Sabatihased alustasid pesaehitust

Sabatihane. Foto: Ingmar Muusikus

Eelmise nädala keskel viimase lumega karude jälgi ajades sattusin sanglepalodus kahele sabatihasele. Tihased ei olnud tavapärasel toiduotsingul, neil olid käsil tähtsamad toimetused. Nad lendlesid tseristavate häälitsuste saatel puult puule ja korjasid samblikke. Kevad oli kestnud vaid mõne päeva, kuid pikkade sabadega valged sulepallid kiirustasid, hakates väga varakult pesa ehitama.

Pesapunumine ei ole lihtne töö. Sabatihastel kestab ehitus kolm nädalat, mis on värvuliste kohta erakordselt pikk aeg. Valmis pesa on püstovaalne paksuseinaline kera, mille ühe seina ülemises osas asub lennuava. Kera paikneb oksaharude vahel või vastu puutüve, toetudes mõnele peenemale oksale. Ehitusmaterjalina kasutavad sabatihased sammalt ja kõrsi, mis omavahel tihedalt kokku põimitakse.

Eriliselt osavad on need väikesed ehitusmeistrid pesa maskeerimisel. Samblikke nopivad nad puutüvelt ja katavad nendega kera väliskihi. Kui sabatihased pesa juures ei toimeta, sulandub ehitis kenasti keskkonda ja on võõrale silmale peaaegu nähtamatu. Mida vähem näha, seda vähem vaenlasi.