Suured loomad ja väikesed parmud juulikuu kuumuses

Foto: Ingmar Muusikus

Juuli keskpaigas, kui murakad ja mustikad valminud, lähen ööseks rappa. Lisaks marjadele huvitab mind karude tegevus marjamaal. Päevane kuumus ulatub üle kolmekümne ja on erakordselt rikkalik parmuaeg.

Kui põlluteed mööda metsaserva jõuan, saadab autot kihava eskordina tuhat parmu. Enamiku lendavast õhuväest moodustavad väiksed hallid sõgelased, mõnel pool tuntud ka lätlaste nime all. Küljepeeglitel võtab istet mitu veiseparmu – himutavalt pirakad, suured nagu vapsikud. Kohe ei julge end verejanuliste elajate kätte anda, selline kamp lõikaks kerest hetkega mitu prisket tükki välja. Higistan autos ja ajan nappide suveriiete peale pikki pükse, jopet ja sääsevõrku.

Sunnitud viivitus toob tasuks esimese kohtumise. Põllu teises servas ilmuvad metsast viljapõllule põdrad – lehm ühe vasikaga. Vasikas on umbes kahekuune ja mahuks veel peaaegu ema kõhu alt läbi käima, ema ise on noore põdralehma välimusega ehk kahe- või kolmeaastane. Noorematel põdralehmadel ongi enamasti üks vasikas korraga, vanematel lehmadel sagedamini kaks vasikat.