Vaesust on vähem kolme- ja enamalapseliste perede seas, üksikvanemate seis aga halvenes

Ida-Virumaal elab suhtelises vaesuses üle 41 000 inimese. Foto: Sander Ilvest

Statistikaameti andmetel elas 2020. aastal absoluutses vaesuses 2,2% ja suhtelises vaesuses 20,6% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2019. aastaga vähenes nii suhtelises kui ka absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,1 protsendipunkti võrra.

Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul näitab absoluutne vaesus, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Absoluutses vaesuses elas möödunud aastal ligi 28 700 inimest, mida on küll mõnevõrra vähem kui sellele eelnenud aastal, kuid arvestades, et nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 220 eurot, võiks see näitaja kindlasti veel langeda,“ ütles Müürsoo.

Suhteline vaesus näitab aga sissetulekute ebavõrdsust riigis. Suhtelises vaesuses elas 2020. aastal ligi 270 800 inimest, kelle leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 631 eurot. „Piltlikult öeldes võib suhtelises vaesuses elav inimene küll hästi teenida, aga kuna teistel ümberringi on veel suurem sissetulek, tekib ebavõrdsus. Suhtelise vaesuse osas on samuti märgata kerget langust, aga muutus on siiski minimaalne ja eelmiste aastatega võrreldes püsib näitaja pigem samal tasemel,“ kommenteeris Müürsoo.

Võrreldes 2019. aastaga langes suhtelise ja ka absoluutse vaesuse määr vähemalt kolme lapsega paaride ja noorte (18–24-aastaste) hulgas, tõusis aga üksikvanemate seas. „Suhteline vaesus oli suurim üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis. Kõige suurem muutus toimus aga üksikvanemate seas – aastaga kasvas suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate arv kümnendiku võrra. Absoluutse vaesuse määr oli jätkuvalt kõrgeim töötute hulgas,“ täpsustas Müürsoo.

Kõige suurem oli suhtelise vaesuse määr Ida-Viru (31,4%), Võru (30%) ja Valga (29,3%) maakonnas. Kõige madalam Harju (16,5%), Tartu (18,8%) ja Lääne-Viru (19,5%) maakonnas. Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Lõuna-Eestis (2,5%) ja madalaim Lääne-Eestis (1,4%).

Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2021. aastal veidi vähem kui eelnevatel aastatel ehk 4,9% Eesti elanikkonnast. Kõige rohkem tajuvad ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud (7,8%), kõige vähem aga 18–24-aastased (2,5%). Aastaga oli kõige rohkem vähenenud just ilmajäetust kogevate laste ja noorte hulk.