Pärnulannad, kes teavad Järvamaast kõike

Kerstin Meresma (vasakul) ja Maris Mooritsa sõnutsi toob pressiinimese töö endaga kaasa nii rõõmu kui kurbust. Foto: Urmas Luik

“Kuidas küll sellised asjad saavad juhtuda?” mõtleb politsei- ja piirivalveameti (PPA) pressiesindaja, kes sõidab Lihula tulistamispaigast koju. “Ära jäta küünalt põlema, tõmba juhtmed seinast välja, tormi ajal autot puu alla ei pargi,” vasardab mõttes päästeameti kommunikatsioonijuhil, kes pea iga päev näeb-kuuleb uppunutest, autoõnnetustest ja põlengutest.

Vihisevad kuulid, korteriaknast lahvav leek, üle katuse rullunud auto või appihüüded õhukeselt jäält – need on vaid vähesed hirmuäratavad olukorrad, millega päästjad ja politseinikud silmitsi seisavad. Sellistel hetkedel toimetulek nõuab kindlameelsust, keskendumisvõimet ja tugevat närvi, kuid inimlikkust ja empaatiavõimetki. Ka politsei- või päästetöötaja nutab, naerab, vihastab, temagi süda pole kivist.

Aga mitte ainult hulljulged korrakaitsjad ega elupäästjad ei ela üle selliseid olukordi. Kurbust, raevu, naeru kogeb nende parem käsigi – inimene, kes iga päev “kallistab” raadiosaatjat, kirjutab sündmuskohal pressiteateid ja vahendab infot ajakirjanike ja uurijate vahel. Kes on niisamuti valmis hüppama une pealt jalule, tõmbama jope selga ja saapad jalga, et kohapeale tormata.