Kiivitaja ei karda pesakonda kaitstes kedagi

Kiivitaja Foto: Ingmar Muusikus

Inimene märkab kiivitajat autoaknast, kui tutiga lind teeservas põllulagedal seisab või selle kohal laperdavat lendu teeb. Kui sihvakas suleline end soodsas valguses lähemalt uurida laseb, jääb peale pikkadest sulgedest tuti pealael silma metalliläikeliselt helklev mustjas kuub, säravvalge kõhualune ja punased jalad. Ootamatult suursugune ilu! Uudistaja eest lendu heitudes hüüab lind valjult ja korduvalt «Kiivit-kiivit». See kõlab hoiatava märguandena kaugele ning annab teada hüüdja nime – kiivitaja.

Kiivitaja on avamaastike – põldude, rohumaade, märgade niitude ja soode elanik, kes kuulub koos põldlõokese, künnivarese ja kuldnokaga meie esimeste kevadekuulutajate hulka.

Märtsi lõpus koguneb põldudele sulaveelompide äärde suurel hulgal rändelt saabunud linde. Aprilli teiseks pooleks on põhjapoolsed kiivitajad edasi rännanud ja kohalikud end sobivatesse pesapaikadesse sisse seadnud.