Abikaasa teada kahetseb mees väga kalmistu rüüstamist

Tähelepanelik vaataja näeb anonüümse autori fotolt, et ristide kallal askeldaval mehel on üks püksisäär soki sisse topitud, justnagu teevad vanemad jalgratturid, et vältida pükste keti vahele sattumist. Foto: Lugeja foto

• Kes on see mees, kes toksis Reopalu kalmistu ristidelt maha mitusada nimeplaati?
• Abikaasa sõnul on mehe teod Reopalu kalmistul perele suureks šokiks
• Naabrid ja kunagised töökaaslased räägivad kahtlusalusest omi tähelepanekuid

Paide Reopalu kalmistu hauaristide nimeplaatide varastamise ilmsiks tulekul küsisid paljud, kes on see inimene, kes tõstis käe ligimese pühaks peetud viimase puhkepaiga vastu, ja vastasid ise, et surnuaia rüüstaja pööningul pole asjad korras.

Kuigi ajaloost on teada, et kalmistute rüüstamine on sama vana kui komme surnud inimesi matta, ei tule ju kaasaegne inimene naljalt selle peale, et kalmistult midagi näpata.

«Mis korra kalmistule viidud, selle koht on kalmistul. Sealt mõne eseme kaasa viimine toob halba õnne,» kumisevad ilmselt paljudel kõrvus vanemate põlvkondade hoiatavad sõnad.

Sestap oli eelmisel nädalal sotsiaalmeedias varguse kommentaaride all kalmistu rüüstaja aadressil kirjutatud üsna karme sajatusi.

Järva Teatajale sai Reopalu hauaristid värvilisest metallist vabastanud mehe nimi teatavaks eelmisel kolmapäeval 18 minutit pärast tähelepaneliku lehelugeja postkasti poetatud piltide veebis avaldamist. Paari järgmise tunni jooksul lausuti sama nime veel korduvalt. Ajaleht pole kohus ega hakka seda välja ütlema.

Toimetusega võttis ühendust 15–20 lehe veebis avaldatud fotot näinud inimest, kelle meelest oli salapildistaja tabanud ristide kallal askeldava inimese olekut nii iseloomulikult, et neil polnud mehe äratundmises kahtlust.

Perele oli tegu suur šokk

Teatajate seas oli linna vahel jalutama harjunud paidelasi, naabreid, kunagisi töökaaslasi ja tuttavaid, kes kõik tundsid mehe ilmeksimatult ära, ütlesid nime ja oskasid juhatada Röal tema elukohta.

Tolle 76aastase mehe koduaknast paistavad Paide tuled hästi kätte. Eakas mees on oma oranži jalgrattaga Ristiku piirkonnas liikuvatele inimestele igapäevatuttav, kes tiirutas majade vahel otsivalt ringi ja viis Maksimarketisse taarat.

Kui eile ennelõunal mehe koduuksele koputasin, tuli avama abikaasa. Naine ütles, et perele oli juhtunu suur šokk ja löök. «Ma teadsin, et ta käib metalli korjamas ja ära viimas, aga et ta surnuaiale läks, see on ikka kole lugu,» lausus ta. «Ega ta sellest suurt midagi teeninud – ma ju arve pealt näen, et kaks eurot ja kolm eurot. Korra tuli ka üle kolmekümne. Mitu korda olen sõnu peale lugenud, et lõpetagu kolamine ära, ega see hästi lõppe, aga no ta ei kuulanud mind.»

Naine sõnas, et nüüd, kus asi on ilmsiks tulnud, mees loomulikult kahetseb väga oma tegu. Ta ei oska hinnata, palju abikaasa enne oma teo tõsidust mõistis, sest tal olla ilmaasjade mõistmise ja mäletamisega probleeme. Omas peas olevat ta nõukogude ajas, värskemast ilmaelust väga aru ei saa, rahaasjadest ei jaga ja värskemat aega ei mäleta. «Pean ta ikka kuidagi arsti juurde saama,» lisas ta.

Ohates ütles naine, et on mitu korda käinud meest otsimas, kui ta on kauaks ära jäänud, et kas oskab koju tullagi, aga seni on ikka tee peal vastu tulnud. «Ta ei mõista seletada, miks surnuaial käima hakkas. Vähemalt andis politseile välja ka kokkuostu viimata peidetud metalli,» lausus ta, lisades, et koju mees päeval leitud asju ei tassinud.

Kui metallikokkuostust sai politsei kätte 161 silti, siis koos mehe enda panipaigast välja antuga on nüüdseks kätte saadud silte 200.

«Selle nädala on ta olnud voodis haige, annan rahusteid. Magab, telekatki ei vaata. Ma ei julge teda üksi jätta, viimaks paneb endale käe külge,» ütles murest murtud naine pisarsilmil. «Oleme varsti 57 aastat koos elanud ja ma ikka ei tea, mis ta peas toimub. Tunnen endalgi juhtunus vastutust. Surnuaialt ei tohi ju midagi ära tuua. Viskan hauale viidud lillede potidki minema. Eluisu võtab selline asi ära. Mis näoga ma välja lähen?»

Naine muretses, et nüüd pannakse mees veel vangi kah. Rahustasin teda, et kuna tal varem seaduse ees patte hingel pole, ei tundu reaalne vanglakaristus usutav.

Lisasin, et küllap enne kohtuni jõudmist hinnatakse psühhiaatriliselt mehe vaimset tervist ning kui ilmaasjade mõistmine ja vaimne tervis jätab soovida, siis sellega arvestatakse.

Muinsuskaitse esimene eksperthinnang ütleb, et ristide nimeplaatide taastusväärtus on kerkinud 44 000 euroni eeldusel, et kõik sildid tuleb uuesti tellida. «Meil kahel pensionäril on ju ainult pension, kus me selle raha kahjude maksmiseks võtame?» muretses naine.

Liikuva eluviisiga meest tunnevad paljud

Ristikus kergliiklusteel iga päev jalutavale eakale naisele sõitnud mees vastu pea iga päev. «Ega ta mulle otsa vaata, jälgib hoolega teed, ei tereta,» ütles ta.

Pärast mõningast mõtlemist usub ta, et on meest märganud ka surnuaia taga olevate garaažide poolt tulemas.

Poolteist aastat lapsevankriga Paide tänavatel jalutanud naine on oranži rattaga eakat meest näinud lugematu arv kordi. «Ta tundub alati midagi korjavat ja koguvat oma jalgrattakorvi. Ta on eelmisel talvel mind ka kõnetanud. Üks kord uuris, mis maja on uus Paide Hillar Hanssoo põhikool. Teine kord ütles, et teeäärses jääs on auk sees, et läheb vaatab, kas keegi on sisse kukkunud,» meenutas ta.

Naine lisas vihjekirjale pildi eelmisest talvest, kus sama mees sõitis rattaga parasjagu vastu Pärnu tänaval. Viimati nägi ta tuttavat jalgratturit 1. jaanuaril Reopalu surnuaia juures ülekäigurajal.

Üks Röa noorema põlvkonna elanik oli erakliku naabrimehe elustiiliga hästi kursis ja ütles muiates, et naabrimehel on iga päev nagu maailmakoristuspäev. Hommikul läheb kodust välja ja õhtul tuleb tagasi, korjates päeva jooksul taarat ja vanametalli. «Läheb hommikul välja ja jõuab õhtuks tagasi, nagu käiks tööl. Pole näha, et ta midagi koju väga tassiks. Ju teeb päevatöö enne koju tulemist rahaks,» lausus ta.

Kolhoosiajast meest tundev väätsalane, kes vahepeal iga päev Paide vahet sõitis, nägi meest pidevalt Maksimarketi taarapunkti minemas ja imestas, kuidas Röa vahel kogu aeg nii palju taarat leidub.

Teati rääkida, et Röa mehed tegevat kergliiklustee pingil mõne õlle ja jätavad meelega taara maha, sest nad teadvat, et oma küla mees korjab kokku ja viib ära. «Olen vahel mõnda noominud, et jätate niiviisi taara vedelema. Vastatakse, et küll... pudelid ära korjab,» ütles Röa elanik.

Naabrite iseloomustuse järgi on omal ajal kolhoosis traktorirooli keeranud mees nagu paljud temasugused külamehed, kes põllutööde aegu käisid lahkelt naabritegi aiamaadel musti otsa tegemas.

«Eks vanasti pandi ikka iga rauatükk kõrvale, sest iial ei teadnud, millal midagi parandada ja keevitada oli vaja. Sellest ajast on küla vahel siiani üksjagu metallikola täis, mille vaikset kadumist keegi pahaks ei pane. Ei üllata,» lausus külanaaber, vihjates mehe metallikorjamise kirele.

«Ta on rõõmsameelne, tervitab alati, kui juhtub kedagi nägema. Ma otseselt ei mäleta, et ta meil mööda võõraid hoove oleks kolamas käinud, kuigi küla peal on jutte olnud. Öeldakse ju, et hunt kodu ümbert ei murra. Üks Türil töötav tuttav ütles, et nägi veel möödunud suvel meest rattaga Türi vahelgi liikumas,» rääkis naaber pikemalt.

Endine majandi ülemus iseloomustas teda kui korraliku töömeest. «Ta ei olnud küll eesrindlane, kuid töö oli tehtud ja napsuviga küljes ei olnud,» sõnas ta.

Üks töökoja mehhaanik kinnitas sama ja lisas, et masinat oskas ta hoida.

Üks omaaegne töökaaslane aga nimetas teda parajaks suslikuks, kes luiskavat nii, et silm ka ei pilgu.

Lehemehed said mehe hambasse puhumise oskusest osa eelmisel kolmapäeval Maksimarketi juures. Oma kuulsa ratta kallal kohmitsenud taat selgitas, et kuulis Reopalu kalmistul tehtust eelmisel õhtul televiisorist ja tegemist on nii jubeda looga, et ta ei suuda ettegi kujutada, kes võis millegi sellisega hakkama saada. «See on ju surmapatt,» ütles ta silma pilgutamata.

Ilmselt oleks osavam kehakeele lugeja mehe sisemise närvilisuse ära tundnud krampliku kätemudimise järgi.

Fotot vaadates tunnistas mees, et nad on tõepoolest natuke sarnased, kuid kinnitas, et tema see ei ole.

Mees ütles, et sõidab jalgrattaga sageli Reopalu kalmistust mööda, kuid sees käis ta viimati möödunud suvel, kui viis ühe haua peale küünla.

Ta avaldas lootust, et politseinikel õnnestub kurjategija tabada, ega teinud saladust, et tema hinnangul võiks selle pahategija üles puua.

Paar tundi hiljem võtsid politseinikud meie vestluskaaslase vahi alla, kust ta vabanes pärast ütluste andmist ööpäev hiljem.

Paljud inimesed nägid risti vastupidi mehe ütlustele teda surnuaias askeldamas terve möödunud sügise kuni eelmise esmaspäevani välja.

Naabrid Röa külast, kellega õnnestus jutule saada, ei pidanud meest poolearuliseks, kuigi tema tegu kalmistul nimetati arulagedaks. Mõni isegi tunnustas, et tubli mees, hoolitseb kõrges eas iga päev rattaga ringi vändates tervise eest.

Oli neid, kes väitsid, et tema kodused suhted on pingelised, seetõttu kipub mees päevavalges õue. Räägiti, kuidas vanema põlvkonna meestel, keda praeguseks on jäänud Röal vähemaks, olnud kunagi oma kooskäimise salapaik, kui sooviti naiste silma alt ära saada.