Sada kilomeetrit jooksu paneb vaimu ja füüsise tõsiselt proovile

• Kiiksuga jooksud annavad liikumisele teistsuguse mõtte
• Enda valitud lMetallica lugu jäigi kuulmata
• Jooksul sündis ka uus Eesti rekord
• Taastumine võttis mitu päeva aega

Paidelane Tõnis Tõnström lõpetas ööl vastu pühapäeva Keilas 15 tundi väldanud Backyard Heavy Metali ultrajooksu, kus ta läbis 100,5 kilomeetrit. Kuigi nii ränkrasket katsumust julgevad ette võtta vähesed, andis see talle hea ülevaate tahtejõust, valulävest ja füüsilistest võimetest.

Suurem osa järvalasi teavad Tõnis Tõnströmi kui Paide Viking Window korvpallimeeskonna kauaaegset mängijat. Seda, et ta kuskil kohalikest jooksuvõistlustest osa võtaks või ümber Paide jooksutiire teeks, pole keegi eriti täheldanud.

Tegelikult ei pea ta isegi ennast suuremat sorti jooksjaks. «Oma lõbuks ja vormi hoidmiseks käisin küll korvpalli mängimise ajal jooksmas, kuid viimased piiranguid täis koroona-aastad ja esiliiga korvpallimeeskonnast mängijana taandumine andsid tõuke üha rohkem jooksutosse jalga panna ja rahulikus tempos pikem jooksumaa ette võtta,» selgitas ta.

Stardikaare alt siirdusid Tõnis Tõnström ja Gerli Taumann igal täistunnil uuele 6,7 kilomeetri pikkusele ringile. Foto: Erakogu

Tõnström sõnas, et erinevalt jooksuga tõsiselt tegelevatest harrastajatest ei keskendu tema kiirusele ja ajale, vaid jooksumaa pikkusele ja ühtlasele tempole. «See on ka põhjus, miks mind ei näe eriti sageli võistlemas. Mulle ei paku pinget kiiresti joosta,» ütles ta.

Küll võttis Tõnström eesmärgiks teha läbi hoopis teistsugune võistlus, mille peale enamik tavajooksjaid pööritaks silmi ja peaks seda hullumeelsuseks. Ta otsustas läbi teha kolmandat aastat Eestis korraldatud Backyard Heavy Metali ultrajooksu, kus 6,7kilomeetrist ekstreemset vahemaad läbitakse üha uuesti ja uuesti ning võidab see, kes läbib kõige rohkem ringe. «Ülejäänud osalejad on justkui katkestajad, kuigi iseennast võidavad ja oma võimete piire ületavad seal tõenäoliselt kõik,» ütles Tõnström.

Oma lugu ei õnnestunudki stardis kuulda

Kui enamik inimesi pole sellisest ekstreemsest ja eriskummalisest jooksust kuulnudki, siis Tõnströmi teada on see maailmas päris tuntud võistlussari. «Tõsi, Baltikumis toimub see jooks ainsana Eestis,» täpsustas ta ja lisas, et alguse on jooks saanud Ameerika Ühendriikidest.

Heavy Metali nimi on antud jooksule selle järgi, et igal täistunnil järgmisele ringile antava stardi ajal mängitakse osalejate selle muusikastiili lemmiklugusid, mis on võistlustele registreerimisel kohustuslik kirja panna.

Tõnström ütles, et pani end jooksule kirja paar nädalat enne ja märkis oma lemmikuks Metallica loo «Saint Anger». Paraku ei õnnestunud tal seda stardis kuulda, sest lugusid hakati mängima esimesest kirjapanijast alates, kuid tema oli alles 70. «See tähendab, et kui oleks jõutud 70. ringini, siis oleks kõlanud minu valitud lugu,» lisas ta.

Tõnis Tõns­tröm ja Gerli Taumann läbisid ränkraskeid ringe sõbralikult koos. Foto: Erakogu

Küll sai Tõnström osa 15 esimese registreerunu lugudest, mis andsid stardist teele minnes omamoodi energialaksu.

Ultrajooksu avastas Tõnis Tõnström oma Tallinna naabrite Gerli ja Kaspar Taumanni kaudu. Nemad on jooksust varem osa võtnud ja panid ka talle mõtte ennast rajult proovile panna kuklasse tiksuma. «Tahtsin lihtsalt oma tahtejõudu ja füüsilist vastupidavust proovida,» sõnas ta.

Julgust andis seegi, et läbitav ring ei tundu kuigi pikk. «Tean, et viis-kuus kilomeetrit on mul tavaline jooksumaa ja kui vaja, pean ka kümme kilomeetrit vastu. Pealegi polnud ju oluline kiirus, vaid vastupidavus,» selgitas ta.

Nii leidiski Tõnström ennast laupäeva hommikupoolikul kell kümme Keila terviseradadelt ultrajooksu stardist. Talle oli toeks naabrinaine Gerli Taumann, kes võttis jooksu koos temaga ette. «Seltsis on segasem ja kogenumad osalejad teavad, et mingist hetkest muutub kaaslase innustus ja toetus ülioluliseks, et allaandmise tundest üle saada,» lausus ta.

Vahepealseks puhkuseks püsti pandud telgis assisteeris ja aitas jooksjaid Gerli Taumanni abikaasa Kaspar. Abikäe ulatas ka Tõnströmi abikaasa Mari-Liis, kes valmistas mehele energiat andvaid ja talle omaseid toite.

Tõnström selgitas, et igal täistunnil läksid jooksjad rajale ja jooksid omas tempos 6,7kilomeetrise raja läbi. «Meie Gerliga valisime tempoks 47–50 minutit. Ülejäänud aega 60 minutist sai kasutada puhkamiseks, taastumiseks ja kehakinnituseks ning siis tuli täistunnil jälle rajale minna. Nii joosti seni, kuni rajale oli jäänud viimane osaleja ehk jooksu võitja,» selgitas ta.

Kui nüüd tavajooksjad mõtlevad, et 6,7 kilomeetrit peaks iga vähegi jooksusamme teinud mees või naine ära jooksma 30-40 minutiga, siis ultrajooksu rada ei kulgenud siledal asfaldil ega kruusateel ega ka pehmelt vetruval metsarajal, kus selline tempo oleks võimalikuks osutunud. «Jooks kulges tehniliselt keerulisel, künklikul, kivisel ja juurikatega maitsestatud metsarajal, kus igal sammul tuli vaadata jalge ette ja jalgu tõsta, et mitte ninali käia,» lausus ta.

Tõnis Tõns­trömi jalad olid juba pärast teist jooskuringi märjad ja porised. Foto: Erakogu

Esimestel ringidel tuli sõna otseses mõttes Tõnströmi ütlust mööda sumbata pikas rohus ja rammida läbi oksarägastiku. Alles hiljem, kui sadakond jooksjat oli paar korda ühe ja sama tee läbi käinud, oli tekkinud mingi rada. «Aga kivid, kännud ja juurikad olid seal ikka olemas. Iga ringiga sai teekond üha selgemaks ja viimaks teadsid juba peast, kus midagi ohtlikku asub,» ütles ta.

Tõnströmi lisas, et esimesed kümme ringi tuli joosta raskel maastikurajal, seejärel mindi öörajale, millest valdav osa kulges asfaldil.

Eesmärgid innustavad, samas ka pidurdavad

Esialgu oli Tõnström võtnud pähe, et jookseb ära vähemalt seitse ringi, sest siis on ta välja teeninud medali. «Medali sai selle eest, et seitsme ringiga oli klassikalise maratoni jooksumaa (42 km) ületatud ja sealt edasi kvalifitseerus see juba ultrajooksuks. Seitsme ringi pikkus tuli kokku 46,9 kilomeetrit,» selgitas ta.

Kui medal oli käes, otsustas Tõnström, et tahab ikka ööringi ära näha, mis tähendas, et vastu tuli pidada veel neli ringi. «Sain ka sellega läbi valu ja vaeva hakkama. Seitsmes kuni kümnes ring olidki mul kõige raskemad, sest siis hakkasin tundma tugevat valu puusades ja põlvedes,» lausus ta.

Kogenud jooksjate juttudest teadis Tõnström aga, et see valu tuleb hambad ristis ära taluda ning sellele järgneva tuimuse pealt on võimalik veel hulga maad edasi joosta.

Nii Tõnström ka tegi. Näinud ära esimese ööringi, otsustasid nad Taumanniga sada kilomeetrit täis teha, mis tähendas, et kannatada tuli veel neli ringi. «Viimased ringid olid vaimselt väga rasked. Mõistus tõrkus ennast edasi sundimast, kuid teineteist tagant utsitades tegime selle ära. Sealt edasi enam eesmärki polnud ja väsimus oli samuti teinud oma töö,» lausus ta.

Tõnis Tõnströmi ja Gerli Taumanni lõppsaldoks jäigi 15 tunniga 100,5 kilomeetrit. Jooksmise lõpetasid nad veidi enne kell üht öösel.

Oma elu esimese ultrajooksu lõpetas Tõnis Tõnström 100,5 kilomeetriga, olles läbinud 15 6,7kilomeetrist ringi. Foto: Erakogu

Tagantjärele teadis Tõnström öelda, et endale eesmärke võtta oli viga, sest nende täitudes on vaimselt väga raske jätkata. «Võib-olla oleksin veel suutnud joosta, kuid just vaimne nõrkus sai saatuslikuks,» märkis ta.

Seekordse Heavy Metali ultrajooksu võitis Hannes Veide 55 ringiga. Selle lõpetas ainult tema. Jooksumaa pikkuseks tuli 368,83 kilomeetrit, mis on ühtlasi uus Eesti rekord.

Tõnis Tõnström täheldas ultrajooksul, et algul olid kõik ülevoolavalt lõbusad, ajasid jooksu ajal omavahel juttu ning nägudelt peegeldus elevust ja entusiasmi. Mida ring edasi, seda vaiksemaks jäi seltskond ja tõsisemaks läksid näod – igaüks võitles oma seesmise tahtejõuga. «Nii oli ka meil Gerli Taumanniga. Viimastel tundidel avasime suu üksnes selleks, et ergutada ja mitte lasta teisel alla anda,» lausus ta.

Olulist rolli mängib sellise võistluse juures Tõnströmi ütlust mööda ka korralik söök ja jook. «See pole kindlasti koht, kus mingite asjadega katsetada. Toidukordadel tuleb kindlasti süüa endale tuttavaid asju. Siis tead, et suudad neid süüa ja organism ei reageeri kuidagi imelikult,» selgitas ta. «Ebasobiva toidu tarbimine rajal võib päädida kõhulahtisuse ja oksendamisega. Näiteks minul oli 15 tunni jooksul neli korralikumat toidukorda, kus sõin abikaasa tehtud pirukaid, pannkooke moosiga, friikaid ja borši.»

Energiat ammutas Tõnis Tõnström jooksude vahel tavapärasest toidust. Abikaasa tehtud pirukad maitsesid pärast väsitavat teekonda hästi. Foto: Erakogu

Keha sai pingutusest šoki

Ülejäänud tundidel tarbis Tõns­tröm enesetunde järgi energiabatoone, smuutisid, šokolaadi, kummikomme, värskeid puu- ja juurvilju ning muud suupärast, mida ta haaras endaga ringidele kaasa. «Kogu aeg tuli tegeleda sellega, et keha saaks küllaldaselt vedelikke ja energiat,» ütles ta. «Mida pikemaks võistlus kiskus, seda väiksemaks need söögi- ja joogiisud läksid ning siis tuli lisaks jooksule ennast ka sööma ja jooma sundida.»

Jooksule järgnenud öötundidel ei saanud Tõnis Tõnström sõba silmale, sest keha oli sedavõrd šokis. «Sain magada kõige rohkem poolteist või kaks tundi. Keha vappus ning peal käisid kuuma- ja külmahood, nii et tegemist oli tõepoolest tohutu füüsilise pingutuse ja oma keha võimete proovilepanekuga,» lausus ta.

Järgneval paaril-kolmel päeval olid jalad Tõnströmil nii valusad ja väsinud, et igasugune liikumine oli vastumeelne ning trepist tuli ta alla tagurpidi astudes. Neljas päev pärast jooksu tundis ta esimest korda end jälle inimlikumalt ja võis tavaelu juurde naasta.

Kuigi ultrajooksu viimastel ringidel vasardas Tõnströmil peas vaid üks mõte, et ta ei tule sellele jooksule enam kunagi, siis nüüd on ta enam kui kindel, et tahab järgmisel aastal uuesti selle läbi teha. «Tegelikult on väga äge, et Olle Rõuk selliseid veidi sõgedaid võistlusi Eestis korraldab,» sõnas ta.

Vähe sellest, järgmisel kevadel tahab Tõnström minna samuti Rõugu korraldatavale jooksule «Põgenemine Põlvast», kus start on Põlvast ja 24 tunniga tuleb joosta nii kaugele, kui suudad.

«Kel on soovi panna proovile oma tahtejõud, valulävi ja füüsiline vastupidavus, siis neile soovitan soojalt ultrajooksu proovida. Tore oleks järgmisel aastal näha stardis ka teisi Järvamaa kestusjooksjaid, kes julgeksid sellise kiiksuga võistluse ette võtta,» innustas ta.