Polstrituba seadis end sisse kevadpealinnas

Katrin Treksler ütleb, et kuigi töö võib teinekord nõuda mehekätt, on see talle siiski kontimööda. Ja mis peamine – põnev. Iga diivan või tool, mis temani jõuab, on isemoodi ja kõigil oma lugu rääkida. Foto: Dmitri Kotjuh

Eelmise aasta lõpul Türil tegutsemist alustanud Polstrituba kolis kevadpealinna seetõttu, et kõpitsemist vajavate mööbliesemete toojatel oleks siia igast Eestimaa nurgast mugav sõita. Polstritoa perenaise väitel kolimise tõttu kliendid kuhugi ei kao ning remonti vajavad retrotugitoolid-diivanid niipea otsa küll ei saa.

«Kus siis meister on?» Mees, kes on autolt maha upitanud kõpitsemist vajava tugitooli või diivani, jääb talle vastu tulnud õblukesele naisterahvale küsivalt otsa vaatama. Naine vaatab sama küsivalt vastu. Tema see meister ongi. Siiani on paljudel esiotsa raske uskuda, et mööblipolsterduse ja kõige sinna juurde kuuluva nokitsemisega saab hakkama ka naisterahvas. Vedrude sidumise ja polstrivahetuse ning klammerdustööd on aegade jooksul ikka õigeks meestetööks peetud.

Katrin Treksler ütleb naerdes, et selliseid olukordi on ette tulnud rohkem kui ühe korra ja küllap on see nii edaspidigi. Temale just meeldivadki kõik need tööd, mille kohta arvatakse, et see pole mingi naistetöö. Seda trotslikumalt ta ütlejatele vastupidist tõestab.