Tarmo Alt: võrdsus on kohati justkui lõks

33 kõnet - Tarmo Alt Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paide teater püstitas kolmekümne kolmeks päevaks Paide keskväljakule kõnepuldi, millest paiskub Paide ja kogu Eesti mõtte- ja arvamusruumi 33 kõnet. Eile astus kõnepulti Paide linnavolikogu esimees Tarmo Alt.

Iga kõne on võimalus. See on võimalus rääkida ja läbi räägitu ka ennast tundma õppida. Enda tundmaõppimine on terve eluaja kestev protsess ja on mind aina tuttavamaks tegemas selle isikuga, kes mulle iga hommik peeglist vastu vaatab. Endaga tuttavaks saamine aga avardab ka oluliselt maailma mõistmise piire.

Paide 3000?

Mis 3000? Kas aasta 3000? Sinnani on jäänud veel 979 aastat. Maailma ajaloos on see 3000 aastat pisku, mulle endale aga ilmselge liig. Kas lennatakse siis mingites roheenergiaga lennumasinates, olles minetanud ka suutlikkuse kõndida? Või on erinevad saatuselöögid meid paisanud hoopis kiviaega ja hakkame taas õndsas teadmatuses uue ringiga Paide ajalugu kirjutama? Ei tea kas Paidest saab selles uues ajalooringis taas Paide?

Või ehk proovida ennustada kas Paide on omas kohas alles ja ikka veel samas staatuses? Või hoopis ära õgitud üle Eesti laiali valgunud Mega-Tallinna poolt? Viskan pilgu meie kodulinna pikka ja keerukasse minevikku. Ainuüksi linnaõiguste saamisest täitub Paidel sel aastal 730 aastat ning julgen pakkuda, et Eesti ja kogu maailm vajavad sellist Paidet. Väikest, aga mitte liiga väikest, sellist pelgupaika, kus siiski ei pea ennast üksildasena ja maailmast ära lõigatuna tundma.

Tahan väga, et Tallinn ei jõuaks siia. See lämmataks meie väikelinna hinge. Ja mis Paidel praegugi viga! Nagu olen juba ühel eelneval Paide sünnipäeval ütelnud on Paide ülikoolilinn, Paide on merelinn, Paide on tööstuslinn, Paide on teatrilinn, (nüüd eriti, kui meil ka oma teater olemas), loomulikult ka muuseumilinn. Kuidas nii? Lihtsalt ju: kõik Eesti rannad ja ülikoolid, tööstused, teatrid, muuseumid asuvad siit vaid tunni kaugusel.

Üsna paljudel tallinlastel kulub tööle, kooli, lasteaeda, teatrisse jõudmiseks seesama üks tund. Nagu meilgi siit Paidest. Üks tund ja Tallinnas, üks tund ja Tartus või Viljandis või Pärnus.

Kui ühel päeval pidime Viimsis elavate tuttavatega koos Tallinnasse teatrisse minema, siis nad helistasid ja teatasid, et nemad hakkavad nüüd Viimsist teatri poole sõitma, küsides, et kas me oleme juba vähemalt Kose ristis ehk siis poolel teel Tallinnasse?

Saime vaid muiates vastata, et hakkame Paides ka just autosse istuma ja küll me õigeks ajaks kohale. Tegelikult päris nii ei läinud, sest meie ei pidanud üheski ummikus istuma ja jõudsime minuti jagu varem kohale. Oi, oli mõnus tunne Viimsi omadele ära teha. Paide on mega!

Paide on mega ja me peame seda ka ise tahtma ja uskuma. Selleks, et Paide oleks mega, peame oskama ka leppida sellega, mis siin on puudu, sest osade meie unistuste realiseerumine võib muuta meie kodulinna liiga radikaalselt.

Näiteks on aeg-ajalt üle Eesti omavalitsustele pakkumisel parem tulevik töökohtade lisandumise näol - ehitame teie koju puidurafineerimistehase, tapamaja või hoopis tuumajaama? Tulevad uued töökohad, 3000 uut maksumaksjat, hästi laekuvad maksud, linn lööb õitsele!

Kas meie praegu siin Paide võtaksime need pakkumised vastu? Kui kõik see oleks siin olemas, ehk peaksime siin Paides vastu aastani 3000? Või ei peaks? Või ütleks igal juhul: "ei!"? Suure ja rasvase "EI!"? Või siiski igaks juhuks: "Jah!"? Kuidas siis edasi, paidekad, aastani 3000? Millist Paidet tahame meie praegu, millise Paide me järeltulijatele jätame?

Või on see 3000 näiteks hoopis 3000 sammu Paides. 3000 praeguse moodsa 10 000 asemel. Olete proovinud Paides 3000 sammu teha? Keskväljakult kuhugi suunas, võib-olla ka ringiga keskväljakule tagasi? Või hoopis Sargverest kuhugi? Võimalusi on ju lõputult.

Kuhu need 3000 sammu teid viivad? Väga tähtis on ka teekond ise! Milline on see teekond? Mõtlesin kõnepidajate nimekirja nähes väikese hingevärinaga selle aukartustäratava seltskonna ees (ei pea siin sugugi ennast silmas), et kas nemad ka Paides 3000 sammu jalutavad? Ja mida nemad Paidest näeks, tähele paneks ja mõtleks? Kas me võiks läbi nende silmade tunda uhkust Paide üle või hoopis häbeneda oma kodulinna?

Kuidas me ise Paidet näeme, mida märkame? Väike unine linn? Tolmuste ja tihti ka auklike tänavatega. Kena kiriku ja raekojaga. Väsinud ja lagunenud peatänava majad. Lõputu prügi, mis tuleb pagan teab kustkohast ja millega sõda on sama lõputu. Paide linna vanem osa võiks isegi praeguses seisus olla omamoodi pisike nukulinn, kui selle prügi vahelt rohkem välja paistaks. Pudelid, purgid, klaasikillud, paberid, maskid, konid, sihvkad, mis iganes vähegi kellegi käte vahelt veel välja vajub.

Kohati tahaks karjuda kellegi peale selle prügi pärast ja loomulikult eelkõige just selle prügi mahajätja peale! Ma ei tea, kas see aitaks aga siiski kohe karjuks, karjuks nagu noor keskkonnaaktivist Greta! Kuidas nii saab, et tõusen pargipingilt ja kogu praht sinna jääbki, mis sellest, et prügikast on sammu kaugusel?

Kust sellised inimesed tulevad? Mis neil viga on? Miks nad seda oma kodus ei tee? Või teevad? Ehk ma eksin, kuid minu arust läheb see aasta-aastalt hullemaks? Tundub, et prahihunnikud kasvavad vähemalt samas proportsioonis prügi sorteerimise ja muu öko- ja keskkonnahoiu jutuga?

Kuhu edasi? See praht on ju suuremalt jaolt paidekate tehtud. Jääbki vaid küsimus, et kuhu ja kuidas saame kuidagi midagi panustada, et aastaks 3000 ei oleks Paide Eesti suurim prügimägi ja tehtud 3000 sammu ajal saaks hoopis segamatult meie nukulinna nautida. Tunneksime koos uhkust selle üle, et oleme Eesti puhtaim omavalitsus. Selle nimel tasuks pingutada. Või õpiks lihtsalt probleemist mööda vaatama?

Kuhu ja kuidas edasi?

Äkki aitaks meid edasi 3000 erinevat visiooni? Aga kas alati peab just olema "visioon", selle sõna tohutus, gigantses mõistes, mis elu edasi viib? Või sõna "projekt". Kui suursuguselt see kõlab - "projekt".

Kunagi tegi ansambel lihtsalt uue loo valmis, tänapäeva ansamblitel on "projekt". Omaette lugu on "visiooniga projektid". Nagu näiteks Eesti Energia suured õlitehaste projektid maailma eri nurkades, kõik suunaga kaugesse õnnelikku tulevikku.

Oli visioon, oli ambitsioon, oli projekt ja olid miljonid, sajad miljonid. Kõik läks käima, suur projekt suure visiooni nimel. Nüüd maksame oma igapäevaste pisikeste elektriarvete kaudu kinni seda lõpuni tegemata projekti ja selle eest tegijatele makstud tulemustasusid ja preemiaid.

Mina vist ei oskaks sellist visiooni näha ja projekti teha, küll aga oskan nende suurte tegijate õnneks oma elektriarvet maksta. Nagu kõik teiegi. Väike asi meie poolt, aga vajalik, et nii suured ja uhked projektid ja visioonid saaks kinni makstud.

Kuhu ja kuidas siit edasi? Iga algav päev koputab hommikuti päkapikust pakikullerina jälle meie koduuksele ja lükkab kavalalt muiates üle ukse meile sisse uue paki. Oleme selle paki ise tellinud, kuid asume siiski toreda õhinaga seda lahti pakkima. Mis üllatus seal võib küll olla? Mõnus tuhin kargab hinge! Täna on see päev, see uus päev!

Pakkepaberi krõbin virgutab nagu hommikukohv ja ootus kasvab veelgi. Kuni ühel hetkel vaatab pakist vastu... argipäev. Minu argipäev. See igapäevane, nii tuttav ja korduv, kohati tüütu. Igapäevased 3000 pisiasja. "See on niiii mõttetu," võiks tänapäevaselt soiguda. "Ongi vä?" võiks moodsas keeles vastu küsida.

Mis siis on nii mõttetu? Hommikune ärkamine, voodi korrastamine, hommikusöögi tegemine, kooli või tööle minek, sõpradega suhtlemine. Kas tõesti on kõik mõttetu? Või on selle loosungi esitajas endas nii suur ebakindlus ja selle loosungi taha on hea ennast oma saamatuses ja rumaluses peita?

Igapäevased 3000 pisiasja. Me peame neid tegema, kuid meie endi otsustada on, kuidas me neid pisiasju teeme.

Meie igapäevased pisitoimingud on nii suur osa meie elust, et need hakkavad tahes-tahtmata meid ka ise vormima. Meie teeme neid väikseid tavapäraseid toimetusi ja nemad teevad meid. Kui suhtume nendesse tegevustesse hooletult, lohakalt, siis need tegevused ajapikku aitavad meis kinnistuda ja kasvada sellel hooletusel. Kui keskendunult, saame tasapisi vastu järjest areneva keskendumise.

Hästi teeb heaks ja halvasti teeb halvaks, nii lihtne ongi. Suhtumine on oluline, sest sellest areneb midagi edasi.

Äkitsi aitavad need 3000 igapäevast tüütut pisiasja meid visioonide täitumise juures? Olen kindel, et just need väikesed toimingud mis viivad meid kuhugi, viivad ka indiviidi, viivad perekonna, kogukonna, terve rahva, riigi ja maailma edasi. Meil jääb vaid valida see suhtumise osa. Suhtumine kujuneb aegamööda erinevate tõekspidamiste baasil.

Usun, et osalt võiks abi olla selliste mõistete nagu "väärikus", "töökus", "lugupidamine" ja "austus" reanimeerimisest. Kuhu need küll kadunud on? Ei ole kadunud, vaid lihtsalt jäänud mugava ja laisa võrdsusejutu varju.

Alustan oma treeningrühmades lastevanemate koosolekuid ikka lausega: "Mina ei ole teie lapsega võrdne!" ja jälgin mõnuga uustulnukate ilmeid. Kuidas ei ole võrdne?, Kuidas küll sellist asja tänapäeval ütelda võib? Sellised on nende nägudele kirjutatud küsimused. Mina olen õpetaja, tema on õpilane. Mina olen õppinud spetsialist, tema on teadmishimuline laps. Mina olen täiskasvanu, tema on laps. Miks te siis ise siia koosolekule tulite, kui laps on teie ja õpetajaga võrdne? Kui midagi juhtub, siis miskipärast kaob see "võrdsusejutt" kohe ja mina olen vastutav.

Las me oleme oma rollides ja las need rollid aitavad seada ka piire ja reegleid.

"Kuule, Tarmo!" "Jou, Tarmo!" Õpilase poolt kõlades on need pöördumised minu kõrvade jaoks väga valed. Õpimegi aegamööda selgeks: "Õpetaja Tarmo", "teener". Paljude lastega õpime järjepidevalt seda, et võiks suhtluse alguseks ütelda "Tere!". Vähe sellest, nõuan ebavõrdsuse tipuna, et õpilane ütleks õpetajale kui vanemale inimesele esimesena "tere".

"Palun" on tänapäeval asendunud iseteadliku nõudva vormiga "ma tahan". Kõige selle õpetamine lastele võtab palju aega ja nõuab järjepidevust. Palju lihtsam on kõigest sellest loobuda ja selleks sobib "võrdsuse" loosung väga hästi.

Seega on noorus hukas või on lapsevanemad oma ajaloolist rolli minetamas, proovides sobituda praeguse hetke moevooludega kasvatustöö valdkonnas või siis hoopis kasvatustöö tegemata jätmise valdkonnas?

Mõtelge, kui tore on loosung "Meie peres otsustab laps!". Päris mugav lahendus, mina täiskasvanu, veeretan vastutuse lapse peale. Laps otsustas poe põrandale pikali visata ja karjuda. Lapsevanemad täidavad kaasaegse teadliku lapsevanema rolli ja arutavad hüsteeriliselt karjuva lapsega, et see ei ole hetkel sobiv käitumine ja kas ta sooviks püsti tõusta ning karjumise ära lõpetada.

Meie kõik seal kõrval täidame oma rolli ja kuulame kannatlikult seda dialoogi (ehk siis lapse lõugamist ja vanemate omaette rääkimist). Tavaliselt alistuvad vanemad, nad lihtsalt ignoreerivad last. Täna ei taha see laps poes normaalselt käituda ega hooli oma vanematest ega ka teistest niigi palju, et oma käitumist korrigeerida. Homme kordab ta seda koolis, siis mujal ja olemegi tasapisi valmis vorpinud järjekordse erivajadustega indiviidi.

Meie erivajadustega laste klasside arv kasvab kordades. Nendega eraldi tegelevate õpetajate ja erispetsialistide arv kasvab kordades. Kuhu edasi ja kuidas edasi?

Muidugi on ka nutikamaid lapsevanemaid. Iga probleemi tekkimisel on neil taskust võtta nutiseade ja torgata see lapse nina alla. Laps hakkab kohe normaalseks tänapäeva lapseks. On vaikselt ja vaguralt oma nutiseadmega, pingsalt keskendunud, ei sega oma nutikaid nutivanemaid ega häiri ümbruskonda.

Hea lahendus ja sobib kindlasti väga hästi loosungiga lapse arendamisest tänapäevases maailmas. Nüüdseks on meil kooli lõpetanud juba mitmeid ja mitmeid lende "nutipõlvkondi". Ikka arvuti taga, ikka mängides, vabandust, IT-oskusi arendades.

Samal ajal on meie väikeses Eestis katastroof - IT-spetsialiste ei ole. Tööturul otsitakse neid luubi ja suure palganumbri abil. Kuhu meie IT-põlvkond kadunud on? Pigem oleme ise ennast välja vabandanud suutmatuses kasvava põlvkonna nutisõltuvust piirata või seda suunata.

Loomulikult on tänapäeva maailm nutimaailm ja see on meie elu igapäeva osa. Samal ajal ei tohi sinna ära uppuda ja sinna ei tohi ka kaduda lapse kõrvalt lapsevanemad ise. Hakkame endast peale ja paneme need toredad abimehed endast kaugemale, nii kaugele, et need ei hiiliks meile kätte tagasi. Võtke endale julgus ütelda lapsele: "Mina olen lapsevanem, sina ole laps". Ütelge seda sõbralikult, ütelge seda armastusega kuid siiski selgelt ja väga kindlalt.

Selle keerulise ja lõputu teema juures pean nüüd hakkama otsi kokku tõmbama, et mitte sattuda tüütu moraalijutlustaja rolli. Annaksin mõned oma pikaajalisest praktikast tulenevad ja aina rohkem enda peas kummitavad soovitused. Tänapäeval võiks ju siia lisada, et esitan suisa "challenge'i", siis ehk on asi rohkem tegemist väärt, justkui "projekt".

Rääkige lastega rohkem!

Pange lapsed vastutama enda, oma tegude ja ka ümbruse eest!

Ajage neid rohkem õue, las mängivad päris lastemänge, seal õpivad nad rohkem reaalseks eluks vajalikku nii suhtlemise kui ka praktilise tegevuse osas.

Andke lastele võimalus ja kohustus teha regulaarselt (mitte ühekordselt nn projekti korras) erinevaid koduseid töid (koristamine, niitmine, nõude pesemine, kartulite koorimine jne). Teadmine, et töö vajab tegemist, peab olema harjumus, mitte karistus.

Seitsme-kaheksa aastane laps peab olema võimeline oma asju (riideid) kokku panema, voodit korrastama, lauda ja põrandat pühkima ning omama muid samalaadseid elementaarseid oskusi. Neid saab hästi omandada, kui need ongi kodus lapse igapäevased kohustused. See on tema panus perekonnas. Siit kasvab ka lapse enesekindlus: mina oskan, mina suudan, mina olen ka vajalik.

Ärge õpetage lapsele abitust. Ei ole vaja kiidelda oma lapse nõrkuste kui millegi eripärasega, vaid tuleb aidata tal nõrkustest üle olla.

Arvuti on küll tänapäeva elu oluline osa, kuid ikkagi - vähem arvutit, rohkem elu.

Õpetage laps otse oma sõpradega suhtlema. Ei ole vaja üksteise kõrval istudes teineteisele SMS-e saata. Näidake ise head eeskuju!

Toredaid asju on tore teha, aga ka paljud hetkel mitte meeldivad toimetused tuleb ära teha.

Kasutage julgemalt sõna "peab". Ei ole vaja lapsele tekitada arusaamist, et toimub ainult see, mis talle meeldivaks räägitakse. Kohati on lihtsalt nii, et peab kohe ning ilma pikema jututa.

Hoidke võimaluse piires laps eemale labasustest, mida võib kohata paljudes kohtades ja selgitage, mis on nalja ja labasuse vahe.

Lõpetan nüüd selleteemalise targutamise ja asun mõtlema, kuidas oma lapsega hakkama saada.

Ehk muutub midagi, kui 3000 lapsevanemat Paides kasvõi natukene siit midagi juurde saavad ja oma rolli enda lapse tuleviku kujundamisel veel kord läbi mõtlevad.

Laste tuleviku nimel ju tasub vaeva näha. Tasub vaeva näha, andes neile võimaluse luua endist paremad inimesed. Tasub aidata sirguda oma lapsel iseseisvaks. Mõtelge selle nii tavalise sõna peale: "iseseisev". See on liitsõna: ise - seisev. Ise püsti seisev, ise hakkama saav.

Käib tulevikus ise tööl, saab ise oma perega, oma lastega hakkama. Ei vaja tuge. Ei ela vanemate kulul, ei ole aegamööda vajunud sotsiaaltoetustest äraelamise võrku. Maksab hoopis ise riigikassasse makse. Selle raha eest ehitatakse teid, saadakse tasuta haridus, arstiabi, valmivad lasteaiad, toimib ka abitute aitamine. Selle läbi saab palju asju paremini toimima. See on juba hea mõte kuidas edasi minna.

Miks me oleme nii järeleandlikud?

Aastaks 1835 oli Paides kooliharidust jagatud juba pea 300 aastat. Sellel aastal avati Paides kirikuõpetaja Carl Gottard Hammerbecki eestvedamisel vaestemajas ka esimene eesti õppekeelega kool. See juba oli visioon ja ka nüüd, 186 aastat hiljem toimiv projekt.

Kas oskame seda hinnata? Kas oskame seda hoida? Kas aastal 3000 on Paides eestikeelne haridus säilinud? "Loomulikult!" tahaks vastata, aga kohati tekib kõhedus.

Sõidan Tartusse ja tardun Lõunakeskuse ees. "Dobro požalovat!", "Welcome!" karjatab mulle vastu silt Emajõelinna, emakeele linna suure kaubanduskeskuse ukse pealt. Õnneks leidub koht ka eestikeelsele reklaamile. Kohati tekib seal ka tunne nagu elaks Eestis. Siis purustab selle järjekordne kõrvu kargav võõrkeelne reklaam selle tunde. See on Tartu. meie eestikeelse ülikooli linn, meie Tartu Rahu linn, meie emakeele linn.

Tallinnast ma ei räägigi, kohati ei saa eestlasest pärismaalasena oma asju aetudki, kui just ise vene keelele üle ei lähe. Integreerime. Tohutute rahade eest. Ainult, et keda ja kuhu? Kuhu viib meid Tartu Lõunakeskuse silt "Dobro požalovat!" või Tallinna kaubanduskeskustes pidevalt korduv venekeelne reklaam. Riias seda ei näe, ehk ollakse seal aru saanud, et igapäevane suhtlus aitab samuti osal rahval kasvõi riigikeele kõlagi selgeks saada.

Miks me oleme nii järeleandlikud oma imelisel pisikesel maalapil, mis on meie ainuke kodu, meie Eesti? Jah, me mahume siia koos ära, kuid me ei pea muutma Eestit mõneks muuks, teate ju küll mis riigiks. Näete, ma ei julge poliitkorrektsuse pärast isegi ütelda, et Venemaaks.

Ma tänan südamest neid muukeelseid Eesti inimesi, kes on võtnud endale vaevaks eesti keele ja pisut ka seeläbi Eesti meele ära õppida. Aitäh, et te olete päriselt meiega!

Kas Paide Maksimarketi laiendusele tuleb ka silt "Dobro pozalovat!"? Kas meie kodu on veel meie oma aastal 3000, kas sellel maalapil on veel koht Eestile ja eestlastele? Või tuleb jälle võrdsus, mis väiksematest teerullina üle sõidab?

Ka praegusel hetkel on võrdsuse teema popp. Kõik peavad võrdselt maske kandma. Kõik peavad võrdselt mitte saama kinno, teatrisse, reisile. Ei ole mingit tähtsust, oled sa vaktsineeritud või ei ole. Kõik koolid peavad võrdselt kinni või lahti olema. Ei ole tähtis, kas mõnes piirkonnas on haigusnäitajad kümme korda väiksemad, võrdsus rullib üle ja vabanduse või põhjuse selle võrdsuse ülistamiseks leiab alati. Kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse ja loll kah, kes vabandust ei leia.

Loodan, et see muutub ja lõpuks märgatakse, milline oli nakatumine Eestis detsembris, jaanuaris ja veebruaris, kui koolid olid avatud ja poed lahti ning võrreldakse seda kainelt praeguse olukorraga. Ehk tehakse ka mingeid edasiviivaid järeldusi peale "võrdsuse!" taha peitu pugemise.

Oleme osade inimeste arvates mingis asjas, mille nimi on "uus normaalsus". Hea, et meie põlvkond umbes 30 aastat tagasi ei ütelnud sama Nõukogude Liitu kuulumise kohta: uus normaalsus, sellega tuleb leppida. Mis vabadusliikumine? Paneme nõukogude maskid ette ja sellega tuleb leppida, see on meie uus normaalsus. Õnneks jäid tookord peale ebanormaalsed ja meil oli õnn lahkuda sellest visioonist, mis pidi viima võrdsuse ja ühise õnneni.

Võrdsus on kohati justkui lõks. Maha kõik, kes pingutavad, tahavad midagi teha paremini, olla paremad, saavutada rohkemat, tormata mööda, olla esimene. Inimkond ei oleks arenenud praeguse tasemeni, kui meie esivanemad oleks hakanud võrdsuse mõistet sellises ebardlikus mõistes kasutama.

Me ei saa suhtuda nii võrdselt, et lihvime põllukive ja samas laseme tuhmuda teemanditel. Las inimene pingutab, las julgeb olla parem, las olla esimene, las tormab mööda. Kiidame selle eest! Pingutajad on maailma edasi arendanud, panustanud selle arengusse, proovinud teha paremaks. Las nad teevad seda edasi. Kuidas? Pingutades! Kuhu? Tulevikku!

Aga Paide? Aga 3000? Ikka parimat tahtes ja ikka tulevikku

Millisesse tulevikku, ei tea. Kas 3000 viimast elanikku hääbuvas Paides? 3000 vastsündinut praeguse 300 asemel? 3000 last huvitegevuses ennast paremaks tegemas? 3000 prahitükikest vähem maas? 3000 turisti seda puhast ja kaunist nukulinna imetlemas?

3000 päkapikust pakikandjat iga hommik kolme tuhandet pakki kolmele tuhandele Paide perele üle andmas. 3000 Paide peret avastamas oma pakist oma selle päeva 3000 igapäevast pisiasja... mis viivad elu edasi.

Minu 3000 sõna saavad kohe täis. Millest siis rääkisin? Võib-olla mitte millestki. Kunst on ju vist seegi, kui panna ritta 3000 sõna kasvõi 3000 inimese ees, aga mitte kellelegi neist justkui mitte millestki.

Kõik sõnad jookseksid lihtsalt maha ja jääksid me jalgu nagu talvel jääle loobitud liiv muutub kevadiseks tolmuks kuni selle peseb soe kevadvihm. Ja kadunud siis olekski kõik 3000 sõna, kuid midagi jääks siiski maha. Äkki 3000 pisikest mõtet? See oleks nende sõnade parim kõla.

33 kõnet

3. maist 4. juunini peavad Paide Teatri aktsiooni “33 kõnet” raames Paide keskväljakul kõne president Kersti Kaljulaid, peaminister Kaja Kallas ning kümned teised Eesti inimesed. Igal õhtul kell 18.00 algavad kõned keskenduvad Eesti tulevikuvisioonile ning otsivad vastust küsimusele “Kuhu edasi?”

Paide Teater püstitas kolmekümne kolmeks päevaks Paide keskväljakule kõnepuldi, millest paiskub Paide ja kogu Eesti mõtte- ja arvamusruumi 33 kõnet.

Aktsiooni raames peavad kõne, mille teemaks on “Kuhu edasi? / Kuidas edasi?”, Kersti Kaljulaid, Kaja Kallas, Tanel Kiik, Indrek Saar, Kristina Kallas, Ülle Madise, Villu Kõve, Liisa Pakosta, Priit Värk, Tarmo Alt, Kertu Birgit Anton, Hasso Krull, Tarmo Jüristo, Daniel Vaarik, Helena Tulve, Karl Martin Sinijärv, Indrek Lillemägi, Tarmo Soomere, Rein Oselin, Annika Laats, Mikael Raihhelgauz, Indrek Neivelt, Jan Teevet, Kaarel Tarand, Kaja Piirfeldt, Hardo Pajula, Jaak Valge, Mihkel Tammo, Marju Lauristin, Lili Milani, Aveliina Helm, Steven-Hristo Evestus ja Doris Kareva.

Paide Teater on otsustanud mitte avaldada, millal üks või teine kõneleja pulti astub. Olulisem kõnepidaja isikust või varasematest saavutustest on tema visioon Eestile.