Postiljoni töö teeb kergemaks mahukas laia avaga postkast. Kastiomanike leidlikkus tekitab kahesuguseid tundeid: aia külge riputatud ämber nördimust ja hoolega eriliseks kujundatud kirjakast rõõmu.
Hea postkast hoolib kirjakandjast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel kevadel tuleb Eesti Post välja kampaaniaga, mis juhib inimeste tähelepanu postkastidele.
Eesti Posti pressiesindaja Inge Suderi hinnangul on olulisim postkasti mahutavus ja lukustatavus. Sellele peaksid mõtlema ka maapiirkondade leidlikud inimesed. «Aia külge riputatud ämbritest tean ammu, aga nüüd kuulsin, et kuskil Viljandimaal täidab postkasti aset aia otsa riputatud portfell,» lausus ta.
Suderi meelest peaksid oma postkasti suuruse kriitilise pilguga üle vaatama needki, kes tellivad netipoodidest maksikirjaga saadetavat kaupa.
Paide postkontori juhataja Piret Päll on näinud nii postiks aianurka asetatud ämbrit kui ka poollagunenud puukasti. Kurioosum on, et kui vihm juhtub siis lehed ja kirjad läbi leotama, tahab «postkasti» omanik süüdistada ikka kirjakandjat.
Muret teevad ka inimesed, kes ajakirjandust ei telli ega käi seetõttu postkasti kontrollimas. «Siis ükskord tuleb kiri ja kirjakandjal pole seda kuskile panna, sest reklaam on postkasti pika aja jooksul ära ummistanud,» selgitas Päll.
Postkasti ostes soovitas Päll hinnata mitte ainult suurust, vaid sedagi, et paksem lehepakk avast sisse mahuks. Neljapäeviti, kui lisaks päevalehtedele ilmuvad Maaleht ja Eesti Ekspress, näevad kirjakandjad lehepaki sissesurumisega kõvasti vaeva.
Pällile teevad rõõmu väikesed külad, kes on hakanud kogu küla postkastidele ilusaid aluseid ehitama. «Nii südantsoojendav on seda näha,» ütles ta.
Heameelt valmistavad talle ka majaühistud, kes küsivad enne kastisüsteemide tellimist nõu. Sest hea väljanägemine pole kõik, tähtis on, et posti sissepanek on kirjakandjale võimalikult lihtne.
Puumees neelab kirja alla
Seitse aastat Rassi-Põikva ringi sõitnud postiautojuhile Kaido Päimetsale on silma hakanud palju ilusaid postkaste. Tema hinnangul teevad kirjakastid, mille kallal on vaeva nähtud, ka postivedaja päeva rõõmsamaks.
Poolteisemeetrise puumehega kohtumine ei tulnud Päimetsale üllatusena. «Enne kui sõitma hakkasin, tehti mulle selgeks, et värvitud näoga kaabut kandva puust mehe peas on postkast – tema suu on kirjakasti ava ja kaabu kaas,» selgitas ta.
Veel avaldas Päimetsale muljet Karjakülas uuendatud endisaegne piimapukk ning selle juures laastukatuse alla pandud teabetahvel ja küla postkastid. «Vanade aegade mälestuseks tehtud piimapukk on justkui omaette kokkusaamiskoht, kus posti oodata ja juttu puhuda,» lausus ta.
Päimetsa meelest on kõvasti vaeva nähtud palkidest varjualusega, mida näeb Laupalt Põikva poole sõites. «Kirjakaste on seal ainult viis, aga ehitis väga ilus,» sõnas ta.
Kaia Karumaa on Järva-Jaanis posti laiali kandnud kümme aastat. Suuri muutusi pole selle aja jooksul ette tulnud, ainult katalooge on rohkem. «Need teevad postikoti raskemaks, aga inimestel on neid tore saada,» ütles ta.
Postkastidega on Karumaa kogemust mööda kaks häda: mõni on punnis täis ja mõnel ava nii pisike, et paksema lehepaki peab jõuga sisse suruma. «See on küll suur mure,» tunnistas ta.
Et Karumaa veab posti laiali jalgrattaga, millel on kahel pool suur kast, teevad teda murelikuks Piibe maanteel kihutavad suured veoautod. «Kitsas tee, kaks suurt autot ja mina oma rattaga,» lisas ta. «Pean vahel rattalt maha tulema ja teepervele lumme ronima.»
Abipalved ja tänu käivad postkasti vahele
Läbimärjaks on Karumaa pritsitud muidugi rohkem kui korra. Eriti õnnetuks tegi teda üks juhtum. Ta oli just rattalt maha roninud ja hakanud postikotist lehepakki võtma, kui mööduv veoauto ta külma dušiga üle lasi.
«Mina minaks, aga lehed ka! Mis inimene mõtleb siis, kust see kirjakandja need lehed on võtnud, kas maast või?» lausus ta nördinult.
Iga ilmaga rohkem kui kümnekilomeetrist ringi ette võtta pole alati sugugi meeldiv. «Aga siis memmekesed ootavad mind juba kasti juures ja tänavad,» ütles Karumaa. «See on hea tunne, et olen kellelegi vajalik.»
Jõulude ajal leidis Karumaa postkastide vahele pistetud šokolaaditahvleid. «Vaatad, et sildike juures «kirjakandjale». See oli nii armas!» tunnistas ta.
Postkasti vahele on Kuramaale mõnikord jäetud ka teistsuguseid kirjakesi. «Mõni palub, et tooksin apteegist rohtu, siis olen ikka viinud,» sõnas ta.
Erilistest postkastidest meenub Karumaale vaid üks puust voolitud karukujuline kast. «Mõmmike vaatab alati rõõmsalt otsa,» ütles ta.
Postkasti välimusest olulisemaks peab Karumaa selle praktilisust: et oleks mahukas ja ka kataloogid mahuksid avast sisse.
Kirjakandjate teenindada on Eestis ligi 551 000 eraisiku postkasti, millest hinnanguliselt 25–30 protsenti tuleks välja vahetada.