Annika Laats: maailm on üks katkine paik

33 kõnet - Annika Laats Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paide teater püstitas kolmekümne kolmeks päevaks Paide keskväljakule kõnepuldi, millest paiskub Paide ja kogu Eesti mõtte- ja arvamusruumi 33 kõnet. Eile astus kõnepulti EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats.

Ma usun, hea eestimaalane, et sa oskad kujutleda paremat, tervemat ja õiglasemat maailma kui see, milles me elame. Kas sa oskad kujutleda ka paremaid ja tervemaid suhteid oma naabrite ja lähedastega? Kas sa oskad kujutleda paremat iseennast? Rõõmsamat ja elusamat kui sa oled praegu?

Küllap sa oskad. Ja küllap sa seda ka igatsed.

Noorena on meil kõigil oma ideaalid, oma ettekujutus kaunimast maailmast ja elust. Noorena unistame sellest, kuidas me ise oleme ükskord arukamad ja paremad kui meid ümbritsevad täiskasvanud. Meil on nägemus sellest, kuidas me loome õiglasema ja õnnelikuma maailma.

Aastatega kipuvad ideaalid tuhmuma ning meie käega lööma.

Ära löö käega. Ära loobu oma igatsustest. Ära tüdi. Just meie unistused ja ideaalid vormivad meid. Meie püüdlused ja igatsused loovad meie tulevikku.

Sa ütled, et ideaalidel pole mõtet ja unistamine ei aita? Et see maailm muutub aina hullemaks ja inimesed pöörasemaks? Et küürakat parandab ainult haud?

Ma olen sinuga nõus, et see maailm on üks katkine paik. Ja meie oleme katkised inimesed, igaüks isemoodi küürakas. Aga ma tahan koos sinuga unistada. Tahan koos sinuga kujutleda paremat maailma ja tervemat inimest.

“Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi,“ ütleb selle peale elutark eestlane, kibedusenoot hääles. Aga taevariik ongi see, mida ma tahan! Ma tahan ja igatsen tükikest taevast siia maa peale. Tegelikult lausa palju tükikesi taevast!

Ma igatsen seda, kuigi ma tean, et see maa, see meie elu on taevast nii kaugel.

Me nuriseme, me ei ole rahul. Alati ei oskagi me täpselt öelda, mis meile ei meeldi. Nagu kivi oleks kinga sees – hõõrub ega anna asu. Me ei meeldi ka iseendale. “Kuhugi minna. Eemale endast. Tuhanded otsivad väljapääsu just nagu mina,” kirjutas oma blogis Vahur Afanasjev. Me oleme liimist lahti, oleme nihkes ja pahurad. Ja kuna meil on halb, siis me teeme halba, olgu endale või teistele või kõigile.

Me varjame oma valu ja hirme, oma haavu ja haiget saamist. Varjata on lihtsam, kui ehitame enda ümber müüre ja tõmbame maha eraldusjooni. Me kaitseme oma turvalisena näivat positsiooni, justkui oleks see võimalikest parim. Aga ei ole ju?

Kui me oleme pidevalt kaitseasendis, valmis nõelama või hammustama, muutume pikapeale kurjaks. Kui kardame pidevalt haiget saada, siis elame ainult poole vinnaga – elame piiratud ja kitsast elu. Nõnda ei saa me kogeda Jumala avarust. Ja iga päevaga oleme natuke vähem elus.

Keset oma piiratust ja kitsikust oleme ristirahvana sajandeid palunud: “Meie isa, kes Sa oled taevas!” Taevas tähendab avarust ja vabadust. Jumal on taevas, sest Ta on valgus ja vabadus ja vägi. Ta on taevas, aga Ta tahab tulla meie sekka. Ta tahab puudutada ja muuta, tahab elustada nii Sind kui ka mind.

Sellepärast me palume: “Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” Eks see ole üks imelik palve? Kui Jumal on kõigevägevam, siis sünnib Tema tahtmine ju niikuinii. See on tõsi, aga me palume, et see sünniks ka meie juures. Me palume, et see sünniks ka meie sees. Taevas võib olla kõikjal, ka siin, meie keskel. Taevast võib ulatada üksteisele käe, läbi ajast ja ruumist.

Me palume, et Jumala riik saaks kogetavaks juba siin, selle maailma katkiste olude keskel.

Kas see on võimalik? Jumala riiki on ennegi püütud maa peale tuua. Katsed luua ideaalset maailma on aga alati luhta läinud või koguni verre uppunud.

Ma ei usu, et me saaks luua ideaalset Eestit. Kuidas suudaks me seda luua, kui me pole suutnud endagi elu ideaalselt elada?

Ja ometi tahan ma hoida ideaale ja unistusi elavana oma silme ees. Sest meie unistused ja ideaalid vormivad meid ja meie tulevikku.

Ideaalide elushoidmine on midagi muud kui nende kivisse raiumine. Me ei pea leidma edasiminekuks üht head lahendust või ainuõiget teed. On lausa ohtlik mõelda, et selline üks õige tee võiks olemas olla või et seda saaks kehtestada. See muudaks meid ülbeks, armutuks ja julmaks. Seadusteks ja paragrahvideks väänatud ideaalid võivad meiesuguseid katkiseid inimesi halastamatult puruks muljuda.

Meie ei saa Jumala riiki kehtestada. Me saame seda vaid paluda. See teadmine teeb alandlikuks. Me ei saa Jumala riiki rajada, aga me saame selle poole püüelda ja sirutuda. Me saame elada nõnda, otsekui oleks Jumala riik juba siin. See tähendab üksteisele parima taotlemist, pidevat üksteise kuulamist ja üksteisega arvestamist.

Vahel tuleb selleks piirata iseenda vabadusi. Tuleb teiste heaks millestki loobuda. Tuleb pjedestaalilt maha astuda ja näha teist inimest sama hinnalise, õrna ja erilisena kui iseennast.

See ei ole kerge teekond. Me käime seda teed eksides ja komistades ning uuesti jalule tõustes. Me käime seda oma vigu tunnistades ning andeks andes nii teistele kui ka iseendale.

Me käime seda teadmises, et eriliste, ainulaadsete inimestena oleme üksteisega lahutamatult seotud. Kus üks saab haiget, seal kannatame me kõik. Kui kedagi pisendatakse või alandatakse, siis kahandab ja alandab see ka meid. Meil tuleb üksteist hoida, et võiksime olla hoitud.

Ei ole üht ja ainsat õiget viisi Eestit juhtida ja valitseda. Ei ole ainulist meetodit, mis tagaks, et Paide oleks aastal 3000 õitsev ja õnnelik linn. Ei ole ühtegi teksti, mis ütleks, kuidas Jumala riiki ehitada või esile kutsuda.

Ent on üks printsiip, üks juhtlõng, mis ei vii meid rappa. On üks printsiip, mis on viimselt kogu meie tegutsemise ainsaks vettpidavaks kriteeriumiks.

See on armastus oma tuhandetes värvides ja variatsioonides. Armastus, mis on täis loovust. Armastus, mis on leidlik ja paindlik. Armastus, mis pole üksnes emotsioon, vaid mis on toekaks kaaslaseks mõistusele. See on armastus, mis ei ahista, vaid liigub käsikäes vabadusega. Armastus, mis on kantud lugupidamisest ning mis kaitseb inimväärikust.

Ma soovin, et iga meie sõna ja tegu, otsus ja samm võiks olla kantud sellest armastusest. Siis saab vähehaaval ja aimamisi teoks see, mida me palume, öeldes: “Issand, Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu!”

See sünnib tasahilju. Maailm ei muutu täielikult. Müürid ja vaheseinad, mis meid eraldavad, ei haihtu. Ja me ei peagi neid jõuga maha lammutama. Las nad, tühjad, olla. Meie, inimesed, oleme kasvamisvõimelised. Me võime neist müüridest üle kasvada. Võime kasvada inimesemaks nõnda, et hakkame nägema neid, kes on teiselpool müüre.

Me kasvame, näeme ja hakkame neid pisut enam mõistma. Me kasvame oma hirmudest suuremaks, nii et tihkame ulatada käe üle müüri. Selles käes võib olla näiteks kauss maasikate või ahjusoojade kaneelisaiadega. Selle kausi sisu jagades kasvame veelgi.

Ja need seni nii kõrgena tundunud müürid osutuvad põlvepikkusteks. Need on seal, need ei kao, aga nad ei lahuta meid enam. Ning vähehaaval võime me aimata, mismoodi see on, kui jumalariik on otsapidi siin, meie seas.

Me saame kogeda hetki, kui päike paistab täpselt õige nurga alt ja pilved rulluvad rahumeeli üle taeva, ning miski on meis korraks nii puhas, et me tunneme Tema riigi puudutust. Kasvõi viivuks, esialgu tõesti vaid viivuks. Aga sellest piisab, et teada, et see on olemas, Et see on võimalik. Et me tohime olla osa sellest. Et taevas võib olla maa peal.

Jumal ise tulgu ning vormigu oma armastusega meie igatsusi ja kirgi, meie valu ja vaimustust. Et läbi meie naerurõkatuste ja pisarate, läbi rõõmu ja võitluste, lootuse ja valu võiks meieni jõuda Tema riigi tulemise värske, elustav kuma. Et see võiks muuta meie maailma nõnda nagu koidukiired, mis panevad hommikutaeva helendama. Ja kuigi öö veel kestab, kuigi meie mõtted ja teod on veel hämarad, ning kuigi päev on veel kaugel, ei saa enam mitte miski selle tulemist väärata.

Vormigu Looja meid nõnda, et me võiksime olla päev-päevalt üha enam inimese moodi. Et meist võiks saada inimesed täis tarkust, armastust ja kaastunnet, inimesed, kelle silmist ja südamest kiirgab jumalanäolisus.

Issand, Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Olge hoitud!