Geenivaramus uuriti koroonaviirusesse nakatumise riskifaktoreid

TRT01: KATSUTID : TARTU, EESTI, 10MAY12 - Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu. Pildil katsutid, kuhu on kogutud vaid punased verelibled. ma/Foto MARGUS ANSU POSTIMEES Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Tuhanded teadlased üle maailma otsivad vastust küsimusele: missugused geneetilised riskifaktorid mõjutavad COVID-19-sse nakatumist ja raskemat haiguse kulgu? Oma panuse ülemaailmsesse koostööprojekti annavad ka Eesti geenivaramu teadlased.

Tartu Ülikooli genoomika instituudi professori Lili Milani sõnul on Soome teadlaste algatatud projekti näol tegu maailma kõige mahukama COVID-19 inimgeneetilise analüüsiga, kuhu on üle 25 riigist kaasatud viiekümne tuhande koroonapositiivse ja kahe miljoni nakatumata inimese tervise- ja geeniandmed. „Tänu sellele, et meil on geenivaramu, kus on üle 200 000 eestimaalase andmed, saime uuringuga liituda juba väga varases etapis ehk eelmisel kevadel, kui viirus alles tasahilju Eestisse jõudis,” ütles Milani. eenidoonoritele saadeti küsimustik, kust selgusid põetud sümptomid, mida seejärel kõrvutati teiste tervise- ja geeniandmetega, lisas ta.

Ajakirjas Nature avaldatud värkses artiklis kirjeldatakse 13 erinevat piirkonda inimese genoomis, mis on selges seoses COVID-19 viirusesse nakatumise või raske läbipõdemisega. Muuhulgas leiti, et üldised elustiiliriskid, nagu suitsetamine ja kõrge kehamassiindeks, avaldavad samuti tugevat mõju. Seni avastatud märgilisest 13 geenipiirkonnast tõstavad teadlased veel esile geene nimega FOXP4 ja DPP9, mida on varasemalt seostatud kopsuvähiga ning, mis nüüd selgus, raskendab ka COVID-19 haiguse kulgu. Lisaks on haiguse raske kulg seotud geeniga TYK2, mis on varasemalt seostatud mitmete autoimmuunhaiguste esinemisega.

Projekti Eesti geenivaramu analüüse juhtinud professor Reedik Mägi sõnul jätkuvad uuringud edaspidigi ja tänaseks on leitud veel, et ACE2 geeni – retseptori, mille külge viirus organismi sattudes seondub, et rakku siseneda – lähedal asuv geenivariant näitab kaitsvat mõju COVID-19 suhtes. Kõne all olev geenivariant on väga haruldane, esinedes rohkem Lõuna-Aasia populatsioonides.

Lisaks nakatumise riskifaktoritele uurivad teadlased ka kaasuvate sümptomite geneetilist tausta. „Avaldatud artiklis kirjeldatakse leitud seoseid kahe geeni nimega UGTA1 ja UGTA2 ning maitse- ja lõhnataju kadumise vahel,” ütles Mägi. Teadlased täheldasid veidi enam maitse- ja lõhnataju kadumist naiste seas (meestel 61%, naistel 72%). „Samuti esinevad need sümptomid pigem noortel ja pisut enam eurooplastel,” lisas Mägi.

Milani sõnul näitab see teadustöö, kui suurt lisaväärtust pakuvad nakkushaiguste kohta lisainfo saamisel geeniuuringud. „Oleme Eestis eelisseisus, et tänu geenivaramu andmetele on meil võimalik uurida erinevaid seoseid geenide ning haiguslugude ja diagnooside vahel. Kuigi suur hulk inimesi on geenivaramusse oma panuse andnud, ootame sel aastal veel 4000 inimest geenidoonoriks, sest mõjukate teadusuuringute läbiviimisel on pajude erinevate inimeste kaasamine oluline uute avastuste tegemiseks,” märkis Milani.

Täpsemat infot geenidoonoriks hakkamise kohta leiab veebilehelt www.geenidoonor.ee.