Anoreksiaga haiglasse sattunud teismeline ei peljanud surmagi (3)
6. veebruar 2021, 00:00
- Omal käel ei suuda keegi anoreksiaga võidelda
- Haigus võib alguse saada väikseimastki kaalulangusest
- Kaks nädalat Ameerikas kaotas kehalt kuus kilo
- Sõbrad hakkasid eemale hoidma kui neid tegelikult vaja oli
Paide neiu Janely Allsaare teismeiga möödus raske haigusega võideldes kui Ameerika mägedel. 12aastaselt alguse saanud anoreksia jõudis haripunkti kahe aastaga. Kaalu näidikult vaatas vastu 43 kilogrammi, kuigi ta oli 174 sentimeetri pikkune. Arst ütles talle julmalt näkku, et kuu või paari pärast ei pruugi ta enam eladagi. Ema ahastas ja nuttis kõrval, kuid tema soovis vaid üht: võtta veel mõni kilo alla.
«Kui sellele tagasi vaatan, mõistan, et sain väga suure pauguga suureks ja olen tõesti surmale silma vaadanud,» sõnab Janely. Ometi sündis sellest ka midagi head, sest oma kogemusi võitluses anoreksiaga kasutab ta nüüd eakaaslaste koolitamiseks ja hoiatamiseks.
16aastane Janely ei varja anoreksiast ja oma haigusest rääkides eriti midagi. Ta on aus ja avameelne, mis on selle haigusega kokku puutunud inimeste puhul harukordne. Enamasti toob anoreksia kaasa palju varjamist ja valetamist. Isegi tervenedes ei taheta haigusest teistele rääkida ega tunnistada, millised üleelamised sellega kaasnesid.
Janely leiab, et anoreksiast avalikult rääkides oskavad inimesed ehk rohkem haiguse küüsi langenuid märgata ja neid õigel ajal päästa. Sest olgem ausad, selle haiguse lõppvaatus on surm, millele Janely Allsaar vaatamata oma noorusele oli küllaltki lähedal.
Ta mäletab selgelt päeva, mil sattus juba teist korda Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaatriahaigla toitumishäirete osakonda. Enne seda oli ta perega Ameerikas reisil olles kahe nädalaga kaotanud oma viimased kuus kilogrammi. Temast oli järel paljas luu ja nahk. Kaalule astudes nägi ta seal 43 kilogrammi ja seda 174 sentimeetrise pikkuse juures. Arstide hinnangul oli see juba ohtlik alakaal ja Janely toitumishäire oli muutunud talle eluohtlikuks.
Janely mälupilt sellest hetkest on kõnekas. Arst ütles talle otse näkku, et kui ta kohe haiglasse ei lähe, siis kuu või paari pärast ei pruugi ta enam elus olla. Ema ahastas ja nuttis kõrval ja arst keelitas haiglasse jääma. «Mina nägin aga peeglist paksu tüdrukut ja arvasin, et suudan veel maha võtta. Ütlesin neile, et mind ei huvita, kui suren, peaasi, et oleksin kõhn,» lausub ta.
Kes meist ei tahaks paar kilo kergem olla
Haiglasse pandi Janely sunniviisi, sest endale ohtlikuks muutunud teismelise üle on vanematel õigus otsustada. Alles range režiimi all haiglas olles hakkas talle kohale jõudma, et midagi on väga valesti.
Sel hetkel oli Janely kõigest 14aastane ja patsientide seas üks noorimaid.
Põhjus, miks Janely üldse toitumishäirete küüsi langes, oli lihtne ja teismelistele neidudele tuttav. «Tahtsin 12aastaseks saamise järel kevadel mõne kilo kaalust alla võtta. Olin teistest omaealistest veidi vormikam ehk siis natuke ette arenenud ega tundnud end seetõttu hästi. Keegi ei norinud mind ega ütelnud midagi halvasti. See otsus tuli mu enda peast,» meenutab ta.
Suvega võttiski Janely toitumist piirates ja rohkem liikudes paar-kolm kilogrammi alla.
«Sügisel koolis kohe märgati seda ja tehti komplimente. See oli hea tunne ja otsustasin, et saan ju veel mõne kilo alla võtta,» ütleb ta.
See on toitumishäirete puhul täiesti tavapärane allakäigutrepp.
Lisavunki andis kaalulangetusele rahvatantsutreening, kus sügisel hakati valmistuma 2017. aasta noorte laulu- ja tantsupeoks ning Janely valiti oma partneriga soolotantsu esitama. «Mõtlesin, et ehk olen oma paarilisele liiga raske. Tahtsin, et tõsted tuleksid ikka perfektselt välja,» sõnab ta muiates.
Naerma ajab seik teda seetõttu, et tantsupartner oli tugev ja treenitud poiss, kellele polnud Janelyt õhku tõsta mingi vaev. Lihtsalt tema arvas teisiti ja leidis sellest ettekäände veelgi kaalust maha võtta.
Siis ei pannud keegi veel Janely haigust tähelegi. Neiu kohta nägi ta täiesti normaalne välja, sai hea välimuse eest tähelepanu osaliseks ning söömisest oskas ka selle aja peale juba päris osavalt kõrvale hoida. «Nii lihtne on ju öelda, et ma just sõin või kõht on veel eelmisest toidukorrast nii täis,» sõnab ta.
Rahvatantsule lisaks tegi Janely kõvasti kergejõustikku ja karistas end oma harvade söögikordade järel lisatreeninguga. «Enamasti käisin jooksmas või tegin omal käel harjutusi,» märgib ta.
Kevadeks oli hulga kilosid jälle kadunud, kuid siis hakkas tüdruku nirum väljanägemine ja pidev toidust keeldumine ema murelikuks tegema. Ta meelitas Janely hädavalega Tartusse arsti juurde, kus nad said mõlemad kohe nagu puuga pähe.
Ema juttu kuulates ja Janelyt vaadates ütles arst, et kui ta ei oksenda toitu välja, siis järelikult on tegemist anoreksiaga. Kõik sümptomid klappisid. «Olin kaalukõvera madalaimal tasemel ehk alakaalus, menstruatsioone polnud, mul oli pidevalt külm, käed lillakad ja mõnikord tundsin nõrkust,» selgitab ta. Toitumishäirete arstile oli ilmselge, et Janely näljutab ennast.
Omal käel ei suuda keegi anoreksiaga võidelda
Arst pani Janely valiku ette: ta kas tuleb kohe haiglasse või püüab kahe nädalaga ise kaalu tõusma saada. «Muidugi ma valisin selle teise variandi. Olin kindel, et saan hakkama,» ütleb ta. Aga ei saanud. Süüa iga päev kolm korralikku toidukorda ja kaks vahepala oli inimesele, kes pole viimasel poolel aastal üldse korralikult söönud, ületamatult raske.
Nii sattus Janely ikkagi 2017. aasta kevadel esimest korda haiglasse oma toitumishäiret ravima. Sellest ajast on tal siiani meeles tohutu šokk. «Mind lihtsalt sunniti sööma ja kohe suurtes kogustes. Lootsin, et portsjonid suurenevad kuidagi tasapisi, aga süüa tuli kohe, nüüd ja praegu ja palju,» meenutab ta. «Nutsin, sest olin elus esimest korda haiglas, perest eemal ja tundsin valu, sest magu oli nii kokku kuivanud, et toit selles tegi haiget.»
Janely meelest võinuks mõnele teisele selline haiglasolek tunduda unistuste puhkusena. «Ma ainult sõin, magasin, olin arvutis või vaatasin telerit,» sõnab ta.
Janely nägi peeglist vaid tüdrukut, kes pole piisavalt kõhn ja saab veel maha võtta.
Erakogu
Janely paigutati kergemate patsientide osakonda, kes said reedeste toidutegemisõhtute eel poes käia, kellele anti hea käitumise eest luba vanematega välja sööma minna ja muid vabadusi, mida rangema režiimiga patsientidele ei võimaldatud. «Elasin kaks nädalat seal üle. Mind motiveeris ainsana see, et kui olen tubli, siis pääsen koju,» ütleb ta.
Kodus tagasi olles oligi Janely indu täis ning püüdis arstide ettekirjutuste järgi toituda ja mitte nii palju enam treenida. Tegelikult oli tal haiglast lahkumise järel lausa trennikeeld. Ainult tantsupeo tarvis käis ta proove tegemas ja pääses koos rühmaga ka suurele peole.
Suvi mööduski rahulikult ja lootustandvalt, kuid sügisest hakkas kõik jälle allamäge minema. Janely sõnab, et vargsi hakkas ta toidukoguseid jälle vähendama, kaloreid lugema ning ennast enne ja pärast sööki kaaluma. «Söömist karistasin tugeva füüsilise trenniga. Lõpuks oli mul kaks korda nädalas rahvatants, kolm korda kergejõustik ning viiel-kuuel õhtul käisin lisaks iseseisvalt jooksmas. Kui jaksasin, tegin jõutrenni ka,» lausub ta.
Mis puutub toitumisse, siis just sel ajal avastas Janely mitmesuguseid dieete. «Tegin endale söömisväljakutseid jätta mõni toiduaine näiteks menüüst välja. Kõige ekstreemsem dieet oli süüa kahe päeva jooksul vaid üks õun ja juua ohtralt vett,» meenutab ta. Viimaks päädis see sellega, et ega ta joonud enam õieti vettki, sest tundus, et isegi vesi teeb paksuks.
Janely sõnab, et ta õppis tühja kõhtu nautima. «Korin ja valus tühjus maos tegid mu õnnelikuks, sest see tähendas, et olen tubli olnud ja oma eesmärgi täitnud. See andis indu järgmisel päeval jälle pingutada,» selgitab ta.
Küll hakkas Janely kõige selle juures üha sagedamini tundma nõrkust. «Oli päevi, kus isegi voodist tõusta oli raske, aga kokku ei kukkunud ma kordagi,» ütleb ta.
Vanemad lootsid, et varakevadine reis Ameerikasse tuleb kasuks. No kes siis Ameerikas juurde ei võtaks. Läks teisiti. «Reisil olles kaotasin kahe nädalaga kuus kilogrammi. Näen nüüd piltidelt, et reisi algul nägin veel täitsa normaalne välja, kuid lõpuks olin juba selline, nagu on anorektikud nendel kõige jubedamatel piltidel, millega noori tavaliselt hirmutatakse,» lausub ta.
Seda ütleb ta muidugi nüüd, tol ajal vaatas talle peeglist ja piltidelt vastu neiu, kes võiks enda meelest veelgi kõhnem olla.
Tõeline põhi jõudis kohale paari nädalaga
Reisilt naastes polnud enam pikka pidu ja arstid panid Janely kohe karmide faktide ette. Aastaga oli ta kukkunud veel sügavamasse auku kui enne ja sealt välja ronida oli veelgi keerulisem. Kui tervisele ohtlikuks alakaaluks loetakse kehamassiindeksit 16st allapoole, siis Janelyl oli see 14.
See lennutas Janely haiglas otsemaid kõige rangema režiimiga osakonda, kus ta oli sel hetkel üks raskeimas seisus patsiente. «Ise ei saanud ma midagi aru. Mäletan, et otsisin haiglas veel teistelt haigetelt kinnitust, et ma pole ju nii kõhn, et sellest peaks nii suurt numbrit tegema, ning mind vaadati kui segast,» meenutab ta.
Esimese kahe nädalaga hakkas Janelyle lõpuks kohale jõudma, et ta on tõesti haige, ja sellel, mida kõik räägivad, on tõepõhi all. Jälle sööma hakata ja oma peas mõtlemine korda saada oli tohutult raske, kuid arstid aitasid ja õpetasid, kuidas halbu mõtteid endast eemal hoida.
Nelja haiglas veedetud nädalaga otsustas Janely, et keerab oma elus uue lehekülje. Ta sai aru, et tahab elus kuhugi jõuda. «Mul on ju unistus minna ülikooli õppima, rajada oma firma, teha midagi ägedat ja erilist. Võtsin uue eesmärgi, et see haigus ei tohi tulla mu unistuste vahele,» lausub ta.
Koju tagasi jõudnud, sai Janely aru, et kõik pole nii lihtne. Ka kodus olles pidi ta iga nädal arstidele aru andma, kuidas kaal tõuseb. «Mäletan, et mul tekkis tohutu psühholoogiline hirm 50 kilogrammini jõudmise ees. See oli justkui piir, millest ma ei tohtinud üle minna,» ütleb ta.
Mõnda aega seisiski Janely kaaluskaala paigal, mis oli anorektiku kohta üsna hea märk, kuid mitte siiski parim.
Janely ei mäleta, millal, aga ta teab, et ühel hetkel oleks tal peas justkui klõps käinud ja maailm muutus helgemaks. «Ma ei hoidnud kaalunumbritest enam nii kinni ja hakkasin võtma toitu elu loomuliku osana,» sõnab ta.
Samas tuli teda ikkagi kogu aeg tagant utsitada ja sööma sundida. «Ega anorektikuga saagi teisiti, hirm uuesti haiglasse sattuda ja pidev sundimine on need, mis õigel kursil hoiavad,» teab ta oma kogemusest öelda.
Siis tulid uued ohud, sest mingil hetkel kippus ta valimatult suurtes kogustes magusat sööma, mis oli justkui teise äärmusse kaldumine. «Leidsin kodust kausitäie küpsiseid ja olin vihane, et need üldse meil majas on, kuid ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja sõin kõik üksinda ära,» meenutab ta.
Keha tahtnuks justkui aastatepikkust katsumust tagasi teha, aga seda ei tohtinud juhtuda lasta.
Janely on enam kui kindel, et üksi poleks ta selle kõigega hakkama saanud. Ema abiga rabeles välja. «Ema oli ikkagi see, kes mind sööma sundis ja hoidis kogu aeg kätt pulsil, et enam tagasilangust ei tuleks,» ütleb ta. «See aga ei tähenda, et võiksin praegu öelda, et olen täiesti terve.»
Viimati külastasid kurjad mõtted toidukordi vahele jätta Janelyt talvisel koolivaheajal ja sellele eelnenud kaugõppe ajal. «Olen täheldanud, et mida vähem on mul tegevust, seda kergem on libastuda. Võitlus iseendaga käib kogu aeg,» sõnab ta.
Ometi leiab Janely, et viimased poolteist aastat on tema elus olnud üsna normaalsed. Ta teeb mõistliku koormusega trenni ja tahab kasvatada luudele lihased, toitub võimalikult tervislikult ja kaalub üle 60 kilogrammi, mis on tema pikkust arvestades ideaalkaal.
Haigus peletab sõbrad eemale
Üks kurvemaid osasid haigeks olemise juures on Janely hinnangul see, et sõbrad hakkavad sind imelikuks pidama ja hoiavad eemale. «Mulle jäi alles mõni üksik sõber, aga just sõprade tuge oleks tervenemisel hädasti vaja,» ütleb ta. Enamik inimesi ei mõista seda. «Samas tegi see sõprade seas korraliku inventuuri ja ma tean nüüd, kes on tõeline sõber ja kes mitte.»
Anoreksia räsis tublisti ka Janely tervist. Veel praegugi võitleb ta kilpnäärme hädadega. «Kõik ülejäänud tervisenäitajad on õnneks taastunud, kuid miski ei garanteeri, et mingil eluhetkel ei tule tagasilööke,» ütleb ta.
Eelmisel kevadel tundis Janely vajadust hakata anoreksiast kõva häälega rääkima. Ta valmistas ette piltidega vürtsitatud loengumaterjalid ja pakkus ennast koolidesse noortele toitumishäiretest loenguid pidama.
Loomulikult võeti ta vastu avasüli, kuid hooga alguse saanud ettevõtmisele tõmbas siis kriipsu peale koroona.
Sel aastal esines Janely julgelt oma uue kodukooli, Paide gümnaasiumi ees ja eelmisel nädalal käis loengut pidamas Põlva koolis. «Teen seda eesmärgiga raputada oma eakaaslasi ja juhtida tähelepanu sellele, et meie seas on anorektikuid päris palju,» selgitab ta.
Loodetavasti märkavad sõbrad siis edaspidi rohkem kui keegi järjepidevalt toidust keeldub, kaaslastele tehtaks kaalu teemal vähem tobedaid märkusi ja silmanähtavalt kõhnuvad noored pälvivad õpetajate kõrgendatud tähelepanu.
Janely suudab anorektikud juba päris hästi ära tunda. «Tahaksin neid väga aidata ja tuua mõistusele enne, kui nad jõuavad sinnani, kuhu mina,» ütleb ta.
Seetõttu peabki Janely oluliseks rääkida loengutel ennekõike oma kogemustest ja üleelamistest. «Kui toitumishäiretest räägib mõni arst või toitumisnõustaja, pole see pooltki nii mõjus, sest ta ei tea, mis tunne on seda kõike läbi elada. Minu loengud muudab emotsionaalseks ja noori läbi raputavaks just avameelne ülestunnistus haiguse kohta,» selgitab ta.
Seda ei kuule meie ühiskonnas sageli ja enamik noori ei teagi, mida paari-kolme süütuna näiva kilokese kaotamine võib kaasa tuua.
Ühtlasi on anoreksiast ja selle laastavast mõjust inimestele rääkimine Janelyle endale suureks abiks. Ta paneb end sellega teiste kriitiliste pilkude alla. Kui ta keelitab noori haigusest ja ebanormaalsest kaalulangusest hoiduma, siis ei saa ta endale lubada seda häbi sel teel taas libastuda. «Veaksin siis justkui alt kõiki neid inimesi, kellele olen oma üleelamistest rääkinud,» põhjendab ta.
Janely ootab väga kasvõi väikseidki töövõite. «Kui minu jutt jõuab mõnegi anorektikuni ja ta tunnistab oma probleemi, pöördudes abi saamiseks minu või mõne spetsialisti poole, siis see on hetk, mil olen nagu lotoga võitnud,» lausub ta. «Tean, et vähemalt ühe neiu olen tõsiselt mõtlema pannud küll.»
Seega on Janely praegu keeranud haiguse osavalt enda kasuks. Samas tunneb ta teatavat hirmu tuleviku ees. «Võin väga lihtsalt uuesti auku kukkuda ilma, et ise sellest arugi saaks. Püüan kõigest väest halbadest mõtetest hoiduda. Kas ma seda ka suudan, näitab aeg,» ütleb ta.
KOMMENTAARID
Jaana Söörd
Janely Allsaare ema
Oma suure korraarmastuse juures märkasin esmalt, et vannitoakaal oli üha sagedamini vales kohas. Taipasin, et Janely kaalub end iga päev. Siis hakkasin jälgima söömist. Hommikusöökidest keeldus ta alati, aga seda teeb enamik lapsi. Päeval ma ei näinud, mida ja kui palju ta sööb. Mingil hetkel tabasin, et ta valetab. Ütles, et sõi kodus, kuid määrdunud taldrikut polnud kusagil ja tean, et ise ta seda ära poleks pesnud. Leidsin ka võileiva prügikastist ja nii edasi. Need kõik olid ilmsed vihjed, et midagi on valesti ja tuleb abi otsida. Kehakaalu muutused pole tegelikult nii noores eas kohe tajutavad.
Uurisin toitumishäirete kohta internetist lähemalt ja sain teada, kuhu tuleb pöörduda. Janely meelitasin kaasa väikese pettusega. Ta tahtis, et mõni toitumisnõustaja teeks talle toitumiskava, et kaalust alla saada. Ütlesin, et just sellise inimese juurde Tartusse lähemegi.
Aga juba esimesel arstikülastusel kuulsime karmi diagnoosi, mis pööras meie pere elu mitmeks aastaks täielikult pea peale. Haiglaperioodidel sõitsime sageli Tartu vahet. Kõik toidukorrad tuli haiglale järgneval ajal läbi mõelda, kogu aeg valvata, et ta sööks, ning pidevalt vaielda ja tõestada, miks ta peab seda tegema. Oi, see oli ja on praegugi veel raske!
Mõistsin, et endasse ei tohi tõmbuda ja haigusest tuleb rääkida, et keegi lähikondsetest midagi valesti ei ütleks, mis kogu töö ära nullib. Leidsin õnneks koolist, trennist ja mujalt usaldusväärseid inimesi, kes hoidsid Janelyl silma peal siis, kui mina seda teha ei saanud. Selline tugivõrgustik lihtsalt peab olema.
Sealjuures tuleb kogu aeg arvestada, et anorektik räägib musta valgeks ning on palju osavam valetaja ja varjaja, kui me oskame ette kujutada. Nii on lihtsad tekkima ka usaldusprobleemid ja see teeb lapse toetamise eriti keeruliseks, sest sa lihtsalt ei tea, mida uskuda ja mida mitte.
Ja selleks, et mitte ise selle kõige keskel hulluks minna, peavad ka emal olema sõbrad, kellele oma läbielamistest rääkida ja kellega koos aeg-ajalt auru välja lasta.
Ma tean, et oht tagasi anoreksia küüsi langeda saadab teda eluaeg, kuid loodan, et see, mida ta praegu teeb, aitab tal sellest hoiduda.
Margit Udam
Paide gümnaasiumi korraldusjuht
Me imetleme koolis kõik Janely Allsaare julgust oma probleemist rääkida ja siirast soovi sellega noori raskest haigusest säästa. Tema esinemine oli väga hästi ette valmistatud. Vähe on loenguid, mis oleks läinud kuulajatele sedavõrd hinge, et nad pühiks selle ajal pisaraid. Just selliseid emotsioone me tema esinemise ajal nägime.
Pärast tagasisidet küsides kuulsin vaid ülivõrdes kiidusõnu ja noored ütlesid, et Janely jutt raputas neid hingepõhjani. Üks noormees kirjutas kuldsed sõnad: see loeng õpetas talle, kuidas inimest ei tohi kesta järgi hinnata.
Ma usun, et Janely on ette võtnud tänuväärse töö, sest mida rohkem toitumishäiretest räägitakse ja võimalikele ohtudele tähelepanu tõmmatakse, seda vähem noored inimesed lõksu langevad.
Ma loodan, et Janely saab palju kutseid koolidesse ja tema kogemustest on noortele kasu.