Praegusel ajal tasub sammud seada niidule või metsateele

Kuivematel niitudel, teeservades ja isegi koduaedades võib kokku juhtuda meie rahvusliblika ­pääsusabaga. Foto: Karl Adami fotod

Ööd venivad nüüd tasapisi pikemaks ja neid öölauljaid, kes seda hämarat aega helidega täidaks, on vähemaks jäänud. Peaaegu juuli lõpuni annavad tooni rukkiräägud, ritsiklinnud ja öösorrid, kuid aed-roolinnud ja teised hoolitsevad võsukeste eest.

Päevaselgi ajal kõlab linnuhääli juba nõnda vähe, et vahepeal varju jäänud väike- ja salu-lehelindude ning metsvintide laul kostab taas kenasti. Suvelinnud pole küll veel meilt lahkunud, kuid on vaiksemad. Aga suvi ei koosne ju vaid linnulaulust. Uudistada tasub ka suviseid niite ja metsateede äärseid.

Pealiskaudse vaatluse järel võivad mõned niidud jätta rohelise kõrbe mulje, kuid ühel korralikul niidul, eriti mõnel puisniidul, on elurikkust rohkem, kui suudaks mitme aasta jooksul hoomata. Praegu kohtab õitsemas härgheinu, ristikuid, kellukaid, sekka käpalisi ja muid taimi, mis esmapilgul õieiluga ei rabagi. Värvide pillerkaari keskel võib aga silmata askeldamas suuremaid ja pisemaid putukaid. Pole õiget suve liblikateta.