«Kuradi plika! Mul isegi ei tõuse su peale!» (7)

Merit Männi
, ajakirjanik
Copy
Foto: shutterstock.com

Kui televiisorist tuli mõni film, kus oli vägistamisstseen, pööras ta pea ära. Lugusid naistest, keda on lapsena või täiskasvanuna vägistatud ja väärkoheldud, ta lugeda ja vaadata ei suutnud. Nii oli see aastaid. Viimaste nädalate jooksul on neid lugusid ilmunud aga palju ja paistab, et niipea lõppu ei tule. Keegi, kes julges, avas suu. Ja avasid paljud teisedki.

Nüüd on Heili* kuulanud ja lugenud neid lugusid, mis justkui paisu tagant avalikkuse ette on jõudnud. Kuigi ta ei tunne rääkijaid, on lood talle valusalt tuttavad. Tema omast on möödas paarkümmend aastat. «Ma olin siis 14-aastane,» ütleb ta.

Oli esimene soojemate ilmadega kevadine nädal, kui ta pärast kooli oma parimale sõbrannale külla läks. Klassiõde elas linnapiirist veidi eemal, aga enamasti vähendas tüdrukute jalavaeva buss. Kohale jõudes tegid nad kõike seda, mida nendevanused tüdrukud ikka: lobisesid maast ja ilmast, kuulasid kassetimängijast muusikat või vaatasid VHS-kassetilt mõnd juba sadakond korda nähtud filmi, eksperimenteerisid köögis Juubeli tordi pulbrit, kirsikompotti ja külmikust leitud kohupiima kasutades mingisuguse koogi kokku. Väga maitsev tuli. Kell muudkui läks, kook sai sööded ning jutud räägitud.

«Sättisin end minekule ja jäin napilt bussist maha. Ega sest ju tegelikult hullu polnud, mul tulnuks vaid poole tunni jagu järgmist bussi oodata.»

Ent ta ei jäänud ootama, sest õhk oli veel mõnusalt soe ja pealegi oli ta ka varem seda mõnekilomeetrist maad jala käinud. Eks see ju veidi tüütu oli, teepeenral linna poole vantsida, mööduvate autode tekitatud tuule- ja tolmukeeristes, aga peatuses pool tundi tühja passida olnuks veel igavam.

«Sel ajal polnud veel nutitelefone, kuhu ninapidi kaduda, enda ümber midagi märkamata. Nii ma siis kõndisin ja vaatasin vastutulevaid ning mööduvaid autosid. Panin tähele, et üks hele auto sõitis minust korra mööda ja mõne aja pärast tuli taas vastu. Kõndisin edasi. Ühel hetkel kuulsin, et selja tagant lähenev sõiduk aeglustas käiku, möödus aeglaselt ning jäi mõni meeter minust eespool seisma. Seesama hele auto.»

Ta jõudis autoni, kõrvalistujapoolne aken sahises alla ja autost kostis küsimus: «Kuhu minek?» Et rooli taga istujat näha, pidi ta veidi kummarduma: «Koju lähen.»

Vastu vaatas siilisoenguga, nii umbes kolmekümne alla täidlane tüüp, keda ta just kui oleks kusagil näinud. Väikeses linnas pole see muidugi midagi imekspandavat. Selgus, et ka tüüp teadis teda, sest ütles, et sõidab just sinna linnaossa, kuhu tüdruk parasjagu teel.

«Ma pole siiani endas selgusele jõudnud, miks ma sinna autosse istusin. Linnapiirini polnud enam üldse palju minna. Miks ma istusin autosse, kus oli mulle täiesti võõras mees. Kui olingi teda linnapildis vilksamisi näinud, oli ta ikkagi võõras.»

Sel hetkel tundus see fakt täiesti ebaoluline ning ta sättis end juhi kõrvale, kinnitas turvavöö ja auto võttis paigalt. Tegelikult oligi teeäärt mööda vantsides juba jahedus naha vahele pugenud ning autos, mille armatuurlaud läikis laitmatult ja raadiost tuli uuemat eestikeelset diskomuusikat, oli nii mõnusalt soe.

Ebaoluline tundus sel hetkel ka tüübi lause, et viskab tüdruku koduni teist teed kaudu sõites, sest peab ühe tuttava juurest läbi hüppama. Mis siis ikka, mõtles kõrvalistuja endamisi, ning kinnitas ka juhile, et tal pole kiiret. Põgusa jutuajamise vältel selgus, et tüüp teab tema kohta rohkematki, tema jutust käisid läbi ka mõned tuttavad nimed, keda tüdruk teadis klassivendade ja -õdede ja temast mõni aasta vanemate koolikaaslaste kaudu. Ta ütles ka, et on tüdrukut varemgi selle tee ääres näinud, nii üksi kui ka koos sõbrannaga. Uuris siis veel, mida nad sõbranna juures tegid ning kui tihti ta seal käib.

«Ma ei aimanud halba isegi siis, kui tüüp auto suure tee pealt kruusateele pööras. Sest seda teed kaudu – tõsi küll, suure ringiga – pääseb samuti minu koduni. Paar eramaja jääb ka selle tee äärde ja arvasin, et ju siis ühes neist see mainitud tuttav elabki. Aga tüüp sõitis edasi ja majad jäid järjest kaugemale selja taha.»

Auto aeglustas käiku ning juht tagurdas selle teeäärse metsatuka sihile. Tüdruk arvas, et ehk mõtles mees marsruudi osas ümber, keerab auto ringi ning võtab suuna mööda tuldud teed tagasi. Aga seda ei juhtunud. Auto liikus võsastunud metsasihil tagurpidikäigul veel rohkem tagasi ja varsti varjasid oksad osaliselt vaate kruusateele.

«Ma ei teagi, mis oli sel hetkel jubedam. Kas see, et mulle jõudis kohale, mis nüüd tõenäoliselt juhtuma hakkab, tüübi plekiseks muutunud hääletoon, mis käskis mul riided ära võtta, tema käsi mis nõudlikult mu jalgevahet kobas, või plõksatus, mis tähendas, et autouksed lukustusid. Olin hirmust kange ja kõrvus kohises. Tüüp kohmitses oma pükste kallal, samal ajal käperdas teise käega mind. Olin hirmust nii kange, et ei suutnud teksadel nööpigi lahti saada, aga millegipärast on mul meelde jäänud see, et raadios lauldi neiust mustas kleidis.»

Tüüp muutus kannatamatuks ja nähvas, et tehku tüdruk kiiremini, tal pole aega õhtuni oodata. Käsutas siis, et tüdruk laseks oma istme seljatoe lamamisasendisse, selleks tuli istme uksepoolset kangi liigutada. Šokiseisundi äärel olev tüdruk ei saanud sellega aga hakkama ning tüüp pidi end poolristi üle tema heitma, et ise kangini ulatuda. Istme seljatugi vajus alla ning mees kogu oma keharaskusega tüdrukule peale. See oli hetk, kui tüdruk leidis endas jõudu vastu võidelda ja rebida meeleheitlikult karjudes ukselinki, samal ajal jalaga vastu armatuurlauda tagudes. Kand tabas autoraadiot ning muusika katkes. Järgmisel hetkel oli tüübi küünarvars tema kaelal, teine käsi pigistas kõvasti-kõvasti käsivart ja silmis oli pilk, mis tüdruku täiesti halvas. Tüüp pressis läbi hammaste, et ta peab paari päeva pärast auto maha müüma ning kui tüdruk seal midagi oma rabelemisega ära lõhub, läheb tal halvasti.

«Muutusin täiesti apaatseks. Ma kartsin kohutavalt. Ei nutnud, lihtsalt lebasin seal istmel ja vaatasin lakke. Tüüp sai omal püksid jalast ja ronis üle käigukasti mulle otsa. Ropendas omaette, sest autos oli kitsas. Ta lõhnas mingi deodorandi järele, aga see ei summutanud higilõhna ja kaelas olev sõrmejämedune tuhmi helgiga hõbekett pendeldas mu silmade ees. Ma olin just kui kuskil ära ja lasin tal tegutseda. Ajataju kadus ja ma ei tea, kui kaua ta mu peal rahmeldas. Olin kuulnud, et see esimene kord pidi valus olema. Aga ainuke, mis valu tegi, oli mu käsivars, mida mees kõvasti muljunud oli. «Võta pihku,» ütles ta järsku. Ma ei saanud aru. «Aja mul kõvaks, enne pole teinud või?!» käratas tüüp mulle.»

Meheau oli siilipäist kojusõidutajat alt vedanud. Tüdruk tundis näppude vahel lõtvunud peenist. Vaadata ta ei julgenud. Tüüp kordas käsku: «Aja kõvaks!»

Tüdruk ei teadnud, mida ta täpselt tegema peab, aga mudis masinlikult seda näppude vahel. Midagi ei juhtunud. «Kuradi plika! Pane riidesse ja tõmba siit uttu, mul isegi ei tõuse su peale!», ja autouksed klõpsatasid lukust lahti. Ta korjas istme eest põrandalt oma riided ja astus välja, kõndis masinlikult põõsa varju ja pani riidesse. Kuulis siis, et tüüp väljus samuti autost. Hõikas ja küsis, just kui poleks seda vahejuhtumit olnud, et kas viib ta autoga koju. Eitavat vastust kuuldes ütles tüüp, et ju siis tüdruk ise teab, siit on päris pikk maa minna. Istus siis autosse, andis törtsu signaali ning sõitis mööda metsasihti minema.

«Ma ootasin vist umbes veerand tundi seal põõsa taga. Tahtsin olla kindel, et ta sõitis ära ega tule tagasi. Siis hakkasin minema. Alguses kõndides, siis kiirendasin sammu ja lõpuks juba jooksin. Tahtsin sellest kohast kaugemale saada, otsekui jookseks selle õuduse eest. Vahepeal vaatasin üle õla tagasi ja kui nägin kaugusest lähenevaid autotulesid, valdas mind täielik paanika. Mis siis, kui ta tuleb tagasi? Mis siis, kui see juhtub uuesti? Ja ma peaaegu et hüppasin tee ääres olnud kraavi. Kükitasin seal, kuni auto mööda sõitis. Ma ei tea, kas see oli tema või mõni teine, suvaline möödasõitja. Ootasin jälle mitu minutit, enne kui julgesin tagasi teele ronida. Hakkasin jälle jooksma, süda peksis nii jubedalt ja pea käis ringi, et pidin korraks peatuma. Siis oksendasin. Pisarad jooksid.»

Väljas oli juba üsna hämar, kui ta lõpuks koju jõudis. Ema-isa ei uurinud suurt midagi, sest tüdruk oli eelmisel päeval öelnud, et läheb pärast kooli sõbranna poole. Ta sulges end vannituppa, lasi vanni vett täis ja istus seal tükk aega, silmitses muljumisjälgi kätel ja reitel. Kui ema vahepeal uksele koputas ja sööma kutsus, vastas tüdruk, et tal pole kõht tühi, sest sõbranna juures sõi. Maosisu jäi kruusatee äärde ja mõte sellest ajas teda uuesti öökima. Ilmselt sooja vanni ja läbielamisest saadud vapustuse koosmõjul saabus voodisse heites uni silmapilk. Öösel tõusis tal palavik ning järgmisel päeval ta kooli ei läinud.

Juhtunust ei rääkinud ta kellelegi. Ei vanematele ega parimale sõbrannale. Ta ei julgenud. Kohutavalt häbi oli, sest ta istus sellesse autosse ju ise, vabatahtlikult. Järelikult on ise süüdi. Ta kartis süüdistusi ja näpuga näitamist. Tema külaskäigud klassiõe juurde jäid pärast seda päeva järjest harvemaks ning mitte kordagi enam ei soostunud ta seda teekonda jalgsi ette võtma. Põhjendada ta seda sõbrannale ei osanud ega suutnud.

«Sellist asja ei ole tegelikult võimalik unustada, seda terapeutide ja psühholoogide juures olematuks rääkida. Lihtsalt ei ole! Ta oli valmis mind kägistama, juhul kui ma autos midagi ära lõhun. Tõenäoliselt sai auto müüdud ja temal läks elu edasi. Aga minu elu oli katki. Vägistamist kui sellist ju ei toimunudki, ent ma olin alatiseks katki.»

Pärast kooli lõpetamist läks ta mitmeks aastaks kodulinnast minema: ülikool, töö, elukaaslane, laps. Heili ütleb ausalt, et tal võttis aastaid, enne kui ta vastassoo esindajaid usaldama hakkas ja lähisuhte luua suutis. Ta kartis. Ütleb, et elukaaslane on suurepärane inimene, kellega tal on tõesti vedanud ning ta armastab meest väga. Ent sisimas tunneb süütunnet, et isegi temale ei ole suutnud ta end lõpuni avada ja aastate eest juhtunust rääkida. Ta pole osanud selle jutuga alustada. «Ehk olen nüüd julgem, tunnen, et kui siin (lehes) räägin, on kuidagi lihtsam,» arvab ta.

Nüüd on ta juba mitu aastat koos perega kodulinnas tagasi. Siin on nii temal kui ka mehel töökoht ning tagasi kolimisel sai määravaks asjaolu, et lapsele õnnestus kohe ka lasteaiakoht saada. Linn on väike, kõik vajalik käe-jala juures.

Ta on kohtunud ka selle mehega, nii väikeses kohas on see paratamatus. Esimest korda juhtus see toidupoes. Eksida ei saanud – see oli sama tüüp. Seesama siilisoeng, kehakaalule oli kõvasti lisa tulnud ja näojooned reetsid, et nädalas kulub rohkem kui üks saunaõlu. Mehel oli kaasas õblukest kasvu naine, kel käe otsas algklassiealine laps. Kohe oli aru saada, kelle sõna selles peres maksab: naine tassis teise käe otsas toidukorvi, tüüp jalutas meetrijagu eespool, käed püksitaskutesse surutud ja eemalt vaadates oli näha, millisel üleoleval moel ta naisega suhtles. «Ma ei tea, kas ta mind märkas. Ja kui märkaski, siis kas üldse ära tundis. Või kui tundiski, siis kas kulutas sekundi, et mõelda tagasi sellele juhtunule seal metsasihile pargitud autos. Mina mõtlen aeg-ajalt. Ma olin 14-aastane, täiesti laps alles. Ja mu lapsepõlv sai sel õhtul otsa. Ükski kohtulahend seda tagasi ei too.»

*nimi muudetud

Kuhu pöörduda, kui oled sattunud vägivalla ohvriks?

*Vägivald on igasugune tahtlik teise inimese vaimne, kehaline või seksuaalne kahjustamine või sellega ähvardamine.

*Vaimne vägivald on näiteks oma tahtele allutamine, survestamine, eiramine, selgitusteta vaikimine, karjumine, ähvardamine, jälitamine, segamine, tülitamine, hirmutamine, alandamine, sõimamine, halvustamine, manipuleerimine.

*Kehaline vägivald on näiteks löömine, juustest tirimine, tahtlik müksamine, kinnihoidmine, peksmine, kägistamine, relva kasutamine.

*Seksuaalne vägivald on näiteks soovimatu seksuaalne tähelepanu, tahtevastane seksuaalne puudutamine, seksi pealesurumine, vägistamiskatse või vägistamine, laste seksuaalne väärkohtlemine.

*Vägivalla alla võib liigitada ka kontrolliva käitumise, mis on näiteks täielik kontroll ühistele ressurssidele ligipääsu üle, töötamise või edasiõppimise ärakeelamine, õiguste äravõtmine või piiramine seoses varade omamisega.

*Mitte keegi ei pea kannatama vägivalla all! Kui sa märkad, et keegi kannatab, siis aita tal pöörduda abi saamiseks spetsialistide poole.

Kiiremates küsimustes pöördu või helista:

11 6111 lasteabi infoliin, nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Tasuta, anonüümne ja 24/7

126 (eesti keel) ja 127 (vene keel) usaldustelefon

16106 ohvriabi telefon

1492 abitelefon vägivalda kogenud naistele

631 4300 psühholoogilise kriisiabi telefon (tööpäeviti kl 9–20)

655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) emotsionaalse toe telefon (iga päev kl 19–07)

Märksõnad

Tagasi üles