P, 4.12.2022

Koolivendadest jao lõpurännak kestis koidust ehani

Urmas Glase
Koolivendadest jao lõpurännak kestis koidust ehani
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Paide gümnaasiumi lõpetanud koolivendadest said ajateenistuses ka relvavennad
  • Sõduri baaskursuse 30kilomeetrine lõpurännak vältas 12 tundi
  • Noorsõduritel tuli kolmandik retkest tuli läbida seljas 40 kilo varustust

1. septembril sooritas kümme tänavu Paide gümnaasiumi lõpetanud ja klassikaaslastega kaitseväe ajateenistusse läinud noormeest Tapal sõduri baaskursuse lõpurännaku. 12 tundi väldanud 30kilomeetrisel katsumusterohkel teekonnal saatis neid Järva Teataja ajakirjanik.

Teisipäeva hommikul kell kuus ootas rühm suurtükipataljoni õppekompanii sõdureid kasarmu ees suurte seljakottide otsas istudes busse, mis nad keskpolügoonile rännaku alguspunkti sõidutaksid. Varasem reis rännakulistega startis veel enne, kui kell 5.15 antud häire klassiga kaitseväkke läinud 4. jao järvakad jalule ajas.

20. juulil astus kümme äsjast koolivenda vabatahtlikuna Paide muusika- ja teatrimaja eest ajateenistusse viivasse bussi. Täpselt kuu varem oli samas hoones nende gümnaasiumi lõpuaktus.

Enne päikesetõusu liitusin rännakuks jaoga, kuhu kuulusid klassivennad Markus Renser, Kevin Kärp, Karl Valge, Kaarel Vene, Rene Münzer, Indrek Lammer ja Hans Artur Ehman. Jaos on ka Paide gümnaasiumis õppinud Andreas Poolma, Robert Viimsalu ja Radmar Arula.

Vene teada tulid nende klassi poistest aega teenima pooled, paralleelklassist kolmandik, kellest teises jaos on Kristopher Härm, Artur Simmo Kaitsa ja Marten Lehtsaar.

«Keegi meile klassikaaslastega koos ajateenimist tutvustamas ei käinud, ma ise kirjutasin ja küsisin,» ütles Münzer. Osa Paide gümnaasiumi kolmanda lennu poistest valis koolivendadega teenimise asemel ka teise üksuse, näiteks luurekompanii.

Kell 6.35 toppisid rännakulised seljakotid bussi kõhtu ning pressisid end rakmete ja relvadega salongi. Sõdurpoisid minu ümber lasid kähku silma looja. Ehman kuulutas veel kasarmu juures seljakotil pikutades, et sõdur kasutab puhkamiseks igat vaba hetke.

Kolmveerand tundi hiljem bussist maha astudes jäi starti oodata veel üle tunni, mida poisid kasutasid näo maskeerimisvärvidega katmiseks ja kuivtoidupakist midagi hommikusöögiks hamba alla otsimisekRadmar Arulas.

Jagada tuli ka rollid jao sees. Mõningase aruteluga sai paika, et jagu veab Vene, pointman, kes kaart näpus kõige ees läheb, on Münzer ja Ehman jääb kõige lõppu. «Ma võin pooljao ülem olla,» pakkus Viimsalu.

Münzer ajas maha asetatud kiivrist relvarauaga rohutirtsu välja. «Ega see herilane ole, mida taburetiga mööda tuba taga ajada,» lõõpis Viimsalu.

Kell 8.15 startisid oma jaoga Härm, Kaitsa ja Lehtsaar. Veerand tundi hiljem asutas rajale Rocca al Mare klassivendade jagu, kellega paidekatel on õppekompaniis parim klapp, mis väljendus pidevas vastastikku aasimises.

«Linnapoisid, eksite sinna metsa kõik ära,» tögas Ehman Rocca al Mare omi. «Noh, kus tuleb piim?» võttis Münzer järje üle. «Eks teil ikka poest!»

Poisid lõid käed, et jagu, kes kiiremini rännakult tagasi jõuab, teeb pudeli kokat välja. «Must, ega teile siia Bolt järele ei tule.»

«Mida te üldse Boldist teate? Paide ju maakoht,» ei jäänud äsja kõnetatud sõdur võlgu.

Kell 8.35 käis Vene kaarti, raadiojaama ja GPSi saatjat ära toomas ning üksus pidi viie minutiga stardikoha koordinaadid kaardile kandma ja ette näitama. Seejärel hiivasid poisid varustuse selga, tegin neist grupipildi, moodustasid maleruudu formatsiooni ja teele. Saatja vahendusel said kodused, kel viitsimist, omade üksuse liikumist reaalajas kaardilt jälgida.

Kell 9.14 jõudsime esimesse kontrollpunkti. Metsa alla paigutatud relvaosade äratoomiseks ja Rahe automaadi kokkupanekuks kulus rivaalidel paarkümmend sekundit alla seitsme minuti. Paidekad said hakkama ajaga 9.32, millele tuli trahviks 30 sekundit otsa.

Igas punktis anti järgmise punkti koordinaatidele lahendamiseks mõistatus, millele vastust mõelda oli aega kuni järgmise punktini.

Kell 9.57. Teises kontrollpunktis oli tsiviilülesanne. Ent selle täitmise järjekorras ootas vähemalt neli varem startinud jagu ja kuulda oli, et üksuse kohta minevat kuni pool tundi.

«Mis ülesanne meil tuleb?» uuris Valge, aga üksusi tervitanud veebel jäi kidakeelseks ja soovitas senikaua puhata.

Poolma kurtis seljakotti maha ajades, et kaela juurest soonib. «Teeme su korda,» pakkus Vene end appi koti rihmu ringi kohendama, aga kõnetatu rehmas käega.

«Mähkisime ikka korralikult. Võinuks ühe paari asemel osi ka teise tooma saata, järgmine kord peame ülesanded paremini ära jagama ja läbi mõtlema,» oli poistel teepervel pikutades aega eelmise punkti eneseanalüüsiks.

«No peaasi, et enne Tallinna omi lõpetame, kuigi nii esikolme, no olgu esiviide võiks jõuda,» mõtiskles Ehman.

«No mõelge positiivselt. Praegu peaks kuskil aktusel istuma. No okei, koolikott oleks natuke kergem kui 40 kilo,» lohutas Kärp kuupäevale tähelepanu juhtides.

«Meie gümnaasiumis oli aktus eile ära. Praegu oleks tehika ääres. Sealt hea lähedal koju minna,» parandas Lammer.

1. septembri ilm oli jalaväelasele parim: 15 kraadi sooja, pilves, kuid kuiv.

«Kui Tapale tulime, oli suvi, sooja oma 30 kraadi. Oi neid esimesi relvadrille...» ohati kaugemalt.

Minu kõrval pikutanud Viimsalu, Arula ja Poolma ütlesid, et viis meest lähevad edasi autojuhiks, kolm nooremallohvitseri kursusele ja paar veel mujale. Teise jao omakandimeeste kohta teati öelda, et ühest saab autojuht, teine läheb allohvitseriks ja kolmas Kuperjanovisse. Nemad valisid autojuhi eriala.

«Ei tea, kas keegi tahab pärast tegevväelaseks ka jääda?» küsis Viimsalu.

«Eks ikka. Vist kompanii peale viis tükki,» oletas Kärp.

«Peale NAKi (nooremallohvitseride kursus – toim) tuleb neid niikuinii juurde,» pakkus Lammer.

«Kus seda suitsuvorsti lõhna tuleb? Sina, Renser, krabistad jälle või? Kus sa neid küll hoiad,» uuris Viimsalu pead pööramata ninaga õhku nuusutades.

Selja taga koti küljetasku kallal nokitsev Renser kostis vastuseks vaid: «Mhm.»

Keegi kaugemal pikutajatest märkas järgmise ülesande läbiviijat ja kiitis, et leitnant Tuisu loengud olid kõige mõnusamad, alati sai nalja, aga vaat mõni on küll selline, et parem, kui ei kohtuks.

Rohkem kui tunnise ootamise järel hõikas nimetatud ohvitser meie jao sappa ja pani lagendikul jänesehaake tehes jooksu, samal ajal mahlaka jutuga olustikku luues ja vahele sõduritele kätekõverdusi serveerides.

Käänaku taga ootas lavastatult vastu puud põrutatud veok kolme vigastatu, tilkuva paagi ja suitseva kapotialusega. Poiste ülesanne anda kannatanutele esmaabi, turvata vahepeal plahvatanud auto juures liiklust ja kutsuda abi vallandas korrapäratu Browni liikumise ja osa esmaabitundides õpitut ei tulnudki pähe. Tulemus 8,5 punkti jäi keskmike sekka.

«Nad alles noored ka, liidrit ei tekkinud, kes oleks koordineerinud. Igaüks tegi omaette midagi. Ega teised üksused paremad olnud,» märkis nooremleitnant omavahel.

Teel järgmisse kontrollpunkti kiikas Vene pulsikella: «Oleme tublid! 11 minutit kilomeeter.» Ent mõni kurtis raske koorma all väsimust ja vahed hakkasid sisse venima. Selle vastu aitas nüüd ja edaspidi aeglasema sammuga meeste ettepoole paigutamine.

Iga natukese aja tagant hõikas Vene või mõni teine, et joodagu vett, uuris, kas kõik on tagapool hästi, ja tegi raadiojaamaga sidekontrolli.

Kell 12.36 kolmandas kontrollpunktis ja umbes kolmandiku teekonna peal tuli jaol enne seljakottidest loobumist pisteliselt varustust ette näidata: meditsiinipakk, kuulmiskaitsed, isikut tõendav dokument, rätik ja vormihoolduskomplekt, kus nõel ja niit sees.

Poistel ei puudunud ükski küsitud ese, aga ühel varem punkti läbinud jaol oli pakkimata jäänud koguni üheksa eset.

Puhkepausi ajal seadsid poisid üles priimused, et lõunaks toidupakist kokata. Seljakoti kallal askeldanud Ehmani hääl tõusis mitme tooni kõrgemaks: «Mul läks null kolmene kotis laiali! Kokapurk noh! Kõik kleebib!»

Kell 13.17 liikus seljakottidest vabanenud jagu paarsada meetrid edasi, et võtta paintball’i (ingl värvikuuulimäng – toim) lahinguks järjekorda. Pea poolteist tundi möödus tukkudes.

Tallinlased tulid lahingust, kus vastaselt tuli hankida järgmise kontrollpunkti koordinaadid, 12 värvikuuli tabamusega. «Noh, kas teeme duelli? Võime malet ka mängida,» nöögib tallinlane nimesildiga «Must».

«Võime. Valged alustavad ja võidavad,» polnud Valge kitsi.

Veerand tundi hiljem naasid paidekad rünnakult 23 sisse saadud tabamusega. Instruktori andmetel oli see hetkel kehvim tulemus.

«Rääkisime ju, et teeme järgmine kord parema plaani,» kahetses keegi.

«Nii kui pea tõstsin, sain kaks laksu pähe,» ütles Renser vaistlikult otsaesist sügades.

«Mulle meeldis tagant üle Münzeri pea lasta,» sõnas muheldes Poolma.

«Hea, jah, ta sai ees kuuliga vastu pead, mulle pritsi ka värvi,» kiitis Lammer takka.

Poole tunni kõndimise kaugusel pidid sõdurid kolme raba peale pandud märklaua kauguse ära arvama.

«Esimene on 38, teine 70 ja kolmas 115 meetrit,» otsustas kollektiivne aju.

«Päris hea tulemus, üle keskmise,» tunnustas instruktor. Õige olnuks 35, 70 ja 120 meetrit, nii et keskmine sihtmärk läks päris täppi.

Kümme minutit hiljem tuli keset metsateed ei kust poistele vastu esimese numbrimärgita džiip, mis oli tund varem neist mööda sõitnud. Et enne oli sõidukil peegli küljes kaamera moodi asi ja tagasiteel oli seade kadunud, pidasid poisid seda kahtlaseks ja andsid raadiojaamaga ülematele oma tähelepaneku edasi.

«Kõigile üksustele! Kui seda autot veel näete, pidage ta kinni. Me leidsime ta kadunud numbri. Ju seda juht otsibki,» kõlas raadioeetrist mõni hetk hiljem korraldus.

Tallinlaste jao seljad jõudsid paidekatele aina lähemale ja kuigi vedasid nemadki sammu pikemaks, tegid meie poisid enne Valgejõge kiire spurdi.

Legendi järgi oli sild katki ja poistel tuli läbi jõe teisele kaldale saada. Tallinlased võtsid end riidest lahti, paidekad panid prügikotti ainult rakmed, püksid ja saapad ning lipsasid kiiremini vastaskaldale.

Keskel läks jõgi järsult sügavamaks. «Ma olen liiga lühike selle jõe jaoks!» hõikas Ehman.

Paljude jõe forsseerijate suust kostis karvaseid, nii et kontrollpunktil silma peal hoidnud leitnant pidi noormeeste keelekasutust noomima.

Paidekad jõid kiirelt kuuma teed ja kell 17.15 astusid porisele teelõigule, mida kõik seda läbinud tunnevad nii-öelda motivatsioonisirgena.

Tapa–Lehtse teed ületades pakkusid poisid, et minna on ehk kaks ja pool kilomeetrit ja ees ootab viimane kontrollpunkt.

Kell 18.05 raudteeharude alt läbi viiva kontrollpunktini jõudnud, kuulsid nad, et minna on veel viis kilomeetrit ja joogipudelid tasub veega täita.

«Jõgi ikka oli väga vales kohas,» ei andud Ehmanile viimane katse asu.

«See start saab olema raske,» ütles Vene ohates pärast väikest hingetõmbepausi. Keegi kurtis jalas krampe ja kaaslased otsisid paunast leevenduseks tabletti. «Tahaks juba kasarmu juurde venitama minna,» ütles Viimsalu rohkem iseendale.

Ülesannet tutvustav instruktor näitas poiste selja taha linna poole: «Näe vaadake, topelt vikerkaar!»

«Oleks kasarmu uks, küll siis vaataks,» torkas Lammer vastu.

Kahes tunnelikäigus oli kummagis kümme pilti, esimeses suvalised fotod, teises vastase lahingumasinad. Need tuli sõnagi omavahel vahetamata õiges järjekorras meelde jätta ja pärast paberile kirja panna. Tehnikamargi äratundmine andis lisapunkte.​

Poisid leppisid kokku, et igaüks võtab kindla numbriga pildi.

Kell 18.25 olid järgmise kontrollpunkti koordinaadid jaol käes ja terve tee hoolikalt kaarti lugenud Münzer ergutas kaaslasi: «Ärme vahesid sisse lase!»

Jagu keeras vasakule. Saja meetri pärast tuli vastu raudtee. Sealt üle minna ei tohtinud. Ots ringi ja tagasi. Ajakadu oli oma kümme minutit.

«Arula ette! Kelle samm veel lühem?» hõiguti rännakuformatsioon taas paika.

Järgmine kontrollpunkt ootas juba Tapa vanas linnakus. «Kui sinu onu õde ei ole sinu tädi, siis kes ta on?» seedisid poisid järgmist mõistatust.

«Ema!» plahvatas keegi.

«Kust see nüüd tuli?» imestas järgmine.

«Ema?» ei tahtnud Vene uskuda.

«Sul on ju onu?» selgitas Ehman Venele kannatlikult.

«Mhm,» vastas Vene.

«No vot! Kui Urve on tema õde, siis ta pole ju su tädi, vaid ema,» pani Ehman mõttekäigule punkti.

«Sain aru! Tahtsin veenduda.» Nüüd selgines ka Vene ilme.

Viimastel kilomeetritel hakkasid poisid üksteist aina teravamalt sõnadega torkima. Üksteise hääletoonis mõistatati irooniat.

Uurin, kas kahe koidab paari viimase kuu esimene tõsisem tüli.

«Oleme koos 12 aastat koolis käinud, mõnega koos lasteaiaski. Kogu aeg on terav olnud,» ütlesid poisid ja vedasid näod rõõmsamaks. «Viimased kaks nädalat on eriti teravad olnud,» ei salga keegi eestpoolt.

«Kas õhtul lobi ka saab?» pärib Valge kaaslastelt.

«Sul on seljakotis ju pool 24 tunni pakist järel,» tuleb kiire vastus.

Teeäärsest õunapuust möödudes kahmavad poisid pihku õuna või paar. «Õunal on just sama maitse, kui lapsena raksus sai käidud,» väljendas Valge äratundmisrõõmu.

«Ai-tsih, ai-tsah, ai velled...» võtsid kahehäälse kaebliku tooni üles Ehman ja Viimsalu. Rännaku lõpu aimdus tõstis meeleolu.

«Kaua-kaua olen kõndinud seda teed, aeg on elada,» ümisesid poisid järgmiseks mugandust Taukari laulust ja sinna otsa veel «Kauges külas».

Ent vanal linnakul oli aed ümber ja mitu teerada, mis kaardil näitasid suunda järgmisse punkti, lõppesid kõrge tara taga. Jälle tuli ots ringi keerata. Jälle läks sajatamiseks.

«Oleks, et alguses eksime, aga nüüd lõpus,» ütles Arula ja tõstis abiotsiva pilgu taevasse.

«Lähme edasi!» ärgitas Vene. Keegi toetas teda väitega, et mida rohkem passida, seda rohkem vajub piimhape jalgadesse.

«Nüüd on siis teada, kust piim tuleb,» jätkas keegi hommikust nalja.

Aiaauku leidmata ründas meie jagu vanasse linnakusse sisse peaväravast. Kell 19.26 ootas seal kontrollpunkt kill house ehk pime hoone, kust aja peale läbi minnes tuli leida viis vastast, need maha võtta ja kolm head ellu jätta.

Oma järge tuli oodata taas pisut alla tunni.

«Trahvisekundeid tuli kõvasti,» arvasid poisid lõpuks leitud aiaaugu kaudu edasi liikudes. Eriti karm oli trahv ohutustehnika vigade eest, näiteks kaitseriivi pealepaneku unustamine.

Sõjaväelinnakust lahutas nüüd veel Rakvere maantee alt läbi kulgev jupp keskpolügoonile kulgevat kruusateed. Päike kadus vaikselt puude taha.

Väravast anti start lõpujooksuks päästva kasarmuni.

«Aga kui joosta ei saa?» muretsesid poisid. Mõnel rühmaliikmel olid jalad päris läbi.

«No siis võib käies ka minna, aga kell läheb kinni viimase järgi,» leebus instruktor.

«Jagame varustuse ringi! Jõuab, jõuab!» ergutati üksteist, aga vahe jao pea ja lõpu vahel hakkas kärisema.

Kell 20.40 läks paidekatele stopper kinni. Kes varises asfaldile, kes hingeldas kummargil, kes ajas rõõmsalt käed püsti. Kõik olid andnud endast, mida sel päeval suutsid.

«Davai, teeme ühe pildi nüüd veel kah,» soovisid poisid end kiiresti kogudes. «Kell 21 on ju juba öörahu!»

«Täna võite magama minna siis, kui asjad korras. Kui pikali lähete, tõstke jalad kõrgemale. Teil kogu veri jalgades,» soovitas finiši aegu märkinud sõjaväelane.

«Aitäh, et meiega olite!» hõikasid poisid, kes poseerisid mu kaamera ees ka jaani eel lõpupeol. Tõsi, siis hoopis teisel ilmel.

«Eks kunagi näeme veel,» hõikasin neile järele.

Eile kirjutas mulle Vene, et kontrollpunktide järjestuses olid nad 15 õppejao seas 70,5 punktiga kaheksandad ja vahed olid mõnepunktised.

«Raja läbimise aeg paremuselt teine – 5:49,» rõõmustas ta. Ülejäänud kuus tundi ja kuus minutit kulusid kontrollpunktides oma järge oodates. Nii et tallinlastelt ehk tuleb kihlveoga pudel kokat ära.

Eile andsid suurtükiväepataljonis esmase väljaõppe saanud noormehed sõdurivande ja veedavad selle nädalavahetuse juba kolmanda väljaloaga koduste seltsis. Nende teenistus kaitseväes kestab järgmise aasta juunini.

Märksõnad
Tagasi üles