Kui Lotte nutab, siis üksnes rõõmupisaraid

Lisette on Lotte-ajastu laps, koeratüdruku kaisukaski on kodus siiani alles. Lottemaal peategelase ossa pääs oli tema ühe suure unistuse täitumine. Foto: Kärt Kaljuvee

Kevadsuvi on aeg, mil tuhanded noored otsivad tööd, et taskuraha teenida. Klienditeenindajad, marjakorjajad, abitöölised, puhkuseasendajad on enamasti need ametid, kuhu tööturul veel esimesi samme tegevaid noori soostutakse vastu võtma.

Ent kui mitu noort saab öelda, et veetis kogu suve koeratüdrukuna? Või värvis veega kive? Või pidas päevad läbi seana padjasõda? Ja et see ongi päris töö?

Igatahes on Türi tüdruk Lisette Taube, perele ja sõpradele Lissu, sel suvel Lottemaal peategelase, koeratüdruk Lotte rollis pugenud tuhandetele väikestele ja suurtele külastajatele sedavõrd südamesse, et iga päeva lõppedes on väikestel sõpradel kahju temast lahkuda. Ja nii on see ka vastupidi.

Lisette ütleb, et on Pärnumaal asuva Leiutajateküla tegemistel silma peal hoidnud aastaid ja salamisi unistanud, et kord saab temagi sealsete tegelaste vahva seltskonnaga liituda. Kord on osutunud takistuseks tema vanus või pole rollikonkursi ajad sobinud muude plaanidega.

Selle suve hakul avanes järjekordne kandideerimine, mida Lisette kasutamata ei jätnud, ja tuli peavõit – Lotte roll.

Lisette ongi Lotte-ajastu laps, koos koeratüdruku lugudega üles kasvanud, sellest ajast on kodus veel kaisukaski säilinud. «Tunnistan, et tööle kandideerides vaatasin multikad uuesti üle, et jälle end Leiutajateküla eluga kurssi viia,» ütleb ta.

Igal aastal pürgib Leiutajateküla mõne tegelase rolli saja noore ringis ja konkursisõel on väga-väga tihe. Tänavu oli konkurss videovooruna ja ülesandeid anti ette kaks: esiteks enese tutvustamine ja talendi esitlemine kolme minuti jooksul ning teiseks tuli esitada Juhan Liivi luuletus, kehastununa kaheks Lottemaa tegelaseks.

Esimeses voorus pani Lisette mängu kogu oma laulu- ja tantsuoskuse. Seejärel kehastus koguni kolmeks tegelaseks, et improviseerida omamoodi talendivõistlust, kus teadustaja oli ta kord Lotte ning Liivi luulet esitades kord hoopis Susumu ja siis omakorda Sohvi.

Kui nüüd mõni lehelugejatest pole juhtumisi Lotte-lugude tegelastega kursis, siis Susumu on mesilane, kes jõudis Leiutajatekülla merd mööda hulpinud raamatu vahel kaugelt Jaapanist, ja Sohvi on Lotte sõbra, jänesepoiss Alberti ema.

Kuidas üks mesilane või jäneseproua võiks Juhan Liivi valdavalt tumedates toonides luulet esitada, seda teab vaid Lisette. Ja ilmselt ei löö ükski seda esitust jälginu enam Liivi luulekogu lahti endise pilguga.

Lisettel on näitlemis-, laulu- ja tantsukogemust omajagu, sest Türi kultuurikeskuse laval on teda nähtud nii muusikalinäitleja, õhtujuhi kui ka rahvatantsija ning koori- ja ansamblilauljana.

Pärast 2019. aastal põhikooli lõpetamist läks ta edasi õppima Tallinna 32. keskkooli. Sellest teatrikallakuga koolist on sirgunud nii mõnigi tuntud lavatäht. Seega lava- ega esinemishirmu Lisettel justkui olema ei peaks. Ent siiski tuli tal väike närvikõdi sisse.

«Enne casting'ut oli närv muidugi sees, kuid sellised konkursid on just kohad, kus saan ennast välja elada ja kõik alati mängu panna,» lausub ta. «Loomulikult lootsin, et mul õnnestub sel suvel Lottemaast osa saada, aga kui oma nime rollide nimekirjas ja veel Lotte taga nägin, siis oli kodu rõõmuhõiskeid täis. Miks minus just Lottet nähti – seda peab vist küsima žüriilt. Kindlasti tuli kasuks varasem lavakogemus.»

Pere polnud vähem rõõmus. «Minu pere on väga-väga toetav, olen neile selle eest ka tänulik. Ükski Lottemaale minek ei jää logistiliste murede ega sõiduki puudumise taha kinni – nad alati aitavad,» ütleb Lisette.

Nii ongi tema suvi möödunud peamiselt koeratüdruk Lotte rollis. Ent isegi Lotte vajab aeg-ajalt puhkust ja nii on olnud Lisettel aega suve jooksul põigata ka koduseid vaatama või sõpradega kokku saama.

Siit-sealt Lottemaal käinute muljeid lugedes ja kuulates võib neist välja noppida märksõnad «üliäge», «maailma parimad noored näitlejad», «kindlasti peab igal aastal külastama».

Ehk siis Lottemaa Leiutajatekülas on see miski, mis pered igal aastal sinna meelitab. Mitte ühelgi pisikesel külastajal ei vaju päeva vältel suunurgad allapoole ja niisama oleskleda ei lasta vanematelgi. Üleüldse muutuvad kõik seal justkui võluväel jälle lasteks. Võis siis vähemalt lapsemeelseks. Porilombis hüppavad ühel ajal nii kolmeaastased põnnid kui ka muidu seljavalu üle kaebavad vanaisad ja valutava põlvega vanaemad. Emad kilkavad seebimulle puhudes ja isad limpsivad jäätist, samal ajal lapseliku õhinaga etendust jälgides.

«Lottemaa pakatab silmasärast ega ole äpardusi täis nagu Eesti, kus ei saada hakkama presidendi leidmise ja kiirelt süsti tegemisega. Leiutajateküla lustist ja teha tahtmisest lähtudes oleks meil nii kui niuhti president valitud ja kogu riigis ka süstid tehtud. Seega, ametnikud ja poliitikud, marss-marss Lottemaale õppima teiegi!» kirjutas üks ajakirjanik hiljuti oma arvamusloos pärast seda, kui tänavu esimest korda elus Lottemaale sattus.

Ehk jõudiski mõni tähtsate otsuste tegija seejärel Leiutajatekülla kiirkursustele, sest juba loetud päevade pärast asub riigikogus meile uut presidenti valima ja vaktsiinisüstimise tempo on samuti tuure üles võtnud.

Lisette usub, et ehk on saladus selles, et kogu see rõõm, energia ja vahetu ehedus, mida väikesed külastajad jagavad, kandub edasi näitlejatele ja kiirgab omakorda edasi kõikidele teistele.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis võib teinekord Lottegi silmanurgas pisarat märgata. Siis on need liigutus- või rõõmupisarad.

«Mõnel õhtul, kui me külastajaid jaamas ära saadame, sammub nii mõnigi pisike märgade silmadega rongile – nii kahju on lahkuda. Siis on mul endalgi tegemist pisarate tagasihoidmisega, kuid Lottena ma seda endale muidugi ei luba, lehvitan ja ütlen: «Juba varsti näeme jälle ning saame koos päev otsa seigelda, eks!». Need väikesed sõbrad poevad mulle päriselt südamesse ja tõesti ootan, et saaksime koos jälle lustida,» mõtiskleb Lisette.

Kui ongi hetk, et mõnel väikesel külastajal kohe lustimistuju pole – olgu põhjuseks pikk autosõit, tühi kõht või lihtsalt hallist ilmast tingitud virilam tuju –, on igal Leiutajateküla elanikul mõni nipp selle ravimiseks.

«Näiteks mängime koos pisikestega häbenemise mängu, tantsime-laulame, laseme Lotte toas ja jäneste majas liumäest alla, otsime tiigist konni ja kalu, püüame mullimasinast mulle, värvime veega kive, mängime padjakulli, proovime olla kivikujud, vihma korral hüppame kummikutega porilompides ja tantsime piiskade keskel. Kui keegi on natuke kukkunud ja põlv on katki, siis ütlen näiteks: «Minu emme ütleb, et pulmadeks paraneb ära! Veel sa vist abielluma ei hakka?» või «Kas kutsume KiirAve? Temal on kapis rohtu, mis su põlve täpselt ülehomseks terveks teeb, et sa siis emmega koos uuesti maratoni saaksid joosta!,» avaldab Lisette mõne nipid. Ja need mõjuvad!

Pole siis ime, et külastajad ikka ja jälle Lottemaale jõuavad, kasvõi mitu korda suve jooksul. Leiutajatekülas on lihtsalt nii palju huvitavat, et mõne tunniga kõike näha ja kõigest osa võtta ei jõuagi. Järgmisel korral avastad hoopis uusi tahke, mida eelmisel korral ei märganud.

Lisettegi on suve jooksul selliseid «sarikülastajaid» näinud. Näiteks meenub talle üks ema, kes on käinud sel suvel koos lapsega Leiutajatekülas oma paarkümmend korda. «Too ema ütles mulle kord, et olen nende lemmik-Lotte, see tõi tõesti pisara silma!» sõnab Lisette.

Lotte tegelaskujuna on Lisette saanud pisikestelt sõpradelt hulgaliselt põsemusisid ja tohutul hulgal joonistusi, mida ta kõike võtab kui suurt komplimenti. «Mainimata ei saa jätta lugematuid poseerimisi, mis on Lotte rolli lahutamatu osa, eriti armas on sotsiaalmeediasse postitatud Lotte piltidelt ennast leida,» ütleb ta.

Lisette näitlejameisterlikkuse ja rolli sisseelamise oskuse kohta räägib ka see, et suvel Leiutajatekülas käinud sugulane ei tundnud teda ära. Kuueaastane onutütar tegelikult teadis, et Lisette seal Lottet kehastab. «Platsil olles tormas ta kohe Lottet (mind) kallistama ja ütles tantsuhoos: «Lottel on sõber Lissu, kes on minu parim sõbranna.» Arvasin, et ta tundis mu ära ja mängib kaasa,» meenutab Lisette.

Päeva lõpus, kui oli aeg Leiutajatekülast lahkuda, uurinud pisike sugulane oma isalt, millal siis Lissu Lotte riided selga paneb. Isa selgitanud, et tegelikult tütar enne just Lisettega tantsu keerutaski. «Aga Lissul on teistsugused juuksed!» teatanud väike neiu resoluutselt.

Augustiga saab Lottemaa suvehooaeg läbi ja nii Lisette kui ka kümned teised osatäitjad riputavad kostüümid nagisse. Lisette usub, et see kurbmagus hüvastijätt on vähemalt tema puhul ajutine. «Kindlasti ei jäta ma Lottemaaga veel hüvasti, tulen tagasi, kuid eks elu näitab täpsemalt, mis mahus ja millal täpsemalt,» lubab ta.

Türil on Leiutajatekülas oma esindus

Lisette pole sugugi ainuke Türilt pärit osatäitja, kes Leiutajateküla tegelasena külastajaid tervitab ja rõõmustab. Peale tema tegutseb seal doktor Ave rollis Marita-Karmen Tamme ja karu Mašat kehastab Sandra Plakk.

Maša on Lottele abiks juhul, kui viimane külalistega vene keeles suhtlema peaks – käib ju Lottemaal üsna rahvusvaheline seltskond. «Peamiselt räägime ikka eesti keeles, päris palju kasutame ka inglise keelt ja ühel päeval rääkisin natuke isegi saksa keelt. Vene keelt ma ei ole õppinud, vene pere korral kasutan rohkelt kehakeelt, sammudes samal ajal karu Maša juurde. Tema juba suhtleb vabalt vene keeles,» selgitab Lisette.

Leiutajateküla tegelaste tihe päevakava

Iga päev on Leiutajatekülas kindel programm, mida Lotte ja küla teised elanikud järgivad. Etendusi on päeva peale viis. «Lotte neid ei vaata ja sel ajal saamegi igasuguseid muid tegevusi teha nendega, kes etendusi ei jälgi,» täpsustab Lisette.

Kuna Lotte kui peategelase tööpäev on üpris intensiivne, täidab päeva jooksul seda rolli kaks inimest, on nii-öelda hommikune ja õhtune vahetus, teistel osalistel on kaheksatunnine tööpäev.

Hooaja jooksul on Lisette kehastanud veel jänes Sohviks ja doktor Aveks. Lisaks oli ta Leiutajateküla tänavusuvises muusikalietenduses, mille muide panid kokku noored ise, kanda Lotte väikese õe Roosi roll.

Lisette ütleb, et on õnnelik oma unistuste tööd tehes, mis ei tundugi tööna. «Naudin sellest iga pisimatki hetke!» ütleb ta.