Tiina lugu: Ma ju ei vägista sind, ainult katsun

• Järvamaa grupp alustas seitsme inimesega
• Lapsed ei räägi, sest neil ei ole sõnu, millega rääkida
• Lapseeas toimepandu mõjutab asjaosaliste elusid ka aastakümneid hiljem

Minu vanemate abielu lagunes isa alkoholismi tõttu üle 20 aasta tagasi ja ema leidis endale uue mehe.

Ühel päeval koolist tulles nägin vanemaid tülitsemas ning minu ja ema asjad olid kokku pakitud. Ema ütles mulle, et me lähme ära. Ma olin šokis. Ära! Kuhu ja miks?

Ühel päeval ootas meid võõras mees autoga, kes viis meid oma majja elama.

Mõne aja pärast sündis neil poeg, kellele kulus kogu ema aeg. Ta võttis lapse enda kõrvale magama ning mees hakkas magama minu kõrvaltoas.

Ärkasin öösel selle peale, et keegi katsub mu jalgevahet. Ma ei saanud aru, mis toimub, kas see peabki nii olema, miks ta nii teeb. Olin 13-14 aastat vana, kui see algas.

Siis see juhtus üha sagedamini. Ma hakkasin aru saama, et see, mis ta teeb, ei ole normaalne ega peaks nii olema. Kui temaga näiteks üksi tuppa jäin, siis ta katsus mind rinnast või jalgevahelt. Üks hetk ma lihtsalt ei saanud enam magada. Kui ta sisse astus, küsisin, miks ta nii mulle teeb. Ta ütles, et ta võib selle lõpetada, kui minu lihane isa hakkab talle iga kuu maksma. Olin šokis.

Oli öid, kus ärkasin selle peale, et ta lebas mu kõrval ja silitas mind. Üritasin teda voodist välja lükata, aga minu jõud temast üle ei käinud. Muutusin ärevaks ja hirmul olevaks tüdrukuks. Lõpuks suutsin rääkida emale, kes oli ehmunud ja pani minu toa uksele sissepoole haagi. Aga see mees võttis selle kohe ära. Ema küsis mehe käest aru, mees vastas, et plika ise ronis talle voodisse. Aga midagi muud ei muutunud, kõik jätkus. Ema ütles, et sellest väljaspool kodu ei räägi, veel vähem politseile.

JÄRVAMAA TUGIGRUPP

Grupiga liitumiseks peab olema vähemalt 18aastane. Grupi tegevus on tundliku teema tõttu kõrvalistele varjatud ning kokkutuleku aeg ja koht on teada üksnes grupi juhtidele ja liikmetele.

Gruppi saab tulla täiesti anonüümselt, see tähendab, et ei küsita inimese kodust aadressi, vanust, seda, kas öeldud nimi on ütleja pärisnimi.

Grupis arutatakse läbi inimesele olulised küsimused, näiteks seegi, kas teised grupiliikmed tänaval teretada võivad. Gruppi juhib kaks vastava ettevalmistuse saanud spetsialisti.

Oodatud on inimesed olenemata vanusest, soost ja seksuaalsest suundumusest.

Inimesed räägivad tugigrupis täpselt nii palju, kui nad tahavad. Nad avavad end täpselt nii palju, kui nad peavad vajalikuks.

Grupiga liitumiseks tuleb võtta ühendust koordinaatoriga meiliaadressil [e-mail]. (JT)

Kui kord autos ema ootasime, küsisin mehe käest, miks ta seda mulle teeb. Ta vastas, et ega ta mind vägistada taha, lihtsalt katsuda. Ta on kogu aeg oma olekult olnud süüdimatu – see oli justkui tema õigus, tema oma majas teeb, mida tahab. Küsimused stiilis miks, olid talle nagu nali. Ta pakkus mulle, et võib kinni maksta minu autokooli, aga vastavalt sellele lasen ennast katsuda. Saatsin ta tol hetkel kuhugi sooja kohta.

Kuna sellest teadsid ka minu õed, siis viis üks õde mu isa juurde. Pakkisin asjad kokku, enne äratulekut ütles ema, miks ma lasen teistel ennast mõjutada. Tol hetkel mõtlesin küll, kas ma kuulsin õigesti. See tegi haiget, ikka väga. Tunne, et ema ikkagi ei uskunud mind, oli väga tugev ja kohati on see tunne mul siiani, isegi kõik need aastad hiljem.

Aastate jooksul on suhe emaga olnud üle kivide ja kändude. Ta oskas minuga väga hästi manipuleerida, sest olin väga haavatav ja puudus enesekindlus. Ta kutsus mind pidevalt külla, et tule, midagi ei juhtu ja kõik on korras. Aga juhtus ikka, mitte enam nii nagu varem, aga juhtus. Paar aastat tagasi nad abiellusid ning ema sundis mind sinna pulma minema. Ütlesin ei ja ema solvus. Kuidas saab sundida oma last tulema pulma, kui sa abiellud inimesega, kes su last seksuaalselt ahistas? Mõistmatu lihtsalt, milline ema sellist asja ootab ja veel enam sunnib.

Ainus asi, mida ma kahetsen, ongi see, et ma tol hetkel kohe politseisse ei läinud, et väärkohtleja üles anda. Minu sees on suur viha, tema käib ilmas ringi süüdimatu ilmega, irvitab mulle lihtsalt näkku.

Eesti seadused ei ole ohvrite kasuks, sest seksuaalse ahistamise eest saab asja politseisse anda ainult kümme aasta jooksul pärast ohvri täiskasvanuks saamist. Seda peaks saama teha just siis, kui sa seda tahad, sellel ei peaks olema mingit piirangut. Kui mina saaksin, teeksin seda kasvõi täna.

Tänu tugigrupile olen hakanud saama ravi enda hingele. Teekond sellega toimetulekuks ei ole kerge mitte kuskilt otsast, aga kui sa suudad ennast nii palju kokku võtta, et sellest rääkida, siis see on juba pisike samm millegi parema poole.

Sest see ei pea nii olema, mitte keegi ei tohi sinu keha kohelda halvasti, omakasu eesmärgil. Sinu keha on sinu oma ja sina otsustad, kes seda puudutab. Pooldan seksuaalkasvatust juba lasteaias, sest väikesed lapsed ei tea ega saa asjadest aru, mida nendega tehakse. Kahjuks juhtub ka juba lasteaias väga-väga koledaid asju.

Kui seda artiklit loeb praegu keegi, kes kannatab seksuaalse ahistamise all, siis tea: sa ei ole üksi ja on vaja abi otsida.

Allikas: ühes Eesti tugigrupis käiv naisterahvas, nimi* muudetud

Tugigrupp alustas

On vähe valdkondi, kus Järvamaa paistab üle Eesti silma. Ühe väga kurva teemaga aga just nii on. Tallinna ja Tartu kõrval tegutseb lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele mõeldud tugigrupp ka nüüd Järvamaal. Esimene kohtumine oli 2020. aasta novembris.

Selliste tugigruppide loomise taga on seksuaalkasvataja ja -nõustaja Rita Holm. Niisugusele mõttele tuli Holm soomlaste näitel.

Tekkis kolmas piirkond

Novembri keskpaiga seisuga oli selliseid tugigruppe Eestis seitse: kaks Tartus ja neli Tallinnas (pealinnas on üks grupp venekeelne – toim). Gruppide tegevuses osaleb 76 inimest. Valdavalt käivad neis naised vanuses 18–58 aastat, kuid esimeses, 2019. aasta augustis loodud Tallinna grupis on ka kaks meest ja üks transsooline inimene. Viimane tugigrupp loodi novembris Järvamaal.

Novembri keskpaiga seisuga oli selliseid tugigruppe Eestis seitse: kaks Tartus ja neli Tallinnas (pealinnas on üks grupp venekeelne – toim).

Rita Holm ütles, et on Järvamaalt pärit ja tal on väga hea meel, et kahe Eesti suurlinna kõrval asus just siin tööle järgmine tugigrupp. «Ma leidsin kohapealt kaks väga head tegijat Järvamaa tugigruppi vedama. Need on naised, kes teevad asja südamega, ja see ongi kõige tähtsam,» lausus ta. «Kõik grupijuhid on saanud vastava ettevalmistuse ja osa nendest käinud kogemusi omandamas Soome gruppides.»

Järvamaa tugigruppi lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanutele veavad psühholoog Margit Jullinen (pildil) ja täiskasvanute koolitaja Heidi Antons.

Margit Jullinen. Foto: Kuido Saarpuu

Jullinen sõnas, et Järvamaa tugigrupi esimene teema oli julgus. On ju suur julgustükk esimest korda sellisesse gruppi kokku tulla. Esimesel kohtumisel tutvuti üksteisega. Samuti lepiti kokku grupis osalemise reeglid, et kõigil oleks seal hea ja turvaline olla.

Rita Holm selgitas, et siinse grupi esimesele kogumisele pidi tulema kaheksa inimest, kuid kohale tuli neist seitse. Puuduja vabandas oma puudumise välja haigusega.

Peale järvalaste tuli kolm inimest Pärnu- ja üks Lääne-Virumaalt. Kõik olid naisterahvad, aga gruppi on oodatud ka lapsena seksuaalselt väärkoheldud mehed. «Minu arvates läks esimene kohtumine väga hästi,» ütles Holm. «Kohtumine kestis kaks ja pool tundi ning meeleolu oli asjalik.»

Et Järvamaa grupp alles alustas, siis läbiräägitud teemadest kokkuvõtteid aasta viimasel kogunemisel ei tehta. Detsembri kogunemisel vaadatakse hoopis temaatilist filmi.

On plaan saada edaspidi kokku kord kuus. Igal kohtumisel on oma arutlusteema.

Asjaosalised rõhutasid, et tugigruppide kogunemise koht oli, on ja jääb alati salajaseks. Seda ennekõike osalejate turvalisuse ja konfidentsiaalsuse tagamiseks.

Laviin tuli pärast telesaadet

Tugigrupp, nagu selle nimigi ütleb, on mõeldud täiskasvanud inimestele, keda on lapsena seksuaalselt väärkoheldud. «Täpsustaksin siinkohal üle, et seksuaalne väärkohtlemine ei tähenda üksnes suguühet, see on palju laiem mõiste,» selgitas Rita Holm. «See tähendab näiteks ka seda, et last on siivutult katsutud, teda on sunnitud pornot vaatama või seda, kuidas täiskasvanu ennast rahuldab. Ei ole oluline, kas väärkohtlemist juhtus ainult korra või kestis see aastaid, see kõik on lapsele ühtviisi ränk trauma.»

Tugigrupi olulisus seisneb Holmi ütlust mööda mitmes asja­olus. «Toimepandu on inimestes sees, nad ei ole võib-olla sellest mitte kellelegi rääkinud, kuid mälupildid tuletavad juhtunut aeg-ajalt ikka meelde,» selgitas ta. «Sellega on raske üksi toime tulla. Kui inimene räägib läbielatust tugigrupis, siis istub tal teisel pool lauda inimene, kes toetab teda, kes räägib nii-öelda samas keeles. Need inimesed mõistavad üksteist ja saavad aru, mida rääkija on läbi elanud. Ka parim psühhiaater, jah, tal on raamatutarkus ja ta oskab inimest aidata, aga kui ta ise ei ole konkreetset olukorda läbi elanud, siis ei tea ta seda tunnet, mida inimene antud juhul tegelikult tundis.»

NUMBRID

7

tugigruppi tegutseb novembri keskpaiga seisuga Eestis: neli Tallinnas (sh üks venekeelne grupp), kaks Tartus ja üks Järvamaal.

41st

tugigruppides käivatest inimestest 23 väärkoheldi alla kuueaastaselt ja 24 juhul oli väärkohtleja oma pere liige.

Margit Jullinen sõnas, et kõik tugigruppi tulevad inimesed leiavad kohalolijatelt mõistmist. «Me usume nende inimeste lugusid,» lausus ta. «Need ei ole ju teemad, mida inimene lõunasöögilauas oma tuttavatele räägib. Need on teemad, mis on sügaval inimese sees kinni. Pulbitsemas!»

Jullinen teadis öelda, et varem tegutsema asunud Eesti tugigruppides on olnud inimesi, kes on toimepandust enda väitel tervenenud, kuid käivad grupis edasi seetõttu, et aidata uusi liikmeid.

Vajadusel saab tugigrupis käia anonüümselt. Grupis võib igaüks rääkida ja avada ennast just nii palju, kui peab seda oluliseks.

Rita Holm lisas, et näiteks Taanis tehtud uuringute järgi on iga kümnes täiskasvanud taanlane kogenud lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist. Selle põhjal oleks tema meelest vale arvata, et Eestis on asjad kardinaalselt teistmoodi.

Kui septembri alguse ETV saade «Pealtnägija» tutvustas tugigrupi tegevust ja lasi teleekraanil oma loo ära rääkida praegu 27aastasel Kadril, keda isa lapsena seksuaalselt väärkohtles, laekus tugigrupi postkasti kümneid ja kümneid kirju. See kõik andis tõuke luua tugigruppe ka mujal Eestis.

«Meie esimeses, aasta tagasi loodud Tallinna tugigrupis käis koos kümmekond inimest ja kui ma praegu mõtlen, et pärast «Pealtnägija» saadet võttis minuga ühendust üle 60 inimese, kellest 53ga olen pidanud maha tunniajase vestluse, siis võivad need tunduda väga suured arvud, kuid see on vaid jäämäe veepealne osa,» selgitas Holm. «Igas pisimaski külas leidub kindlasti väärkoheldud inimesi. Kirjutamast ja kontakti otsimast takistavad neid kaks väga olulist põhjust: süü- ja häbitunne. Tegelikult ei ole seksuaalse väärkohtlemise puhul mitte kunagi süüdi laps, vaid süü on alati täiskasvanul.»

Holm märkis, et lapsepõlves aset leidnud väärkohtlemistel ei saa kannatanud tihti aru, mida temaga tehakse, sest väärkohtleja, tihtilugu kõige lähedasem ja kallim inimene, väidab, et see kõik on normaalne. Nii valmistataksegi lapsi ette täiskasvanueluks, selliselt kõik vanaisad lastega käituvadki. «Lapsed ei taju, nad ei saa aru, mida on nendega tehtud,» ütles ta. «Meie grupis on inimesi, kes ei mäleta väärkohtlemise algust, sest nad olid sel ajal väga-väga noored, nooremad kui kolmeaastased.»

Holm lisas, et lapsed ei räägi, sest neil ei ole sõnu, millega rääkida. Nad ei tea, mis nendega juhtus. Samuti on väärkohtlejate puhul tavaline, et nad sunnivad lapsi ähvardustega vaikima. «Ähvardatakse teha teistele pereliikmetele liiga, hirmutatakse perekonna lõhkiminemisega,» tõi ta näiteks.

Kui sa räägid, siis pannakse isa/vanaisa vangi või läheb ta ise oma elu kallale. Nii juhtus «Pealtnägija» saates oma loo rääkinud Kadri isaga, kes enne saate eetrisse minekut sooritas väidetavalt enesetapu.

Kui sa räägid, siis sinu sõbrad ei taha sinuga enam suhelda. Korduvad teatud klassikalised mustrid, milles rõhutakse sellele, et väärkohtlemise avalikuks tulekul on veelgi hullemad tagajärjed.

Siinkohal rõhutas Rita Holm üle, et kõik väärkohtlejad ei ole pedofiilid (inimene, kes tunneb seksuaalset kirge lapseealise vastu – toim). Osa neist on pedofiilid, ülejäänuid kannustab sellistele tegudele mingi muu psüühiline häire. «Samuti mõeldakse, et emad ei ole kunagi väärkohtlejad. On küll, emad väärkohtlevad nii oma tütreid kui poegi,» lausus ta. «Tuleb ette kahjuks ka seda, et väärkoheldust saab hilisemas elus väärkohtleja.»

Üldistatult võib öelda, et ühe keskmise loonäite puhul pandi väärkohtlemine toime enne lapse kooliealiseks saamist ja väärkohtleja oli pereliige või vähemalt lähedasse tutvusringkonda kuuluv inimene. Juhtumeid, kus tegutses võhivõõras «kommi­onu», on vähe.

Rita Holm. Foto: Kuido Saarpuu

See kõik näitab Rita Holmi ütlust mööda mitut asja. «Ennekõike seda, kuivõrd oluline on anda eelkooliealistele lastele seksuaalkasvatuse tunde. Et nad teaksid, kuidas nimetatakse kehaosasid, milline on õige ja milline vale käitumine, et kogetust tuleks kohe rääkida turvalisele täiskasvanule,» selgitas ta. «Turvaline täiskasvanu ei ole tihtilugu kahjuks ema ega isa, sest isa võib olla väärkohtleja ja ema see, kes kaitseb väärkohtlejat. Selliseid juhtumeid on küll.»

Samuti on Rita Holmi meelest oluline see, et lapsed saaksid ka ise minna psühholoogilist abi otsima. Eriti juhtumite puhul, kus pole võimalik perekonnaliikmeid usaldada.

Grupp ei ole kohtumaja

Tugigrupp on eneseabigrupp, enese tervemaks rääkimise koht. See ei ole rääkimata tunnistuste andmise, süüdistusmaterjali kogumise ning selle õiguskaitseorganiteni toimetamise ja tegijate karistamise koht.

Holm sõnas, et lapseeas toimepandu mõjutab asjaosaliste elusid ka aastakümneid hiljem. Ta pidas silmas nii psüühilisi, sotsiaalseid kui ka füüsilisi sümptomeid. «Pea kõikide tugigrupi liikmete seas on inimesi, kelle elus on teatud asjad korrast ära,» ütles Rita Holm. «Probleemid seksuaalelus, enese ja oma keha mahategemine, suitsiidikatsed. On inimesi, kes ei soovi kunagi ühtegi kingitust saada. Hiljem on tulnud välja, et aastaid tagasi anti inimesele väärkohtlemise eest kingitusi – kõik need asjad on omavahel seotud.»

Margit Jullinen lisas, et on neid, kel on välja arenenud toitumishäire, neid, kes on kimpus meelemürkidega, neid, kes end lõiguvad,» lausus ta. «Väga oluline on teadlikkus, see, et inimene oleks teadlik, miks teatud asjad on tema elus sellised, nagu need on. Kui ollakse teadlik, siis osatakse leida ka abi.»

Ja abi otsida pole iialgi hilja, rõhutavad nii Margit Jullinen kui ka Rita Holm ning julgustavad kõiki tugigrupiga liituma. Esimene, tihti kõige raskem samm on kirjutada meiliaadressile [e-mail].

Grupist osavõtt on tasuta ja liituda võib igal ajal. Tugigrupis ei ole mahajääjaid ega edasijõudnuid. Holm sõnas, et see on inimese enda otsustada, kas ja kui palju ta grupi tegevuses osaleb.

Oodatud on ka mehed. Vanusepiiri kehtestatud ei ole, piisab sellest, kui oled täiskasvanu.

«Paraneda võib vaid see, kes räägib,» ütles Rita Holm lõpetuseks.

Lugu ilmus esmalt mullu detsembris.