Merikese kogemust lapsepõlvest: See kõik oli nii võigas, alandav, hirmutav, nii traumeeriv! Sain tõenäoliselt närvivapustuse ja nutsin hüsteeriliselt ennast lauda lakas heinte sees magama

• Hirmus lugu lapsepõlvest
• Unustada ei ole võimalik, küll oma elukvaliteeti paremaks muuta
• Järvamaa tugigrupis käib koos kümmekond naist

Eelmise aasta hilissügisest tegutseb Järvamaal alaealisena seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute tugigrupp ([e-mail]). Alljärgnev lugu on tugigrupis käiva 59aastase Merikese lugu, kes on ka loodud MTÜ Eesti SV Tugigrupid kogemusnõustaja.

«Ma ei loe kommentaare, aga nende lugude juures, kus on juttu lapsepõlve seksuaaltraumadest, olen võtnud kommentaarid lahti. See teema puudutab mind isiklikult. Imestama paneb nii jõhker sõnakasutus kui ka alaealise ohvri süüdistamine. Neid lugedes tekib alati küsimus, kas kommenteerija on äkki ise «tegijate» ridades, et nii innukalt kaitseb teo tegijat.

Minu lugu on vana 48 aastat. Olin siis 11aastane tüdruk, kui peretuttavast kolme­kümnele lähenev meesterahvas nägi minus seksuaalset objekti. Sel ajal mina ei teadnud, et see on seksuaalne, et see on lubamatu ja et mul on üldse õigus öelda ei millelegi, mis mulle on ebameeldiv, valus ja alandav.

Olin vanade vanemate laps, kes alates kuuendast eluaastast elas õe peres. Sealt edasi internaatkoolis, siis jälle õe juures ja siis vahelt ühe aasta kodus vanemate juures. Ehk siis eelkoolist kuni viienda klassini üsna pidetu elukäik.

Seksuaalse ahistamise lugu sai alguse siis, kui minu vanemad otsustasid otsida mulle kooli lähedale elamisvõimaluse. Peres liiklusvahendit polnud ja iga päev kaks korda jala kõndida tundus nii ajaraisk kui ka aastase kogemuse põhjal 11aastasele üle jõu käiv katsumus. Kuigi endal on see teekond meeles just turvalise ema selja taga tuulevarjus kõndimisena, mitte kui tohutult raske teekond bussile.

Abielupaarist peretuttavatega saadi kaubale ja nii mind nende juurde koliti. Läksin siis viiendasse klassi. Ühel hetkel arvas mu uus perepea, et lapsele tuleb pesemist õpetada. Köögis ja pesukausi kohal, nii see pesemine sel ajal käis. Täiskasvanuna saan aru, et see tegevus vahel vaatlejana, vahel innuka õpetajana oli talle endale eelmängu eest. Mulle oli see ülimalt ebamugav, alandav, aga ebalevalt naeratades ja pisarad kurgus talusin. Ta ju õpetas, ju siis nii õpetataksegi. Ikkagi täiskasvanud ja naeratav onu, isa-ema hea sõber veel pealegi.

Paraku sellega lugu ei lõppenud. Ühel õhtul saatis onuke mu hellalt magama, keeras mu kõhuli, kohendas tekki ja järgmisel hetkel oli käsi mu intiimpiirkonnas. Teine käsi surus pea patja, et ma ehmatusest ei karjataks, ja võõras hingeõhk põsel selgitas lapse kõrvadele, et kõik on korras, nii on hea. See toimus toas, kus teises voodis magas tema poolkurt ja poolpime vanurist ema. Vana ja väeti, kuid lapsele tundus, et teab ja näeb ja et kui onu seda kõike juba oma ema nähes teeb, et no siis ikka on õige ja peab ära kannatama. Lisaks magas tagumises ehk järgmises toas tema naine, kes sageli samal ajal kussutas pere pisimat magama. No peab ju tasa olema, igati õigustatud nõudmine. Või kuidas teile tundub 11aastase lapse seisukohast võetuna? Sõnakuulelikuks kasvatatud, nagu ma olin.

Vingerdasin, surusin hambad patja, oigasin, võitlesin, kuis oskasin ja hakkasin vastu, aga asjatult. Teadvuse piir oli hägune. Tema juhtis «vägesid», kontrollis olukorda, liigutas käsi ja sõrmi mu sees väga intensiivselt ja valu tehes. Samal ajal nõudis võikalt hella häälega vaikust. Täiskasvanuna tean, et ta soovis iga hinna eest näha ja tajuda lapse keha reageeringut ja viia laps orgasmini.

See oli nii jäle, nii alandav, nii mõistetamatu, et alati pärast nutsin ennast magama.

Selle kõigega kaasnes öine füüsiline valu, mis sageli jäi kestma kogu koolipäevaks. Olukorda varjates proovisin seetõttu jääda vahetundidel klassiruumi istuma. Muidugi seda ei lubatud ning pidin valu ja räpasuse tunnet trotsides kambaga kaasa liikuma. Samal ajal häbitunnet alla surudes, sest mõtlesin, et kõik teavad ja saavad aru, mis minuga tehtud on.

Keskendumisvõime sai hoobi, õppeedukus muutus olematuks. Õpetajad olid rahulolematud, noomisid, kodus sain kolmede eest füüsiliselt karistada.

Seksuaalne käperdamine kestis ühe kooliaasta jooksul korduvalt ja lõppes suvel jõhkra vägistamiskatsega minu kodu lähedal metsas.

Tema ilmumine mu kõrvale oli ootamatu ja ta oli alasti. Ajastus oli igati turvaline just talle. Minu isa heinamaal traktoriga heina niitmas ja mu kodu silmapiiril. Kummalegi poole poleks mu karjumine kuulda olnud ja samas oli talle hästi näha, kas ja kust keegi võiks tulla ja ta teolt tabada.

Algas ränk rähklemine ebavõrdsete jõudude vahel. Mälupildis on mehe irvitav nägu, alandlikkusele keelitav seosetu sõnamulin ja hiigelsuur fallos, mis tundus tapariistana. Ilmselge surmahirm andis mulle piirideta jõu peksta ja võidelda. Katkised aluspüksid ja kleit, marraskil sääred ja peo täis kallaletungija juukseid, sain imekombel jooksu. See oli napp pääsemine reaalsest suguühtest, kuid hiigelsuur meheau käis kordi silme eest läbi ja minu suu juures ära.

See kõik oli nii võigas, alandav, hirmutav, nii traumeeriv. Sain tõenäoliselt närvivapustuse ja nutsin hüsteeriliselt ennast lauda lakas heinte sees magama. Võisin kaotada ka teadvuse, sest mälupilt sealt edasi on katkendlik ja segane.

Juhtumi tagajärjel sain igavesest ajast igavesti ülitundliku meele. Kogesin surmahirmu, sest arvasin tõemeeli, et ta tapab mu ära. Jäid nutuhood ning räpasuse ja tühisuse tunne. Ma olen halb, inetu, vastik ja eemaletõukav. Uskusin, et kõik need sõnad käisid minu kohta, miks muidu tahtis üks perekonna hea tuttav mulle nii palju haiget teha.

Juhtum oli niivõrd traumeeriv, et mu suu läks veel rohkem lukku, kapseldusin täielikult. Kellele rääkida, kuidas rääkida, mida rääkida? Äkki ei osanud ma käituda, tegin midagi valesti, solvasin kuidagi onu, äkki olen süüdi, äkki nii peabki olema, äkki ja äkki…?

See kõik oli nii raske, nii keeruline. Minust sai väga vastiku käitumisega teismeline. Nii palju julgesin kodus ennast avada, et keeldusin kategooriliselt järgmisel aastal selle pere juurde elama minemast. Pikemaks vestluseks puudus mul usaldus nii oma pere kui kõigi teiste pealtnäha lähedaste täiskasvanute vastu.

Elu läks edasi. Seda meest kartsin kui tuld. Polnud harvad need korrad, kui tema autot kaugelt nähes hüppasin maanteekraavi. Kusjuures ta teadis busside aegu ja olen siiani veendumusel, et ta sättis oma sõidu tihti sellele ajale, kui tulin bussilt maha ja alustasin oma neljakilomeetrist koduteed.

Ta elas alevis, bussijaama lähedal, tema auto seisis sageli kõrval parklas ja ta teadis täpselt, kes kuhu ja mis kell läheb. Käis ahistav jälitamine, elasin hirmu all.

Tuli puberteet, keerulisem kui teistel, ja tulid armumised. Esimest poiss-sõpra mäletan väga hästi. Olin sisimas väga rõõmus, et mul on sõber, kuid tunded olid segased. Kartsin, kuid kiindusin ja klammerdusin üheaegselt. Ta oli omamoodi turvaelement ja kamraad. Minu päris sõber, kes hoidis ja hoolis. Kahjuks varjutas igat sõprust eelnevalt lapsena kogetu, sest mul oli hirm ja arusaamine, et kõik teavad, mis minuga tehti, ja kõik naeravad minu üle.

Seda võimendas mu ahistaja irve, kui juhtumisi kusagilgi asula vahel kohtusime. Ta mõnitas avalikult, teiste nähes ja kuuldes. Vähemalt nii mulle tundus ja nii ma olukorda tajusin.

Täiskasvanuna valisin partneriteks sellised, kelle üle omasin kontrolli. Mehelikud, targad ja hoolivad mehed, kes ise mulle silma heitsid, välistasin. Ma lihtsalt ei uskunud, et keegigi hea võiks mind tingimusteta armastada. Nii madal oli enesehinnang ja nii rikutud hingeelu.

Tingimusteta armastamise oskus puudus endalgi. Ma ei tundnud lapsena, et oleksin kaitstud ja hoiutud ainult minu enda pärast. Ikka pidin kas hea laps olema, hästi õppima, hästi käituma – ehk pidin armastuse välja teenima. Võib olla, et teen oma lähedastele liiga, aga nii ma lapsena tundsin.

Täiskasvanuelus näis teiste jaoks kõik teisiti, olin rõõmsameelne, piisavalt elupõletajalike kommetega, seltsiv ja üsna hea suhtleja. Ehk siis minust sai üks paremaid näitlejaid elulaval, kes sai haiget, keda kasutati ära, kes tegi ise haiget ja kättemaksuks kasutas ka ise teisi ära.

Julm, eks ole, aga selliseks mu lapsepõlv mu vormis. Hingehaavad vajasid kaitset ja väljaelamise võimalust. Rääkida polnud kellelegi, kogu valu ja alandus istus hinges kinni.

Kogu mu käitumist, iseloomu ja valikuid on varjutanud terve elu see juhtum. Peitsin juhtumi kusagile väga sügavale ja proovisin elus hakkama saada. Aga ei saanud, kuni pealtnäha hoopis teistel põhjustel sattusin aastakümneid hiljem haiglasse, kus diagnoositi raske depressioon. Lapsepõlves juhtunu tuli hingesügavusest päevavalgele.

Kahjuks jäi määratud teraapia pooleli, nooruke psühholoog jäi haigeks. Arvan siiani, et ta lihtsalt ei tulnud toime nii raske ja sügava juhtumiga. Kogemus oli minul, mitte temal. Ja siin avatu on kümnendik sellest, mida läksin rääkima psühholoogile.

Depressiooni haigestumine ja juhtumi pinnale tulek raputas mind sedavõrd, et läksin õppima kogemusnõustajaks. Olin veendunud, et samasuguseid juhtumeid on küll ja veel. Need naised, mehed ja mina ise – me vajame abi, toetust, mõistmist ja tuge. Olin siis juba sügavate analüüside ja loetud kirjanduse abil endaga suure töö ära teinud. Olin juhtumiga rahu sõlminud, süütundest vabanenud ja valmis teisi aitama.

Täielik paranemishetk tuli siis, kui juhuse tahtel hakkas minuga internetis suhtlema minu päris esimene kooliaegne sõber ja esimeste imeliste kõhu­liblikate autor. Minu sisemine laps ei pidanud vastu ja ma rääkisin talle juhtunust. Seda siis pea 45 aastat hiljem.

See oli hingevabaduse algus, sest selgus tõde, et me olime ikka nii lapsed ja lapsed siiski ei teadnud teise lapsega juhtunust üldse mitte midagi. Alandus ja häbitunne, mida olin alateadvuses kaasas kandnud aastakümneid, pääsesid vabadusse ja mu hing sai köidikutest lõplikult vabaks. Mõelge, mitte neli või viis aastat hiljem, vaid juhtunust oli möödas rohkem kui 45 aastat.

Täna kuulun lapsena väärkoheldud naiste tugigruppi. Olen sügavalt tänulik inimesele, kes on võtnud südameasjaks need tugigrupid luua, ja psühholoogidele, kes seda vankrit veavad. Laps tõepoolest pole süüdi, aga sellised «onud» oskavad süütunde lapsesse istutada.

Olen seda meelt, et need lood tuleb kõik ükshaaval avalikkuse ette tuua. Mitte kättemaksuks, vaid selleks, et rikutud eluga täiskasvanuid juurde ei tekiks. Meist keegi ei soovi, et meie lapsed ja lapselapsed kohtuksid selliste «heade onudega». Onudega, kes on võimelised tegema kõike seda, mida me oma südames mitte ühelegi lapsele ju ei soovi.

On ülimalt kiiduväärne, kui mõnigi pedofiilse käitumisega täiskasvanu ei otsi oma teole vabandusi, ei süüdista last, vaid tunnistab tehtut ja saab ise aru, et vajab professionaalset abi. Ja teeb seda avalikult oma nime ja näoga.

Keegi meist ei taha ka seda, et kellegi pojast või sugulasest saab pedofiil, kuid ometi mõnest saab. Neil mõnel on ka ema, isa ja lapsed, kes kõik juhtumi ilmsikstulekul kannatavad. Aga see on juba eraldi teema ja mitte vähem tähtis, sest kusagilt, mingil põhjusel said alguse ka minu ahistaja valgustkartvad ja jäledad teod.

Kui sina, «hea onu», kes sa tõenäoliselt mõne aasta pärast valmistud oma 80 aasta juubelit tähistama, tundsid ennast minu loos ära, siis tea, et ma ei vihka sind juba ammu enam. Soovin sulle rahulikke vanaduspäevi.

Seda siiski ainult sel juhul, kui su süles ei istu mõnda last, kelle seelikualust või püksilukku ei suuda sa puutumatuna hoida. Olen juba vanaema ja seisan selle eest, et minu lastelastega midagi niisugust ei juhtuks. Su nimi on kindlas kohas ja kindla eesmärgiga kirjas. Vanane väärikalt, vana mees!

Palun austage minu ja kõikide seksuaalselt väärkoheldud lapsohvrite sisemise lapse haavatavust ja jätke seekord kommentaarid endale.

Merike

1973–2021»

KOMMENTAAR

Margit Jullinen

Järvamaa tugigrupi juht

Margit Jullinen. Foto: Kuido Saarpuu

Merikese lugu on ühes aspektis pigem erand meie tugigrupi liikmete hulgas. Erand selle poolest, et väärkohtlejaks ei olnud oma pereliige. 71 protsenti grupi liikmete puhul on väärkohtleja olnud oma pereliige, 64 protsenti on väärkoheldud vanuses alla seitsme aasta.

Nagu Merikese loost näha, on häbi, süü, hirm, segadus need tunded, mis takistavad lapsena ja ka täiskasvanuna juhtunust rääkida. Merikese otsus lugu oma nimega avaldada on väga julge tegu! Julguse kõige kõrgem aste!

Merikene on oma loos kirjeldanud, kuidas mõjub lapsele seksuaalne väärkohtlemine – see tekitab probleeme mitte ainult lapse- vaid ka täiskasvanueas. Probleemid seksuaalelus, usaldamatus, madal enesehinnang, depressioon. Tunnete allasurumine pikemas plaanis võibki välja lüüa mõne teise probleemina, näiteks depressioonina ja seotust väärkohtlemisega ei pruugita endale teadvustadagi. Seetõttu on vaja otsida abi, et saaks oma eluga edasi liikuda. Olgu selleks siis tugigrupp, kogemusnõustaja ja/või psühhoterapeut.

Tea, et unustada ei ole võimalik, küll aga on võimalik oma elukvaliteeti paremaks muuta.

Tugigruppide tegevust saab toetada

Järvamaal tegutseva alaealisena seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute tugigrupi tegevuses puhuvad uued tuuled: loodud on mittetulundusühing, kelle tegevust saab toetada.

Tugigrupid kogunevad kord kuus ja neid kokkusaamisi juhib kaks grupijuhti, kes on saanud vastava ettevalmistuse. Järvamaa grupi eestvedajad on psühholoog Margit Jullinen ja täiskasvanute koolitaja Heidi Antons.

Kümmekondnaist räägib endast

Margit Jullinen ütles, et esimene kohtumine oli eelmise aasta novembris. Kohale pidi tulema kaheksa inimest, aga tuli seitse.

Kui jaanuar välja arvata, on Järvamaa tugigrupp käinud koos kuus korda. Uued kohtumised lepitakse kokku siseringis, mis tähendab, et kogunemiskohta ja -aega, samuti kogunemistel räägitut hoitakse asjasse mittepuutuvate inimeste eest salajas.

Igal kohtumisel on oma teemad. Siiani on arutletud näiteks tunnete üle, mis tekivad seksuaalse väärkohtlemise tõttu. Samuti käsitletakse päevakajalisi teemasid, näiteks Nõmme Kalju klubi jalgpallitreeneri juhtumit. «Kui väärkoheldute lood leiavad avaldamist, siis tekib grupis käijate seas alati tugevaid emotsioone,» lausus Jullinen.

Paljud naised on Jullineni ütlust mööda saanud kohtumistelt sedavõrd palju tuge, et on julgenud oma lugu lähedastele ja sõpradele avaldada. Tihtipeale pärast aastakümneid vaikimist. «Eesmärk on ju liikuda edasi tervenemise poole,» sõnas ta. Hirm oma loo rääkimise ees võib Jullineni selgitusel tihtilugu halvata inimese tavapärase elu. «Kui loo rääkimise järel kogetakse toetust, siis annab seegi kindlasti inimesele jõudu juurde,» sõnas ta.

Jullinen märkis, et kõik avakohtumisele tulnud inimesed on jäänud tugigrupis käima. Möödunud kuude jooksul on liitunuid olnud kolm, nii et aprilli kogunemise järel käib grupis kümme naist. «Siinses tugigrupis osaleb inimesi peale Järvamaa veel Lääne-Virumaalt ja Viljandimaalt. Nad on vanuses 20. eluaastatest peaaegu 60. eluaastateni,» ütles Jullinen.

MTÜ aitab tegutseda

Vajadus tugigruppide järele on suur ning nende paremaks tegevuseks asutasid Rita Holm ja Margit Jullinen tänavu veebruaris MTÜ Eesti SV Tugigrupid.

Et grupist osavõtt on tasuta, siis on eestvedajad tänulikud kõigile, kes soovivad neid toetada. Annetatud raha kasutatakse grupijuhtidest psühholoogide ja spetsialistide töö tasumiseks.

Mõttele selliseid tugi­gruppe luua tuli Rita Holm soomlaste näitel. Esimene grupp alustas tegevust 2019. aasta augustis.

Pärast ETV saadet «Pealtnägija», milles tugigrupi liige Kadri rääkis avameelselt oma loo, ja pärast Eesti Ekspressis ilmunud arvamuslugu verepilastusest pöördus korraldajate poole 70 inimest sooviga tulla tugigruppi.

Paljud nendest rääkisid lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest esimest korda elus, sest süü- ja häbitunne olid seda takistanud.

Aprilli teise poole seisuga tegutseb Eestis seitse alaealisena seksuaalset väärkohtlemist kogenud täiskasvanute tugigruppi, liikmeid on neis 83. Tallinnas tegutseb neli ja Tartus kaks gruppi ning Paides üks grupp.

Järvamaalt pärit Rita Holm on öelnud, et tal on väga hea meel, et kahe Eesti suurlinna kõrval asus just Kesk-Eestis tööle järgmine tugigrupp. «Ma leidsin kohapealt kaks väga head tegijat Järvamaa tugigruppi vedama. Need naised teevad asja südamega ja see ongi kõige tähtsam,» lausus ta. «Kõik grupijuhid on saanud ettevalmistuse ja osa nendest käinud kogemusi omandamas Soome gruppides.»

Tugigrupiga on oodatud liituma lapsena väärkoheldud täiskasvanud, kes soovivad tuge ja abi. Tugigrupp on ideeliselt, sooliselt ja usuliselt vaba.

Osalejate andmeid ei avalikustata ja võib tulla ka varjunime all. Grupis järgitakse hea käitumise reegleid ja austatakse kõiki inimesi.

Tugigrupi olulisus seisneb Rita Holmi ütlust mööda mitmes asja­olus. «Toimepandu on inimestes sees, nad ei ole võib-olla sellest mitte kellelegi rääkinud, kuid mälupildid tuletavad juhtunut aeg-ajalt ikka meelde,» selgitas ta. «Sellega on raske üksi toime tulla. Kui inimene räägib läbielatust tugigrupis, siis istub tal teisel pool lauda inimene, kes toetab teda, kes räägib nii-öelda samas keeles.»

Holm lisas, et need inimesed mõistavad üksteist ja saavad aru, mida rääkija on läbi elanud. «Ka parim psühhiaater, jah, tal on raamatutarkus ja ta oskab inimest aidata, aga kui ta ise ei ole konkreetset olukorda läbi elanud, siis ei tea ta seda tunnet, mida inimene antud juhul tegelikult tundis,» lausus ta.

Täiendavat teavet leiab koduleheküljelt www.svtugigrupp.ee. Kui soovite grupiga liituda, kirjutage meiliaadressil [e-mail].

Tugigrupiga on oodatud liituma lapsena väärkoheldud täiskasvanud, kes soovivad tuge ja abi. Tugigrupp on ideeliselt, sooliselt ja usuliselt vaba.

TOETA

Alustavale MTÜle on toeks iga panus, mis aitab kaasa kestlikkusele ja ennetustööle. Annetuse saad teha: MTÜ Eesti SV Tugirupid EE631010220290532226.

MTÜ eestvedajad tänavad neid, kes on tugigruppide tegevust juba toetanud, ja on ette tänulikud kõikidele neile, kes soovivad tegevusele kaasa aidata. Nagu ikka heategevuse puhul, pole oluline annetatud summa suurus, vaid heategu ise.

Eestvedajad on väga tänulikud Järvamaa omavalitsuste liidule, kes mõistab teema olulisust ühiskonnas ja inimeste aitamise vajadust ning toetab MTÜd. Samuti headele inimestele Järvamaalt, kes on võimaldanud turvalise ja mugava koha grupi kohtumisteks.