Selleks, et mõista, kui palju maapõuest saadud toormaterjale me oma elus kasutame, soovitab Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi mäenduse ja maavaratehnoloogia osakonna juhataja Veiko Karu igaühel oma kodus ringi vaadata. “Peaaegu igas kodus on külmkapp, pliit, ahi, kohvimasin, veekeedukann, pesumasin, televiisor, nutitelefon jms,” loetleb Karu tehnikaseadmeid, mida inimene igapäevaelus kasutab. Lisaks riided ja jalanõud, sporditarbed, sõiduvahendid alates rattast lõpetades autoga, mööbel, pesemistarvikud. “Väga paljud need esemed on tehtud just kaevandatud toormaterjalidest, mis enamasti on mingi metall või selle segu,” juhib Karu tähelepanu. “Ja kui see asi või seade on ka nutikas, siis sisaldab ta ka erinevaid haruldasi muldmetalle, mida igal pool maailmas ei leidu: wolfram, koobalt ja teised kiipides ja nutiseadmetes vajaminevad materjalid.”
Mäeosakonna juhataja sõnul lisanduvad siia meie kodu ehituseks ning elektri ja soojuse genereerimiseks vajalike seadmete toormed, mis samuti võivad olla haruldased või siis nende hankimine lausa kriitiline.
30 kriitilist toormatejali elementi
Kriitilistest maavaradest rääkides tuleb Veiko Karu kinnitusel vaadata laiemat pilti, kus nõudlus ja pakkumine ei suuda ühte sammu käia. “Kaasaegne rohetehnoloogia, mis näiteks võimaldab toota CO2-vaba elektrit, on äratanud arenenud riikides suurt huvi. Nii ongi nõudlus praegu tipus, kuid tootmine ei suuda sellele järgi tulla, sest mineraalsed toormed, mida selliste seadmete tootmiseks vaja läheb, ei asu Euroopas, vaid kuskil mujal maailmas: Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas,” lisab Karu, kelle sõnul on neist regioonidest maavarade hankimine sageli keeruline. Nii kaardistab Euroopa Liit pidevalt toormete vajadust ja kättesaadavust - spetsiaalses kriitilises nimekirjas on hetkel 30 elementi, mille puhul tuleb teha jõupingutusi, et nende tarneahelad toimiksid.