Daniel Vaarik: me ei tohiks mõelda riiki juhtides ainult efektiivsusele

33 kõnet - Daniel Vaarik Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paide teater püstitas kolmekümne kolmeks päevaks Paide keskväljakule kõnepuldi, millest paiskub Paide ja kogu Eesti mõtte- ja arvamusruumi 33 kõnet. Eile astus kõnepulti suhtekorraldaja ja ajakirjanik Daniel Vaarik.

Seda, et võim võib inimest muuta, näeme isegi autoroolis. Mööda maanteed tormab neli tonni kaaluv kastiga maastur, mille kapoti all on üle 400 hobujõu. Roolis on keegi jobukakk, kes peab ilmtingimata kõigist mööda sõitma, kui vaja, siis ohtlikult. Kui ei meeldi, võid tuututada.

See kõik on muidugi veider, arvestades, et kui samad inimesed ootavad näiteks kassajärjekorras, siis me ei lase ju teistest ette seda, kes võimsam, või tugevam. Kuid liikluses ei jää teinekord muud üle.

Samal ajal on veider ka see, et ikka ja jälle kuuleme tippjuhtidest, kes käituvad nagu selle suure auto juht.

"Eest ära, lihtrahvas, siit tulen mina, mul on võim teilt võtta ja teile anda. Kui tahan, teen nii, kui tahan, teen täiega naa. Ühesõnaga, kui ei meeldi, närige pori."

Võib-olla on võimus midagi sellist, millega inimese aju hästi toime ei suudagi tulla ning tagajärjeks on inimese nõmedaks muutumine.

Mõnikord muudab võim inimesi suure pauguga. Värskelt pukki saanud inimene laristab oma mõju igasse suunda. Proovib teha kõike, millest ta varem vaid unistas. Mõnikord katsub ta lihtsalt kõike krahmata ja krabada.

Õppides kunagi ammu kriisijuhtimist, sain teada, et statistiliselt teevad just suurelt valimised võitnud erakondade valitsused kõige rängemaid vigu. Edu võib pähe lüüa. Ollakse kindlad oma eksimatuses, üleolevad ohumärkide suhtes. Ollakse lihtsalt ülbed.

Mõnda muudab võim aga aeglaselt, nagu hallitus keldrinurgas. Alguses inimene pingutab, et kõigile head teha, kuid aastate jooksul hakkab talle tunduma, et ta on asendamatu. Ta on enda arvates üha rohkem väärt. Ta hakkab nõudma hüvesid ning painutama alluvaid tegema asju, mis pole enam kõigi huvides, vaid pigem tema enda huvides.

Eesti põhiseaduse koostajad olid võimuküsimustes muide väga ettevaatlikud. Jääb mulje, et nad on võtnud võimu inimese kätte andmist kui tõsist riski. Võim oli nende arvates midagi, mis suures koguses on tõesti mürgine. Küllap oli neil ka soov vältida 1930. aastatel Eestis aset leidnud autokraatlikku pööret, mis andis muu hulgas meile ka mõiste "vaikiv ajastu".

Nii ei olegi Eestis presidendi otsevalimisi, sest kui terve Eesti valiks presidenti otse, siis võiks võitja saada vabalt 300 tuhat häält. See annaks talle tunde, et ta võib õigusega nimetada ennast meie rahva emaks või isaks. Tal oleks tohutu mandaat nõuda endale veel suuremat võimu.

Põhiseaduse loojatel oli aga teistsugune soov. Nad leidsid, et olgu meie võim jagatud paljude inimeste vahel.

Seetõttu on Eesti valimissüsteemgi meelega nii tehtud, et keegi ei saaks kunagi liiga palju hääli. Tänu riigi jagamisele valimispiirkondadeks saavad näiteks riigikogu tipud valimistel parimal juhul 30-40 tuhat isiklikku häält.

Kui kellelgi pole absoluutset võimu, saab riigi üles ehitada nii, et igale võimule on mingisugune vastuvõim. President, valitsus, riigikogu, avalik-õiguslikud institutsioonid, uurimisasutused, kohtud ja nii edasi, kõigil neist on tükike võimu, võimu, mis muutub täielikuks ainult siis, kui jupid korraks kokku pannakse, olukorra üle vaieldakse ja kokku lepitakse.

Selles mõttes sarnaneb Eesti poliitika "Sõrmuste isandale", milles võimusõrmused jagunesid erinevate juhtide vahel. Katastroof saabus alles siis, kui selgus, et on olemas veel üks sõrmus, mis annab võimu kõikide teiste üle. See üks, absoluutset võimu andev sõrmus külvas enda ümber hävingut ning tõi kandjates esile nende halvimad küljed. Ainus võimalus maailm päästa, oli see liiga võimas sõrmus hävitada, kuid hävitada sai selle vaid süütu hingega kääbik, kes oli võimu suhtes immuunne.

Mis seal salata, targa ja võimsa juhi idee meeldiks paljudele inimestele. Nad mõtlevad, et äkki see ainuvõimu saanud inimene teeks kiiresti, pliks-plaks, kõik asjad korda ning me elaksime kõik õnnelikult edasi. Kui aga ajalugu uskuda, siis see lihtsalt ei käi nii. Ideaalseid ainuvalitsejaid pole olemas või kui nad on olemas, siis tuleb neile varem või hiljem mõni hull järglane, kes hävitab seni saavutatu.

Niisiis, võim on nagu kiiritus, mis liiga suurtes kogustes on ohtlik inimese vaimsele tervisele. Kui aga võimu üldse pole, siis pole ka iseseisvust, pole riiki, pole mille abil kokku leppida.

Millised võimalused on veel olemas võimu jagamiseks ja taltsutamiseks? Kuidas teha nii, et võim oleks kontrolli all ning sellest võimust oleks kasu võimalikult paljudel?

Mullegi on Paides antud väike tükike võimu esineda. Ma kasutan seda selliselt, et teen mõned ettepanekud, mis võiksid aidata taltsutada liigset võimutsemist siinsamas Eestis ning hoida seeläbi elus meie põhiseaduse mõtet..

Esiteks. Oleme ohtlikult libisenud ajastusse, kus riigi juhtimiskultuur on muutumas hõimukultuuriks. Kui üks hõim saab võimule, siis vastaspoolt ta ei kuula. Ja kui isegi vahel tundub, et vastaspoolel on õigus, siis ei tohi jumala eest välja näidata, et see nii on. Ettepanek oleks see kultuur ära murda.

Kui oled võimul, kutsu tulised kriitikud enda juurde nõu andma ning anna läbi selle mingi osa oma võimust korraks neile.

Teiseks. Viimastel aastatel on valitsuse ja riigikogu sõnavarasse hakanud ilmuma väljendid nagu "kobareelnõu" ning "must kast". Mõlema taga on katsed võimu koondada, nende eesmärk on kiiresti vastu võtta otsuseid, millega keegi ei jõua või ei saa tutvuda. See lööb võimude tasakaalu paigast. Mustad kastid ja muu selline jama võiks lennata ajaloo prügikasti.

Kolmandaks. Me ei tohiks mõelda riiki juhtides ainult efektiivsusele, vaid peaksime eesmärgina silmas pidama hajusust, sest see annab meile tegeliku vastupidavuse. Selles mõttes tunduvad mulle ohtlikuna katsed koondada kõiki võimalikke riigiasutusi ühe katuse alla, lihtsalt kokkuhoiu nimel.

Neljandaks. Me peaksime andma rohkem tuge neile, kes kannatavad võimu vägivalla all. Kui alampalka teenivat üksikvanemat ahistab ülemus või vägivaldne elukaaslane, siis on tema võimalused ennast kohtus kaitsta ning võimu tasakaalustada üsna väikesed. Talle tuleb anda võimalus vastu hakata. Praegune riigi õigusabi süsteem on kahjuks liiga nõrk ja vaene, see tuleks muuta paremaks või tuleks luua mingi muu viis nõrgemate võimestamiseks.

Viiendaks. Peaksime pidevalt jälgima, milliseid võimalusi võimu hajutamiseks pakuvad uued tehnoloogiad, tehisintellekt, plokiahel ja nutikad lepingud. Kui me leiame, et masinate abil on võimalik võimu paremini jagada, siis me peaksime neid võimalusi arendama ja uurima.

Et meil oleks riik, kus igaühel on tükike võimu, mida ta saab kasutada koos teistega.