E, 3.10.2022

Priit Värk: Paidel on oma tee, see ei ole teiste kopeerimine

Järva Teataja
Priit Värk: Paidel on oma tee, see ei ole teiste kopeerimine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paide linna sünnipäev
Paide linna sünnipäev Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Eile õhtul tähistas Paide linna oma 730. sünnipäeva. Järva Teataja avaldab siinkohal linnapea Priit Värgi kõne. 

KÕNE

Head paidelased, kallid külalised – palju õnne meile!

Ühes almanahhis, mis nägi ilmavalgust pea 30 aastat tagasi, on Paidet iseloomustatud lakooniliselt sõnadega „Paide kuulub nende väikelinnade hulka, millel on ainult kohalik tähtsus. Tema kiireks arenemiseks on puudunud soodsad eeltingimused. Pealegi paikneb Paide tähtsamatest keskustest eemal.“ Minu kõrvale kõlab see küll trööstitult?!

Mõned päevad tagasi oli mul intervjuu kahe ajakirjandustudengiga Tallinnast. Esitati ka tüüpküsimus, et mida näen linnapeana Paide suurima murekohana? Sama tavapäraselt vastasin, et suurimaks valupunktiks on jätkuvalt trend, et meie elanikkond väheneb ja vananeb. Seejärel vaadati mulle pisut kaastundlikult otsa ja küsiti, et mida siis teha Paide päästmiseks? Mõtlesin endamisi „Oot-oot – Paide ei vaja mingit päästmist. Paidel on oma tee ja see pole Tallinna kopeerimine. Me ei tahagi olla pealinna ega ühegi teise linna sarnane.“ Tõsi, meil on muresid ja probleeme, aga millisel linnal maailmas ei oleks neid? Minu jaoks on Paide jätkuvalt parim paik koduks, kordades parem kui Tallinn.

Arusaadavalt muudab koduarmastus kõigi inimeste hinnangud subjektiivseks, aga on ka objektiivsed asjaolud, mida tuua Paide võludena välja, mis on päriselt väikelinna eelisteks suurlinna ees. Võib-olla lihtsalt eestlastele omane muretsemine ja argipäevased probleemid kipuvad teinekord varjutama kõike head, mis meil on.

Vaadake, maailm on muutumas, on seda alati olnud, kuid tänane muutus seisneb selles, et seni ühiskonnas laiemalt ülistatud väärtused nagu „suurem, kiirem, ilusam, võimsam“ on asendumas tõekspidamistega nagu „keskkonnasõbralikum, ehedam, kodusem, kestlikum“. Parem pole kõrged ja uhked majad, vaid väärtus on ajalooline puitarhitektuuriga vanalinn. Parem pole kaubanduskeskus välismaise toiduletiga, vaid väärtus on ehe eestimaine toodang. Rattaga sõitmine ei tähenda, et ei jaksaks autot osta, vaid tervise ja keskkonna väärtustamist. Taaskasutuspoed pole enam kaltsukad neile, kel pole raha uuteks asjadeks, vaid elustiil, mis väärtustab kestliku majandamist. Külatalgute korraldamise väärtus seisneb ühistegemises ja kogukonna liitmises. Nende valikuliste võrdlustega tahtsin tõsta esile, mis väärtused on meie väikelinnas ja külades juba olemas. See pole pelgalt minu kui paidelase eneseupitamise jutt, vaid makrotrend, mis on levimas kogu maailmas.

Eile toimus Eesti Turismikonverents 2021, kus anti Järvamaale üle rohelise sihtkoha sertifikaat. See peene nimega tunnustus tähendab, et meid valiti kogu maailmas kestlike sihtkohtade TOP100 nimekirja. Teisisõnu oleme ehedad, keskkonnasõbralikud, loodussõbralikud, vastutustundlikud.

Kusjuures samamoodi on Eesti turismimaastikul viimastel aastatel saamas aina populaarsemaks autentsed kogemused. Näiteks seto memmega sõira valmistamine, papiga peipsiäärses väikses köögis teejoomine, metsa tegemine ja puude ladumine või Paides Valgma kandis rabarestos söömine ning kõige selle eest makstakse. Seda ei tee jõukad Jaapani või Saksa turistid, vaid tallinlased ja meie ise. Nali naljaks, aga ka see kinnitab, et inimeste ootused ja maitsed on muutumas ning see on Paide võimalus.

Lisades eelnevale veel plussid, et ajaloolise Paide piirides on kõik jalutuskäigu kaugusel, enamasti tunnevad ja teavad inimesed üksteist ehk suur annus kogukondlikkust, Järvamaa on üks Eesti turvalisemaid maakondi ja meie inimesed kõige liikuvamad, siis sellest võib küll järeldada, et Paide ei vaja „päästmist“.

Head kohalviibijad!

Mu kõne eesmärgiks ei ole esitleda teile mõõduvõttu Paide vs Tallinn. Kaugel sellest. Pigem soovin rõhutada, et nii nagu igal inimesel on oma tee, nii on ka Paidel oma tee. Kui langeme pidevasse võrdluste lõksu Tallinna, Viljandi või Rakverega, siis see pigem toodab alaväärsuskompleksi ja annab hoogu kopeerimisele, mitte oma tee kujunemisele.

Mõni nädal tagasi toimus Eesti teatrilinnade linnapeade paneeldiskussioon. Hoolimata sellest, et oleme 730. aasta vanune linn, siis meil puudub traditsiooniline teatriajalugu. See on andnud ainulaadse võimaluse meile teatrimaastikul kujundada, milline on uus teater tänapäeva väikelinnas ja mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa ja maailma mõistes. Teistel Eesti linnateatritel lasub justkui ajalooline kohustus, traditsioon teha teatud vormiga teatrit. Paide on sellest taagast vaba.

Üks tuntud teatrijuht Harri Ausmaa on lausunud „Eesti südames on üks linn, kus on teater, kes soovib inimesi ühendada. Teater, mis väljub galeriide ja teatrisaalide turvaliste seinte vahelt, et rääkida kogukonnaga, astuda kunsti kõrval ka igapäevaste sündmuste keerisesse, linnaväljakutel ja tänavatel, kus muidu teatrist möödakõndivad inimesed ei saa pilku kõrvale pöörata. Saada tuttavaks, kohtuda näost-näkku ja kutsuda nad endale külla. Teatrisse. Lavale. Sõbraks. Kogukonnaks.“

Ma ei räägi seda juttu ainult selleks, et kiita meie kutselise teatri tegemisi nii lavalaudadel kui ka väljaspool kultuuritemplit. Tahan näitlikustada, et „Paide tee“ koosnebki ühest küljest ajaloolisest pärandist ja olemasolevast, teisalt oleme suutelised eksperimenteerima ja riskima ka uute asjadega ning sulatades vana ja uue, linnad ja külad kokku, siis saamegi Paide tee.

Kõne alguses viidatud aastakümnete tagusele Paide iseloomustusele, kus käisid läbi fraasid „linnal on ainult kohalik tähtsus, puuduvad soodsad eeltingimused arenguks, keskustest eemal“ on tänases muutuvas maailmas just kui tagurpidi pööratud. Meie väiksus on kodusus, meie vanad majad on ehedus, meie külad on mitmekülgsus, meie avastamata loodus on osa meie hingest.

Lõpuks ongi üks linn, väikelinn, kogukond summa inimestest ja nende tegudest. Traditsiooniliselt oleme Paide linna sünnipäevadel tänanud neid inimesi, kes on oma tegutsemisega eriti silma paistnud. Peagi anname tänukirja 23 heale paidelasele, kahele klaasist südame, ühele linna vapimärgi ja ühele inimesele, linna kõige-kõige kõrgema tunnustuse „aukodaniku tiitli“.

Aukodanik dr Ingrid Alt ja vapimärgi saaja Luule Lääne on oma aastakümnete pikkuse pühendunud tööga kujundanudki Paide teed. Ma ei hakka isegi mängima mõttega milline oleks Paide perearstindus ilma dr Aldi perearstikeskuseta või mismoodi oleks toimetanud muusikakool pool sajandit ilma Luule Lääneta. Aitäh teile, aitäh kõigile, kes saavad täna tänukirja, aitäh kõigile paidelastele, sest ilma teieta poleks Paidet.

Kallid saalisviibijad!

Lõpetuseks teen kiire põike sellesse samasse almanahhi ja loen ette ühe lõigu: „Pärast pikemaid riide loovutas Taani 7. juunil 1238 Stensby lepinguga Järvamaa Saksa ordule, kuid rahulepingusse võeti tingimus, mille kohaselt ordu ei tohtinud Järvamaale ilma Taani kuninga nõusolekuta ehitada ühtegi kindlust. Sellepärast otsustas ordumeister Konrad Von Mandern 1265. aastal ehitada linnuse ehk tänase Vallimäe kõrgendikule soos, mis asus vastu Järva piiri, kuid oli siiski veel Alempoisi väikemaakonna piires.“

Meie väikelinna alge sai stardi soo peale ehitamisest, me oleme soopealne rahvas, meie tee on algusest saati olnud eriskummaline ja saab seda olema ka tulevikus. Head saalisviibijad, head sõbrad, hea soopealne rahvas – naudime täna ühiselt pidulikku aktust ja seejärel vahvat lavastust „Paide sümfoonia“ – palju õnne sünnipäevaks!

Märksõnad
Tagasi üles