Keset maismaad lohelauduriks
14. august 2021, 00:00
- Alustamiseks pole palju vaja, tahtmisest piisab
- Sõidetakse igal pool rannikul
- Kesk-Eestistki leiab surfareid
«Tuult!» soovivad Järvamaa mehed Margo Tammepõld ja Allan Palmiste mulle iga kirja lõpus. «Tuult!» soovin ma neile alati vastu. Esialgu sulgudes ja muude viisakusavalduste kõrval.
On reede. Ilmajaam on lubanud mitmepäevast kuumalainet. Õhus on tunda, et sel korral ilmaennustajad ei eksinudki. Asfalt sulab, konditsioneerita autodes olla on piin ja ennelõunal kütab päike sedavõrd kõvasti, et isegi enne rannavalvurite saabumist on Paide tehisjärve äärde tulnud kümneid ja kümneid inimesi.
Kus see tuul on?
On päike, on vesi, on kuldpruun liiv ning sellel suuremad ja väiksemad rannalised. Üks asi, mida tehisjärve ääres kohe üldse ei ole, on tuul. Proovi palju proovid, isegi pisikest treeninglohet õhku saada osutub keeruliseks ülesandeks.
Sellele vaatamata on Margo ja Allan autodest rannaalale toonud mitu suurt seljakotti ja väiksemat kotti. Võtavad välja pumba ning seni kokkupakitult olnud lohe sirutab vee ja maismaa piiril muudkui tiibu. Edasi pusivad mehed nööride kallal. Lauad jäävad sel korral kaldaliivale.
Vaatan ja uudistan. Rannalised vaatavad ja uudistavad. Mõni julgem möödakäija söandab esitada küsimusigi. Alustamise (on raske), sõidureeglite (kokkuleppelised liiklusreeglid), sõidukiiruste (kiirematel 80-90 km/h), hüpete kõrguse (kuni 20-30 meetrit), varustuse maksumuse (uue komplekti puhul 2500 eurost jätkub, kasutatu saab loomulikult odavamalt) ja muu kohta.g
Laud?
Olemas!
Lohe?
Olemas!
Igasugused muud pudinad.
Vist...on...kah...olemas. Laud ühendatakse surfari külge nööriliinide ja trapetsi abil (kujutab endast laia vööd, mis pannakse ümber keha) ja lohet juhib sõitja poomi abil.
NUMBRID
3
tuule tugevuse järgi valitud lohet võiks ühel lohelauduril kasutuses olla.
1
lauast selle katkiminekuni piisab.
Päästevaldkonnas tegutseva Margo Tammepõllu ja kontoritööd tegeva Allan Palmiste argipäev võib olla väga erinev, kuid üks asi on neil sama: nad on lohelaudurid ja kogu nähtud varustus, mis mahub vabalt tavalise sõiduauto pagasiruumi, kuulub selle hobi juurde.
Olenevalt aastaajast ja väljas valitsevatest temperatuuridest võib surfar olla kas kurguni erivarustusse riietunud, nagu spetsiaalsed mütsid-kindad-jalanõud ja kalipso, või siis mitte. Tammepõld ja Palmiste eelistavad pigem teist varianti ehk suvist, kuid tuulist rannailma, mille puhul ei pea end üleliigse rõivastusega koormama.
Esmakohtumine Pärnu rannas
Margo Tammepõld jõudis lohesurfi juurde 2009. aastal. «Sattusin Pärnu randa, kus mingisugused mehed mingisuguste lohedega jää peal sõitsid. See tundus väga põnev,» meenutas ta. «Kevadel otsisin surfarid üles, sain nendelt esimese koolituse ja siiamaani ma seda hobi ka naudin. Ei kahetse hetkegi, et omal ajal niisuguse alaga tegelema hakkasin.»
Allan Palmiste lugu hakkas pihta aasta aega varem. Samuti Pärnu rannast, aga suvel. «See oli too aeg, mil mulle väga meeldis rannavollet mängida. Mingil põhjusel oli kogu aeg probleeme võrkudega, need, kas korjati ära või siis keegi varastas ära,» selgitas ta. «Aga mina vajan pidevalt tegevust, niisama ühe koha peal lamada ei soovi. Siis oligi nii, et ilm oli tuuline ja lohesurfarid olid sõitmas. Tahtsin ka selliselt sõita.»
Palmiste lisas, et juba samal päeval hakkas ta asja uurima ja ei läinud kaua aega, kui ta oli juba lohelaua küljes. «Olin iseõppija, küsisin kogenenumatelt nõu ja lõpus sain sõitma ka. Kõik nõuandjad olid head jutumehed, sest eks surfarid olegi väga avatud inimesed,» lausus ta.
Praegu lohesurfist unistavatele inimestele Allan Palmiste iseõppimist ei soovitaks. «Võtke koolitaja, asi saab kiiremini selgeks,» põhjendas ta. «Rannad on surfareid täis ja õppimise aeg võib olla eluohtlik. Ma ei tea kedagi, kes oleks täiesti ilma vigastusteta pääsenud.»
Laua ja lohe tunnetamist, lohe ja tuulega sinasõbraks saamist saab õppida ainult proovides. Mida rohkem surfar sõidab, seda rohkem kogemusi tuleb ja seda paremaks ta saab.
Margo Tammepõld lisas, et mõni inimene on väga kiire õppija, mõnel kulub tunduvalt kauem aega. «Koolitus hakkab pihta põhitõdedest: kuidas panna varustus kokku, kuidas püüda tuult, kuidas teha õiged valikud randade ja sõidusuundade suhtes,» selgitas ta. «Koolituse juurde kuuluvad kindlasti enesepäästevõimekus ja ohuolukordade lahendamised. Vastavalt oskustele tuleks valida sobilik surfamisala. Ujumisega on ju samamoodi. Kui oma oskustes kindel ei ole, siis ole pigem kaldale lähemal.»
Palmiste teadis rääkida inimesest, kes õppis lohesurfi neli aastat. «Õppis ja õppis ja sai selgeks ka. Visaduse eest peaks talle medali andma!» ütles ta. «Mõni annab juba aastaga alla. No kui triipu ei tule, siis ei tule.»
«Triip» ei tähenda siinkohal tänavaslängi ja keelatud valgeid pulbreid, vaid surfikeeles sõidu kirjasaamist. Allan Palmiste kiitis Eesti rannikut, mis olevat lohesurfiks ideaalne.
«Tuulise koha ikka leiab,» ütles ka Tammepõld. «Põhjasuund põhjarannikul, läänesuund läänerannikul ja saartel ning lõunasuund Pärnu ja Häädemeeste kanti sattumist. Kõik oleneb sellest, kustpoolt tuul puhub ja milline on rannajoone asetus, vastavalt sellele leiavad surfarid endale ka sõidukoha.»
Sõiduvõimalusi jagub
Kõige selle pärast ei maksa Palmiste meelest ka imestada, miks Kesk-Eestistki leiab surfareid – siit on pea igale rannikule sadakond kilomeetrit. «Jah, eks surfatud on ka talvel ja mere asemel kuival maal, näiteks Koigi lennuväljal, kuid nagu öeldud, siis mina naudin päikest ja ilusat ilma, nii et viimasel ajal olen pigem suvesurfar,» lausus ta. «See muidugi tähendab, et igal kevadel alustan jälle õppimisest ja suve lõpuks on asi taas paremini selge.»
Ühel keskmisel suvisel töönädalal katsub Palmiste surfama jõuda vähemalt nädalavahetustel. Graafiku järgi töötav Tammepõld on siinkohal eelisseisus ning kui ta vähegi mere äärde satub ja tuult on, siis katsub sõitma jõuda.
«Minul on seda sõidukiiksu rohkem ja katsun sõita ka talvel. Kui põllumehed vähegi lubavad, siis lumistel põldudel,» sõnas ta.
Kuidas rannas asjad käivad?
Margo Tammepõld ütles, et kui on head tuuled ja prognoos näitab, et saab terve päeva sõita, siis see päev proovitakse kuidagi ikka muudest kohustustest vabaks võtta. «Minnakse randa, pakitakse varustus lahti, hommikul poolteist tundi sõitu, kerge lõunasöök ja uuesti merele ning nii päikeseloojanguni, et päevast ikka maksimum võtta,» selgitas ta.
Lohesurf nõuab pidevat harjutamist. Ühelt poolt naudib sõitja tuult, päikest ja laineid, teisalt on see ikka korralik üldkehaline treening. Siiski ei pääse surfama üksnes raudmehed. «Kui inimene juba sõita oskab, siis ei ole ala niivõrd füüsiline, nagu võiks arvata. Surfates saab ka puhata,» ütles Allan Palmiste.
Lohelauasõit on Palmiste meelest sedavõrd ekstreemne spordiala, et ennekõike läheb sellega tegelemiseks tarvis julgust. «Surfareid vaadata on hea, aga kui inimene lõpuks endale lohe külge paneb, siis ega ilma julguseta saa,» lausus ta. «Mis peamine, see on sõltuvusttekitav heatujuala. Nii kui rannapiirist üle jõuad, on kõik töömõtted ja muud mured peast pühitud.»
«Mehed, surfarid, tuult!»
Ilma sulgudeta ja päriselt.
Kui ei ole tuult, siis ei ole midagi. Ei lainetel liuglemist, ei päästelauda surfari all. Kui tuul kaob ära, siis lauda ulpimiseks kasutada ei saa. Seega on hädaolukorras esmatähtis säilitada kontroll lohe üle.