Selle suve uus naaber – lepalind

Lepalind Foto: Ingmar Muusikus

Maakohas, kus loodust on rohkem kui inimesi, sobivad naabriteks hästi ka linnud. Teinekord on neist rohkemgi rõõmu, kui mõnest üleaedsest. Tore on, kui nime, näo ja hääle järgi läheduses elavaid sulelisi ära tunned. Kui suviti korduvad aias ühed ja samad liigid, siis pakub veidi elevust, kui välja ilmub keegi uus. Meie selle suve uueks naabriks kolis üks paar lepalinde.

Lepalind, varasema nimega aed-lepalind, on kauni välimuse ja temperamentse iseloomuga. Isase lepalinnu välimus on vaatamisväärt. Teda ehivad punakasoranž rinnaesine, mustad põsed ja kurgualune, valge laup, hall pea ja selg. Nagu lindudel sageli, on emaslinnu välimus tagasihoidlikum, emasel lepalinnul on see kreemikas-pruunikas. Mõlemal sugupoolel on aga roostepunane saba, mida linnud sageli ja kiiresti väristavad.

Erk värv pole seotud vajadusega ennast nähtavaks teha. Kui isaslind püüab kevadel pulmamängus emasele muljet avaldada, ajab ta sabasulgi laiali ja väristab neid. Ka lepalindude ärevuskäitumisel käib täksivate häälitsuste saatel kiire sabaväristamine. Ja kui lepalind oksalt lendu läheb, torkab saba värvilaiguna kaugele silma. Inglastel on lepalinnu nimi redstart, mis võiks pärineda sellest punakast lennusähvatusest.