Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Endla suvelavastuse trupp alustas Tammsaare viimase romaaniga teekonda Põrgupõhja

Lavastaja Kaili Viidas tegi pühapäeval tiiru peale näitlejate kodudele Pärnus ja kaugemalgi, et öelda kõigile üks vahetu tere ja anda isiklikult kätte Endla tänavuse suvelavastuse tekstiraamatud. Esmaspäeval toimus esimene Zoomi proov, igaüks oma kodus, et enne jaani jõuda Wanapaganaga katlamajja.

 

Maailmakirjanduse tippteoste sekka arvatud “Põrgupõhja uus Vanapagan” (mis suvelavastuses saanud V asemele W) on Anton Hansen Tammsaare viimane romaan, mille ümber hõljub mõnetine müstika oreool.

Kirjutatuna vahetult enne teise maailmasõja puhkemist ja kirjaniku enda ootamatut surma südamerabandusse tema kabinetis, keerleb selle sisu ja sündmustik Eesti rahva muinasjuttudest tuntud tegelaste Kaval-Antsu, maa peale inimeseks tulnud Vanapagana ja eksistentsiaalsete küsimuste ümber. Et kuidas elada õigesti? Või kas käes on ühe ajastu või maailmakorra lõpp?

Mitmesajaleheküljelise romaani timmis lühikonspekti mõõtu näitemänguks Endla dramaturg Ott Kilusk. Ja nagu ikka, lisab ta, oli olulisel määral mängus Kaili Viidase käsi. “Meil käib see töötegemine niimoodi, et kõigepealt mina teen mingi põhja valmis. Ja siis hakkame seda koos läbi arutama, vastavalt sellele juurde kirjutama ja välja viskama, vaatama, kuidas need liinid jooksevad,” selgitab Kilusk.

Maailmakirjanduse tippteoste sekka arvatud “Põrgupõhja uus Vanapagan” (mis suvelavastuses saanud V asemele W) on Anton Hansen Tammsaare viimane romaan, mille ümber hõljub mõnetine müstika oreool.

Dramaturg loob enamasti endale ikka mingi nimekirja, millega tahaks peas ja paberil tegelda ja mida laval näha. Igaühel leidub oma suur, igavikuline materjal. Kilusk tõdeb, et “Põrgupõhja uus Vanapagan” ei ole selles mõttes ju tohutu avastus, kuna seda on Eesti teatrites varemgi tehtud, sealhulgas Endlas paarkümmend aastat tagasi (2002 dramatiseeris selle Küünis Peeter Tammearu ja lavastas Raivo Trass, A. J.).

“Minu esmased mälestused sellest teosest on ikkagi mustvalged fotod Vanemuise teatrist, kus Lembit Eelmäe tähistaeva taustal loobib väikseid maju ja möirgab kulminatsioonis märatseva Jürkana (1976, lavastaja Jaan Tooming, A. J.),” avaldab Kilusk. “Järgmisena tuleb mul silme ette hästi palju eri raamatukaasi, sest seda on nii mitu korda välja antud. Ja siis hakkab see 1964. aasta film vilksatama (romaani samanimeline ekraniseering, režissöörid Grigori Kromanov ja Jüri Müür, A. J.). Miskipärast ilmub pimedast mulle Leida Rammo ehk Vanapagana naise Lisete nägu, kes ette räägib, mida järgmisena tegema peaks. Mõnus sihuke õudus on seal sees tõesti. Rustikaalne gootika, mis Tammsaarel oli vist teadlik.”

Kirjutatud nii kaua aega tagasi, hakkas endlakaid huvitama, kuidas Tammsaare nägi selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset. Ja kõigil on õigus.

Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi.

“Kui minul või Kailil, ei mäletagi kummal, see mõttevälgatus mingisugusel koosolekul tuli, et see materjal on äge, kergitati algul kulmu, et see ju meil alles oli. Aga aastad lähevad kiiresti, eriti teatris, ja siis selgus, et võiks nagu teha küll. Kondasime Fortumi katlamajas ja vaatasime, et see on väga lahe keskkond, kus annaks seda lugu teha mingis uues võtmes,” selgitab Kilusk.

Asjaolu, et just siis, läinud kevadel hakkas olemasolevat maailmakorda ootamatult kõigutama uus kõikehõlmav jõud (koroona) ja algul mullu suvesse plaanitud lavastus otsustati selle tõttu aasta võrra edasi lükata, oli dramaturgile ja lavastajale vaat et isegi õnnelik juhus. Sest muutunud maailm pani neid seda teksti uuesti käsile võtma ja toimetama. “Ja me tegime selle juures kohutavalt palju uusi avastusi,” lausub Kilusk. “Vaatasime, et seda on ju täiesti võimalik keerata kergelt apokalüptilisele maailmatunnetusele, mis meil praegu on, leida Tammsaarelt lõike, mida teised dramatiseerijad pole kasutanud, viia fookus mujale.”

Selles teoses on midagi universaalset, mis laseb su fantaasia lendu.

“Mis raamat see “Põrgupõhja” on? Põhimõtteliselt Tammsaare viimane sõna. See jäi tema viimaseks teoseks. Vahepeal on see ilmunud koos proloogi ja epiloogiga, vahepeal ilma. Mingisugune müstifikatsioon on selle ümber, me ei tea, kas see on lõpetatud teos. Tammsaare leitakse oma kodunt kabinetist surnuna siis, kui seda keegi ei oodanud. Ja kui me seda raamatut loeme, saame aru, kuidas ta järjest selgitab, kuidas inimmõtlemine viib meid järjest suurema kaoseni. Kurjus tõstab pead. Kõik, mis on ilus, elav ja mõtlev, hakkab vaikselt alla jääma. Inimkond tegeleb tühja-tähjaga, ei ole enam kindlaid tõdesid. Igasugune tõde ja õigus lahustub,” seletab Kilusk.

“Mina olengi seda mõelnud niimoodi, et kui ta kirjutas kunagi raamatu “Tõde ja õigus” esimese osa ja see välja anti, siis ta tundis, et inimlikus plaanis suutis ta öelda kõike, mida ta tahtis, aga nii-öelda futuroloogilises või kosmoloogilises plaanis jäi paljugi ütlemata. Sellepärast loob ta siin ju täpselt sama skeemi. On kaks talu, kus ühes aetakse taga seda tööd ja õigust, ja teises on esikohal, kuidas maailmas krutskitega läbi saada. Kummalgi juhul ei hakka see vastuolu koos tööle. Läheb kaosesse. Aga siin ta toob mängu kõrgemad standardid. Religiooni, filosoofia, sellel ajal levinud mõttevälgatused,” avaldab dramaturg. “Ta teeb selle käigus ära kogu oma kaasaegse kirjanduse ja filosoofia kriitika, mis tema hinnangul ikkagi mandub. Ja kui kultuur hakkab manduma, mandub kõik muugi.”

Tagasi üles
Back