Kaja Piirfeldt: põllumajandustoetustega toetatakse tarbijat, mitte tootjat

Kaja Piirfeldt Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paide teater püstitas kolmekümne kolmeks päevaks Paide keskväljakule kõnepuldi, millest paiskub Paide ja kogu Eesti mõtte- ja arvamusruumi 33 kõnet. Eile astus kõnepulti talunik ja õpetaja Kaja Piirfeldt.

Mina ei ole ühiskonna- või kultuuritegelane, arvamusliider ega isegi mitte linnapea. Ma olen lihtsalt talupidaja ja natuke ka õpetaja. Aga ma olen ka ema ja ettevõtja ja kodanik, kes siiralt usub, et iga inimese valik ja arvamus on ühtviisi tähtis.

Minu kõne on tasakaalust ja valikutest. Aga ka arvamustest ja eelarvamustest.

Kas teil on mõni eelarvamus? Öeldakse, et meil kõigil on mõni… Väga levinud on näiteks eelarvamused homode, moslemite, vaktsiinide, riigitöötajate, turumüüjate ja blondide naiste suhtes.

Eelarvamuste omamine on üdini inimlik omadus ja see on vankumatult meie ajusse juurdunud. Samal ajal ei ole eelarvamused mitte kuidagi seotud reaalsusega. Oma põhimõttelt on eelarvamused aju trikk, mis hoiab kokku info töötlemisele kuluvat energiat.

Mida rutem suudab inimene oma ümbrust liigitada, seda rohkem jääb ajumahtu teistele mõtteprotsessidele ja seda rutem saab ta reageerida ohtudele. Seega võimalus ellu jääda paraneb.

Kui eelarvamused on kord juba omandatud, on nendest väga raske vabaneda. Miks nii? Aga sellepärast, et need võtavad meie ajus üle infotöötlemise kontrolli ja kinnistavad end seeläbi üha uuesti ja uuesti. Kindlasti olete kuulnud, et kellegi või millegi kohta öeldakse, et valetas nii palju, et jäi lõpuks ise ka uskuma. Sama teevad eelarvamused meie ajus.

Tõsi on, et me tegelikult vajame eelarvamusi, et oma elus paremini orienteeruda. Kui me hakkaksime kõiki kogemusi ükshaaval analüüsima, koormaks see meid peagi üle. Just sellepärast on meie tajul kalduvus asju lihtsustada ja kategooriatesse jagada.

Eelarvamused on keerulised ja mitmetahulised ning seetõttu on nendest ka üsna keeruline vabaneda. Muuhulgas mõjutab neid suuresti meedia ja ka näiteks hirm. Hirm omakorda tekib siis, kui meie vastas on midagi tundmatut, mille kohta meil ei ole piisavalt informatsiooni. Ma pole küll sugupuud uurinud, aga kahtlustan, et eelarvamused ja hirm on omavahel tegelikult enamat kui "lihtsalt sõbrad".

Niisiis, eelarvamused. Vaatame mõnda neist üheskoos lähemalt.

Jätame seekord homod, vaktsiinid ja riigitöötajate palgad kõrvale. Mul ei ole nende kohta piisavalt informatsiooni, seega tõenäoliselt hakkaksid sel juhul üsna pea jutustama hoopis minu eelarvamused.

Valiksin oma jutu näitlikustamiseks hoopis valdkonna, milles ma viimased ligi 20 aastat igapäevaselt tegev olen olnud. Ja tooksin teieni mõned selle valdkonnaga seotud arvamused.

Ma isegi ei kasutaks siinkohal sõna eelarvamused, vaid jätaksin selle, kas ja kuidas neid kategoriseerida teie otsustada.

Seega. Lubage esitleda: mõned minuni jõudnud arvamused, vabas järjekorras:

Minust ei sõltu siin ilmas/riigis/keskkonnas mitte midagi.

Farmiloomade elu Eestis on halb ning neile süstitakse ohtralt antibiootikume ja steroide, mis jõuavad läbi lihasöömise ka meie organismi.

Põllumajandusega tegeletakse toetuste pärast.

Põllumajandus hõivab ja hävitab suure osa Eesti loodusest.

Mahetootmine on ainuke keskkonnasõbralik toidutootmise viis.

Ainult kuluefektiivsed suurtootmised jäävad püsima.

Ainult väiketoojatel on tulevikku.

Põllumajandus on äri nagu iga teinegi.

Taimekaitse on mürk ja see ohustab meid kõiki igapäevaselt.

Minust ei sõltu siin ilmas/riigis/keskkonnas mitte midagi.

Esmalt võtame ette kõige esimese ja ühtlasi kõige viimase eelarvamuse. Toidutootmise seisukohalt näeks see siis välja nii, et inimene, kes igapäevaselt söömisega tegeleb - ja mul on kindlaid andmeid, et valdav osa teistki seda teeb -, arvab, et poes müüdava toidu puhtus, kvaliteet, koostisained, kättesaadavus ja päritolu ei sõltu mitte kuidagi temast. Ning et ta peab leppima sellega, mis saada on.

Aga laias laastus on nii, et poes müüdava toidu osas ei tehta seda otsust mitte farmis või põllul. Samuti ei tule see toiduainetööstusest. Ega ka poeketi kontoris sisseostu planeerides. See valik tehakse poes riiuli ees. Ja selle teeb ja saab teha ainult ja ainult tarbija.

Sellepärast, et meil on ikka ja endiselt turumajandus. Mis tähendab seda, et letile saab pikas plaanis jääda ainult toode, mida ostetakse. Väga ja väga lihtne.

Mind ennast tõesti huvitab, mida ma söön ja ka üldisemalt tarbin. Ning, et olla kindel, et see on kvaliteetne ja puhas, tarbingi peaasjalikult kodumaist toodangut.

Just sellepärast, et selle tekke/loome/tootmisprotsess on minu jaoks läbinähtav. Meil on tänu meie riigi väiksusele erakordsed võimalused kõike oma silmaga näha ja kui vaja, isegi käega katsuda. Meil on igal aastal avatud talude päev, avatud toidutööstuste päev, ja ma väidan, et Eesti on üldse suhteliselt avatud.

Kuigi leidub ka inimesi, kes ennast protsesside vahetu kaasaelamise võimaluste pärast aeg-ajalt häirituna tunnevad. Näiteks sõnnikulaotamise ajal võib mõningaid sellised maal kohata. Siiski usun siiralt, et valdav osa meie hulgast hindab kõrgelt võimalust kasvõi möödasõidul autoaknast näha, kuidas talle süüa toodetakse. Just sellepärast need traktorid praegu põldudel toimetavad ja tolmutavadki.

Ja kui te jääte sügise poole liikluses kombaini taha toppama, siis võtke seda kui võimalust leivasabas olla. Esimene etapp sai just valmis. Ja see protsess, kuidas meile toitu toodetakse, peab olema ja ongi Eestis läbipaistev.

Järgmiseks. Steroidid ja antibiootikumid Eesti farmiloomade lihas? Jah, Ameerikas tõepoolest veistel kasutatakse hormoone ja mingeid regulaatoreid. Seega, kui restoranis Argentiina angust tellida, siis mina ei tea, mida te sealt saate.

Aga kui te küsite Eestimaa lihaveise liha, mis oleks Eesti restoranis väga ja väga kättesaadav ja ootuspärane tooraine, siis ma garanteerin teile isiklikult, et see loom ei ole elus mitte ühtegi steroidi näinud. Neid lihtsalt ei kasutata Eestis. Sellepärast, et need pole lubatud, kättesaadavad ega ka otstarbekad või vajalikud.

Ja teate, selle kohta ma garantiid küll ei väljasta, aga mina usun ise siiralt, et Eesti veiste elu on hea või isegi väga hea. Näiteks Eesti lihaveistest valdav enamus veedab suurema osa oma ajast karjamaal rohtu krõmpsutades ja loomupärast veiseelu elades ning nad tunnevad end seal väga mõnusalt. Ja muide lüpsmine lausa meeldib lehmadele, nad seisvad järjekorras ja ootavad, millal masina alla saaks. Ja samal ajal on see ka nende ainus töö päeva jooksul.

Põllumajandustoetused ei ole ellu kutsutud selleks, et kellelgi oleks lihtsalt huvi põllumajandusega tegeleda või võimalus kergelt rikkaks saada. Põllumajandustoetused on ellu kutsutud mitmel erineval põhjusel ja kõige olulisem nendest on, et toidu hind oleks tarbijale jõukohane. Ehk siis põllumajandustoetustega toetatakse tarbijat, mitte tootjat.

Muide toetused toidutootmisele on ülemaailmne nähtus. Neid makstakse ka Venemaal ja Ameerika Ühendriikides ning eesmärk on kõikjal sama: hoida toit inimeste jaoks taskukohase hinnaga, samuti selleks, et maastik ja maapiirkonnad oleksid hooldatud ja elus.

Põllumajanduse näol on tegemist on väga suurte riskidega, väga suuri investeeringuid nõudva ja tegevusvaldkonnast lähtuvalt enamasti ka väga pika tootmistsükliga majandusharuga. Ei kõla ju liiga ahvatlevalt klassikalise ettevõtluse seisukohalt?

Tegelikult aitavad põllumajandustoetused või täpsemalt oht nendest ilma jääda ka toodangut tarbija jaoks kvaliteetsemaks ja ohutumaks muuta ja keskkonda hoida. Kui tootjal peakski tekkima soov toidu ohutuse või kvaliteedi osas mõnes aspektis silm kinni pigistada, siis see soov kaob kiirelt, sest nõudeid rikkudes kaotatakse ka õigus toetustele ja seeläbi konkurentsivõime. Ning järelevalve ja standardid on Eestis selles osas vägagi tõhusad.

Eesti toit on oma puhtuselt EL-is Soome järel teisel kohal. Keskmine taimekaitsevahendite jääk toidus on kümme korda väiksem kui Euroopa Liidu väliste riikide keskmine ja kolm korda väiksem kui Euroopa Liidu keskmine. Eestis toodetud toit on väga väga puhas.

Põllumajandus hõivab ja/või hävitab suure osa Eesti loodusest? Külvipind erinevatele kultuuridele nagu teraviljad, raps, kaunviljad jne moodutab näiteks Taanis või Hollandis riigi kogupindalast 2/3. Eestis on see number kümme protsenti. Kõigest kümnendik Eesti maast on n-ö intensiivses majanduslikus mõttes kasutuses. Sellele lisandub samas suurusjärgus rohumaid.

Ja sellest ligi veerand, ca 23 protsenti on praeguse seisuga tunnustatud mahemaa. Ja suurel osal majandatakse keskkonnasõbralikult ehk enamasti taimekaitsevahendeid ja/või mineraalväetisi ei kasutata. Mahemaa osakaalult oleme me muide ka Euroopa Liidu top kolmes koos Austria ja Rootsiga.

Ja muide see, et mineraalväetisi ei kasutata, ei ole tingimata mingi näitaja. Oluline on mõelda sellelegi, et mineraalväetise näol on tegemist omamoodi innovatsiooniga. Sisuliselt on see nagu vaktsiin.

Me võime olla selle poolt või vastu, aga sellel on oma mõte. Nii nagu vaktsiini mõte on see, et mõne surmava nakkushaiguse puhangu korral miljonid inimesed ei sureks, on minust palju palju targemad inimesed, nagu näiteks selline mees nagu Bill Gates, välja öelnud ja arvutanud, et mineraalväetisi kasutamata peaks iga teine inimene maakeral sellisest privileegist nagu söömine üldse loobuma, sest pooltele inimestele toitu lihtsalt ei jätkuks.

Jah, meil on toidu raiskamine ja meil on palju ülekaalulisi inimesi ja me võiks üldse vähem süüa, aga neid teemasid me päevapealt lahendada ei suuda. Aga kui praegu vana kaev kinni ajada või täis sülitada, enne kui uus olemas ja toimimas, ootamata inimeste ootustele võib-olla sobivamate lahenduste rakendumist, siis tulemus võib olla väga kurb ja kallis. Muide, Eestis on niigi kasutuses kaks korda vähem põllumajandusmaad kui 80 aastat tagasi.

Mahetootmine on ainuke keskkonnasõbralik toidutootmise viis? Ma olen väga suur mahetootmise fänn ja toetaja ja tarbija. Aga seda, et see on igas aspektis kõige optimaalsem tootmisviis, ma faktidele tuginedes kinnitada küll ei julgeks.

Te kõik teate sõna "ökonoomne" tähendust. Auto on ökonoomne, kui sõidab ca 80-90 km tunnis ja kulutab sellele kõige vähem kütust. Maksimaalne kiirus, minimaalne kulu. Kõik teavad, et süsinik on keskkonnahoiu osas vägagi teema. Seega on ka kütusekulu põllumajanduses kahtlemata oluline teema.

Kui aga umbrohust vabanemiseks tuleb ilma taimekaitsevahendeid kasutamata töödelda ühte põldu ühe korra asemel viis korda ja saaki saadakse sealjuures viis korda vähem, mis siis? Tegelikult ei ole see ju kahjulik ainult põllumajandustootjale või kuidas teile tundub?

Meil on palju tootjaid, just noorte ettevõtjate hulgas, kelle jaoks on ainus väärtushinnangutega kooskõlas tootmisviis just mahe. Nad on oma ettevõtetesse väga palju investeerinud. Aga paljud neist on oma tegevust lõpetamas. Sest ühelegi ärile ei ole võimalik lõpmatuseni peale maksta. See on tõsine mõttekoht ja selle mõttega pole võimalik pikalt mängida.

Eestis kasvatatakse näiteks võrreldes 1980. aastaga kolm korda rohkem teravilja kolm korda väiksema mineraalväetiste ja poolteist korda väiksema taimekaitsevahendite kogusega.

Mis puudutab väiketalude ja suurtootmiste võrdlemist, siis sellele ma isegi ei hakka aega kulutama, sest need ei ole lihtsalt võrreldavad ega peagi olema. Mõlemal ettevõtlusvormil on oma funktsioon täita ja mitmekesine ettevõtlusmaastik on seniste andmete põhjal suhteliselt ainus jätkusuutlik majandamise vorm.

Väga lihtsalt öeldes: suured põllumajandusettevõtted aitavad tagada Eesti toiduturvalisust ja toidavad Eesti majandust. Talud toidavad Eesti inimesi ja hoiavad noori ning elu maapiirkondades.

Paari sõnaga puudutaksin ühte oma lemmikteemat: "põllumajandus on äri nagu iga teinegi". Sellega on nii, et see on nii ja ei ole ka. Põllumajandus on spetsiifiline äri, mille käigushoidmiseks on palju muutuvaid faktoreid, mis teevad sellel alal tegutsemise väga ressursimahukaks ja samal ajal kõrge riskiga tegevuseks.

Põllumajandus sõltub ilmast ja vajab rohkelt teadmisi . Ilma ise teha ega Hiinast tellida ei saa, aga sellest sõltub palju või isegi kõik. Ja edukaks majandamiseks, tegelikult ka ellujäämiseks vajalike teadmiste ja oskuste hulk on põllumajandajatel ikka ekstra lai ja nende omandamine võtab aastaid kui mitte aastakümneid.

Samal ajal, võrreldes paljude teiste riskantsete ettevõtlussuundadega ei ole toidutootmise sektoris erilist võimalust säravateks materiaalseteks edulugudeks. Kui, siis kas väga suurtel tootmisüksustel või just väikestel, kes on leidnud mingi väga spetsiifilise nišši. Aga kõik tootjad seda otsida ei jõua ega saagi. On täiesti normaalne, et ettevõtja võimekus ja kompetents piirnevadki esmase tooraine, nagu näiteks piim või teravili, tootmisega.

Üldreeglina on edukas põllumajandusettevõte selline, mis suudab ennast ära majandada. Kõik. Põllumajandusega ei hakata tegelema lootusega rikkaks saada, selle taga on enamasti midagi hoopis muud.

Olemegi jõudnud nende arvamuste või eelarvamustega lõpusirgele.

Mina oma ettevõttes tegevuste spetsiifikast lähtudes taimekaitsevahendeid ei kasuta. Aga minu poole pöördutakse hästi tihti küsimusega, et mida teha, kui mürgiprits mööda sõidab.

Ühele hektarile pritsitakse glüfosaadiga sama kogus toimeainet kui seda on kahes liitris alkoholis. Selleks, et saada oma organismi ohtlik kogus taimekaitsevahendit, peaksime ära sööma mitukümmend tonni Eestis toodetud teravilja. Ja selle preparaadi nimi ei ole asjata "taime kaitse". Sest just seda see ongi. See kaitseb meie toitu.

Rõhutan veel kord: Eesti toiduohutus ja toidu puhtus on väga kõrgel tasemel. Seega, kui te valite kodumaal toodetud ja kasvatatud toidu, siis see ongi päristoit ja te juba olete teinud hea valiku. Kui te saate ja soovite, valige muidugi mahetoit.

Enne ma viitasin Bill Gatesile. Aga nüüd ma lähen veel kaugemale ja järgmine tsitaat, mida ma oma jutu kokkuvõtmiseks kasutaksin, pärineb Jeesus Kristuselt isiklikult.

Oma mäejutluses ütleb ta: "Ärge muretsege homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest". Ma ei soovi kindlasti selle tsitaadiga süüdimatust kultiveerida või väita, et homsele mõtlemine või sellest hoolimine ei oleks olulised. Vägagi on.

Aga eestlased on üks muretseja rahvas, kes kipub vahel enda kanda võtma kaugelt rohkem, kui ta kanda jaksab. Ja mõnikord ka rohkem, kui see vajalik on. Euroopa Liit ja sellesse kuulumine ning ühine poliitika on kindlalt Eesti arengule ja eriti maapiirkondadele väga palju kasu toonud. Meil ei oleks neid ilusaid kultuurimaju, korda tehtud mõisaid ega mänguväljakuid ilma EL-i vahenditeta.

Kuid me ei pea võtma Euroopa Liidu keskmist või isegi kolmandate riikide probleemi, tegema seda enda omaks ja hakkama seda lahendama, kui meil Eestis sellist probleemi ligilähedaseltki ei ole.

Seda nimetatakse lahtisest uksest sissemurdmiseks ja milleks sellisele tegevusele aega või energiat kulutada? Kui kellelgi on ühte või teist üle, siis väga vabalt võib seda praegusel aastaajal rakendada näiteks kive põllul kive korjates või tulles appi hanesid hirmutama, et nad kogu talumeeste aasta tööd ära ei saaks süüa.

Tasakaal tähendab minu jaoks jätkusuutlikkust. Tervet talupojamõistust, kui soovite. Maakeeli väljendudes, et hundid oleksid terved ja lambad söönud. Ainult tasakaalukalt, avatult ja teadlikult toimetades, ükskõik, kas põllul või poeletis kaupa valides, on võimalik teha nii, et meie tuleviku elu oleks terve, rahuldustpakkuv ja jätkusuutlik.

Parafraseerides Martin Luther Kingi, ka minul on unistus.

Et kodumaine toidutootmine oleks jätkusuutlik.

Et me oleks samavõrra avatud ja uudishimulikud.

Et ma saaksin ettevõtjana teha oma tööd nii, et ma võiksin selle üle rõõmu ja uhkust tunda.

Et ma saaksin ka tulevikus tarbijana minna poodi ja valida sealt mõistliku hinnaga puhast ja kvaliteetset Eesti toitu.

Et kodumaine toidutootmine, mis vajab hädasti stabiilsust ja tuge, oleks poliitiline prioriteet, sest see on kõikide, kes õhtul toidupoest läbi käivad, ühine vajadus.

Et me mõistaksime, et suur ja väike vajavad teineteist. Sest oluline on tasakaal.

Et me peaksime meeles, et meil on valik ja just selle valikuga me ise loomegi iga päev oma tulevikku.