Liisa Pakosta: mida on koertel meile õpetada

33 kõnet - Liisa Pakosta Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Paide teater püstitas kolmekümne kolmeks päevaks Paide keskväljakule kõnepuldi, millest paiskub Paide ja kogu Eesti mõtte- ja arvamusruumi 33 kõnet. Eile astus kõnepulti soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta.

Ameerika Ühendriikides on peredes juba mõnda aega koeri rohkem kui lapsi. Iga nelja inimese kohta on neil seal üks koer. Eriti vähe on lapsi Taiwanis ja Singapuris, kus inimesed elavad tihedasti koos. Koer on seal sellegipoolest igal viiendal inimesel ja arvukus kasvab jõudsalt. Valitsustelt iibe tõstmisse läinud miljardid pole mingeid tulemusi andnud - ikka koer, mitte laps.

Euroopas kasvab 68 miljonit alla 15-aastast last ja meil on 88 miljonit koera, lisaks 106 miljonile kassile. Koroona ajal jäi suurema tähelepanuta, et ülalpeetavaid lapsi on nüüdsest vähem kui ülalpeetavaid eakaid, see murdepunkt saadi kätte ja edaspidi eakate osa üha kasvab.

Eestis on sündimus olnud pikalt taastetasemest tunduvalt väiksem. Eelmisel aastal kukkus sündimuskordaja viis protsenti ja sündide arv kaks protsenti. Samal ajal võetakse siingi üha innukamalt hoopis koer, ehkki mingit täpset rehnutit meil ei peeta.

Milles asi, head inimesed? Enne, kui vaatame lähemalt koerte edumaad laste ees, õiendan mõned olulised asjad ära. Mulle meeldivad nii lapsed kui koerad. Ilmselgelt ei saa koeri lastega võrrelda. Ja kindlasti ei ole koerad süüdi laste kadumises.

Koerad olid meiega 11 000 aastat tagasi Sindi lähedal Pulli kiviaegses asulas. Kõik need 11 000 aastat pole need heasüdamlikud ja ustavad loomad iivet takistanud. Lihtsalt varem pole sellist koerte ülekaalu laste ees tekkinud. Nüüd on.

Vaatame sellele üheskoos otsa, et ju on koertel meile midagi õpetada. Mis see on, mis muudab meie ühiskonnas koera kasvatamise meeldivamaks kui lapse kasvatamise? Miks ei vääri ühiskonnas lapsega naised samaväärselt head kohtlemist kui koeraga naised? Mida oleks meil tarkade loomade teemärkidest õppida inimestena edasi minemiseks, edasi kestmiseks Eesti kultuuriruumis?

Alustame lihtsatest asjadest. Need suhtumised, millel ma peatun, ei ole kuidagi bioloogilised, ei tulene loodusest ega loodusseadustest. Me oleme need kõik ise äsja välja mõelnud. Oma mõtetes konstrueerinud. Samaaegselt mõnigi kord erinevalt konstrueerinud.

Y-põlvkonnast usub valdav enamus, et koerapesuks sobib ainult allergiaohutu märgisega koerašampoon. X-põlvkonnast usub seda vaid 40 protsenti ja nende vanemad omakorda küsivad, et vabandust, mis asi on koerašampoon?

Kuigi koerašampoonist mõeldakse erinevalt, siis saame ikkagi kokku leppida, et keegi ei ole selles isiklikult süüdi. See on oluline lähtepunkt edasise kuulamiseks. Nii nagu saab naiste kahjuks olevast palgalõhest alati asjakohasemalt rääkida siis, kui me ei hakka selles mehi süüdistama. Mis oleks ka vale, sest põhjused on ikka nendes peas konstrueeritud uutes ja seetõttu moodsates mõttemallides. Mis on Eesti ajalugu vaadates üllatuslikult naiste kahjuks.

Muide, vaatamata suurele nõudlusele koerakutsikate järgi kipub emaseid koeri kasvatajatel ülegi jääma. Sest rohkem tahetakse isaseid. Selles pole midagi looduse- või loomupärast. Isaseid tahetakse seepärast, et isastega pole seda indlemise ega tiinusega jahmerdamist. Seega on moodsad inimesed ise emased koerad moodsa ja mugava mõelnud piirangute alla ja kehvemasse positsiooni. Sotsiaalselt konstrueeritud halvemus. Looduses see nii pole.

Mõnikord vaatavad tööandjad sama pilguga ka naissoost töötajaid. Et jube jamamine sellega, kui peaks rasedaks jääma ja lapsed saama, kellele seda tülinat ikka vaja on. Või äkki saab vanaemaks, seda plaani ju ka juba töövestlustel küsitakse.

Senikaua kui me pole ühiskonnana töö- ja pereelu ühitamist selgeks õppinud, on meil probleem. Ja siin pole esiotsa koertel meile midagi õpetada. Peale selle teadmise, et me oleme moodsate inimestena täiesti loomulikud elu osad muredeks mõelnud, tuleviku poole pilkugi heitmata.

Aga läheme koertega edasi. Inimesi rõõmustab koerte erinevus. Jahile sobib üks, pimedat juhatama teine, teenistuskoeraks kolmas, patsiente rahustama neljas, käekotti viies ja lapsehoidjaks kuues. Igaüks ise värvi ja karva. Koerte erinevus ühe liigi sees teeb meid kõiki rikkamaks, must ja valge koer on koos hunnitud.

Me tegelikult teame, et inimeste erinevus on samamoodi edasiviiv, et kõiki neid erinevusi, mis meie vahel on, on millekski vaja. Meid aitaks edasi, kui õpime oma soosivast suhtumisest koerte erinevusse. Õpime kõik iseendalt, oma tunnustvast hoiakust, et nii tore - ühele meeldivad mastifid ja teisele chihuahuad. Igaühele oma, ja sõbrad ollakse edasi. See on väärt õppetund koertelt, kas pole?

Inimeste puhul aga näeme ehmunud emasid, kes kogevad oma teistsuguse lapse eest hukkamõistugi. Mitte keegi aga ei küsi, et miks su koer sinu endaga võrreldes on teist värvi. Või ei salva mehele, et minu meelest ei näe su koer küll üldse sinu moodi välja, et oled sa ikka kindel?

Veelgi enam. Kui käin oma koeraga jalutamas, siis inimesed ikka kiidavad, täitsa võhivõõrad: "Küll teil on tore koer!" "Ах, какая у вас милая сoбака!" "Какая хорошенькая!" Mitte mingit kultuuribarjääri ei ole.

Lastega jalutades pole seda kunagi juhtunud. Mitte keegi vastutulijatest pole öelnud, et küll teil on tore laps. Sotsiaalne hinnang on aga meile, inimestele, ikkagi oluline. Mis te arvate, võib-olla kiidaks rohkem teiste inimeste lapsi, siis oleks lapsevanematel parem tunne?

On keegi ealeski kuulnud, et tööandja küsib tööintervjuul, et kas te kavatsete lähiajal koera võtta? Või et kas te saate üldse tööd teha, kui teil on kodus kolm koera? Isegi koerale mõtlemine saab lapsega võrreldes ühiskonnas kordades madalama ohuhinnangu.

Inimene on ratsionaalne olend. Kui lapsest tekib täiskasvanule kohe suur ebavõrdsus, aga koeraga ei teki, siis võtab inimene pigem koera. Kui koera võtmise planeerimine on ohutum ja ühiskonnas tunnustatum, siis inimene eelistab ohutust ja tunnustatust.

Toon näite poliitikutest. Ministril laps töö juures, ajakirjandus pildistab ja mõistab hukka. Äkki mõni nõunik isegi silitas pead, oi kurja.

Aga mäletate, ühel peaministril elas lausa töö juures kass Miisu. Ajakirjanikud pildistasid samamoodi, aga kirjutasid: "Kiisu ülesanne aga on suur — muuta kõrgete sammaste ja paksude kiviseintega maja ametiasutusest koduks. Koduks nii peaministrile, kes siin suure osa oma tööpäevadest veedab, kui ka kõigile neile kes peaministrit ja valitsust meeskonnana igapäevaselt ümbritsevad." Liigutusepisar silmas.

Keegi ei arvanud ju, et peaminister jookseb pikalt kabinetiistungilt liivakasti tühjendama või räimi ette kandma. Ikka nõunikud tegelesid sellega. Nõunik lausa soovitas kassi, et peaminister oleks populaarsem. Ei loe midagi, et kass või koer on keskkonnale sama koormav kui aastas 15 000 kilomeetrit sõitev auto. Siit on jälle õppida.

Koeri leiame kontoritest üha rohkem. Koera võib mõnusalt tööle kaasa võtta. Kolleegid ütlevad, et heldust, kui nunnu. Vähendab stressi. Suhtuvad igati mõistvalt, kui lõuna ajal tunnise jalutuskäigu teed. Muidugi, koer peab ju saama liikuda, muidu võib loom stressi minna!

Kas keegi on öelnud midagi samasugust laste kohta? Lapsega tunnine liikumispaus töö juurest? Mõelgem sellele. Äkki on meil töökohti võimalik paremaks teha? Kindlasti on meil võimalik töökohti paremaks teha, koroonaaeg näitas meie kui inimeste imelist kohandamise ja muutmise võimet.

Kui liikumise ja stressiga jätkata, siis lapsevanemad ju teavad seda erinevust. Erinevust, et kui ütled lapsele, et läheme nüüd õue ja kui ütled sama asja koerale: "Õue!" Et kuidas nad reageerivad. Täiesti erinevalt. Või kas keegi teab koera, kes on liiga palju aega ekraani ees? Nutisõltlane?

Kärt Anvelt kirjutas just lehes, et viimase kümne aastaga on kõne- ja keelepuudega ning psüühikahäirega laste arv Eestis neljakordistunud. Paljud õpetajad, arstid, pered tunnevad jõuetust, et ei oska seda õueminemise sära laste silmisse tuua.

Lahendust oodatakse lapsevanematelt ja kui koolide ja arstide kõnelogi vaadata, siis peamiselt emadelt. Ei ole enam nii, et isa jõudis õppeaasta hakul Arnoga koolimajja, siis sõitis ise tagasi koju ja järgmine kord kohtusid nad pärast kooli jõulupidu. Tootsi vanematele ei tulnud ka mitu korda nädalas teadet, et "tegeleb tunnis kõrvaliste asjadega".

Ma ka ei tea, kas lõpuks jõuame mingi sotsiaalmeedia aktsiisimaksuni või mis oleks hea lahendus. Ma ei tea nutisõltuvuse ja vähese liikumise muredele lahendust. Peale selle, et võtta lastele koer, keda nad peavad jalutama või koertekooli minema.

Koolis käivad tänapäeval mõlemad, nii koerad kui ka lapsed. Aga koertekoolist ei helistata sulle, et koeral on kodutööd jälle tegemata. Kaugõppe järel võib ka nimetada, et koerale antavatest kodutöödest saad sa üldjuhul aru.

Koertekoolis on veel üks suurepärane asi. Eestlased ja venelased, sekka paar selgitamata rahvusest, kõik pered käivad seda haridusteed üheskoos. Mingit rahvuse- või emakeele-teemat pole märgatagi. Nagu üks meeskond, pikalt veel lobisetakse pärast tundi.

Või sõidetakse üheskoos metsa veerele, et las pisikesed mängivad täitsa vabalt omavahel, kuniks me, täiskasvanud, mõnusasti veel edasi lobiseme. Ja loomulikult on kõik vaktsineeritud, sest muidu võib ju väikseke mõne hirmsa tõve külge saada. Jätame selle tunde meelde.

Oot, ja mitu koera on koertekoolis ühe õpetaja kohta? Ei, ei, rohkem ei saa võtta, sest muidu ei jaguks igale koerale piisavalt õpetaja tähelepanu. Selle juures on iga koeraga koolis kaasas isiklik õpiabiline. Abiõpetaja, kui soovite. Kes saab kirsina tordil kogu aeg kiita!

Üldhariduskoolidega kipub kommunikatsioon tekkima peamiselt siis, kui on mingi jama. Aga see ei ole üldistus. Näiteks õpetaja M.O helistas mitu korda, et mu lapsel läheb selles või tolles erakordselt hästi. Imeline. Aga ta põles läbi.

Selliseid erinevusi pole ainult koolis. Viimati sai kohvikus käidud, tundub nagu muistsel aal. Koerale toodi kohe joogikauss, tasuta. Et lastele klaasike vett saada, tuli iga klaasi eest ligi kaks eurot maksta. Nemad müüvadki ainult pudelivett, välja arvatud koerale, kellele on vesi tasuta. Sest ega koer saa ju ometi janu all kannatada! Needsamad lapsed vaatavad nagu käsnad ühiskonnakorraldust... ja võtavad tulevikus koera.

Jätkame muude tubaste tegevustega. Et sul koer magab voodis, on normaalne. Läheduse tunne, saate isegi aru. Ühiskond aktsepteerib. Laps magab sinuga samas voodis, pead juba õigustama. Et miks selline lähedusetunne.

Selles mõttes imelik, et inimesed on ju maganud koos ühes toas. Keskajast teame, et koos suures voodis talvekülmadega. Et miks me nüüd nii tõrjuvad oleme normatiivse esitlemisel oma liigikaaslaste, inimeste osas? Pealegi taas täitsa uuena väljamõeldud nähtus inimkonna ajaloos.

Nagu ka lastetoad. Sajand tagasi neid veel polnud. Nüüd hinnatakse lapsevanema kõlbulikkust selle järgi, kas igale lapsele on oma tuba pakkuda. See on tegelikult täiesti ebarealistlik. Tallinnas kõikidest müüdud korteritest vaid iga viies on üle 70 m². Ülejäänud nelja mahubki kaasaegse "standardi" kohaselt ainult kuni kaks täiskasvanut ja koer.

Mis kõige olulisem - kas keegi vaatab pangas eluasemelaenu taotlejate koerte arvu? Laps võtab eluasemelaenu taotlemisel usaldusväärsust maha, intress läheb iga lapse pealt nõksti kallimaks. Koera kohta ei küsi keegi.

USA-s on mõõdetud, et suurema koera pidamine maksab keskmiselt 2000 – 3300 dollarit aastas. Koer võib ka sõna otseses mõttes kinnisvara väärtust rikkuda ja ma ei räägi siin huulepulgaga täis joonistatud tapeedist. Ratsionaalselt võttes on koer palju suurem laenumaksja risk. Kujutlegem maailma, kus pangad mõtleks nii nagu tegelikult on, et laps lisab inimesele stabiilsust ja usaldusväärsust? Kui palju läheks maailm õigemaks ja õiglasemaks?

Kuskilt servast on pankade murel ka alust. Meil on palju inimesi, enamasti naised, tööturult eemal hoolduskoormuse tõttu. Me elame riigis, kus erinevalt teistest on pandud väga suur koormus ka vanemate eest hoolitsemisel lastele. Kas sa koera vanaks jäänud vanemate eest pead hoolitsema? No pole sellist asja. Ärge valesti aru saage, ma ei tahaks inimestel kuidagi hundikombeid näha, olgu see selge nagu neitsi pisar.

Lisaks käib meil kogu linnaehitus nõnda, et põlvkonnad ei saagi koos elada. Isegi kui tahaks, aga hästi ei saa, sest korterid pole üldse niisuguseks eluks planeeritud. Siis ongi üksik vanainimene oma koeraga. Hea, et koergi veel seltsiks mahub.

Oma kodus on vanem inimene senikaua, kui veel omal jalal trepist üles saab. Kodud ei ole vaat et reeglina ligipääsetavad ja lõpuks tuleb hooldekodusse minna ainult sellepärast, et kodu pole ligipääsetav. Äkki ehitaks päriselt peredele sobivaid maju rohkem?

Kui me koerte edumaad laste ees vaatame, siis kõige suurema kaaluga on ikkagi töö- ja pereelu ühitamine. Muude murede lahendused leiab kergemini ja mõned tugevad on isegi kriitikanooltest üle.

Võib ka tekkida küsimus, et kas hoogsalt kasvav koerapidamine, eriti noorte naiste hulgas, kas see mõjutab kuidagi fertiilsust? Et kas koer asendab last?

Ei asenda. Teadlased on uurinud, et lapsi pole peredes vähem mitte koerte tõttu, vaid partneri puudumise tõttu. Koer ei asenda mitte last, vaid teist täiskasvanud inimest. Oma koera kirjeldatakse kui seltsilist, emotsionaalse toe pakkujat, turva-, kindlus- ja kodutunde loojat. Nii me ei iseloomusta lapsi, vaid elukaaslast. Koer mõjub fertiilsusele hästi, partneri puudumine aga halvasti.

Haridustee läheb noorema põlve Eestis meestel-naistel, poistel-tüdrukutel maailmas kõige rohkem erinevalt, sellest tekib väga palju frustratsiooni. Koerad ei ole Eesti haridussüsteemi teinud. Ja isegi kui partner on olemas, siis tekib seinana ette see, millest just rääkisime. Koer ei takista töötamist, tööl käimist, oma kodu soetamist ja loomist ja koeraomanikest naisi ei vaata tööandjad, kolleegid ega ühiskond paariatena.

Mis veel olulisem, kui sa ei taha koera, ei halvusta sind keegi selle eest. Sest see ongi väga hästi, kui inimene ei taha saada koera. Või last. Mida lahkemalt me suhtume sellesse, et inimene ei taha koera, seda parem, vabam ja õilsam tunne on koeraomanikel. Jätame sellegi tunde meelde.

Edasi minemiseks peaksime need mured ära lahendama. Et need, kes tahavad lapsi, saaksid palju paremini ka muu eluga, eeskätt tööga harmoonia kätte. Et tegelikult ju põhjendamatult peades ja mõtteis konstrueeritud takistusi oleks vähem, et laps oleks rohkem võimalus, mitte takistus. See sõltub ümbritsevast ja meie mõtetest.

Karl Martin Sinijärv pidas Paides vaimustava kõne, mille lõpetas tõdemusega: "Meil on võimalusi. Ja siis tärkab ime." Meie mõtted ongi meie imed. Üks imedest, mille saab iga inimene oma peas kohe tekitada, on mõelda kõik need praegu väljamõeldud takistused võimalusteks.

Niisamuti nagu me ei näe koerapidamises takistusi eluks, nagu me ei vaata tööle kandideerivat koeraomanikku vildakalt ega küsi isegi koera võtmise kavatsuse kohta, niisamuti nagu me ei halvusta teistsuguse koera pidajat, samasuguste silmadega saame vaadata ka lastele. Näedsa, millest kõigest on koerad meile rääkinud. Targad loomad. Meie asi on neid kuulata, oma mõtlemine avada ja imed sünnivad.