Vahetusõpilasest sai Koerus hingelt pooleldi eestlane

Petra Enzfelder tunneb ennast Eestis õnnelikuna ka üheksa aastat pärast vahetusõpilase aastat. Foto: Urmas Glase

• Austerlanna kaalus vahetusaastaks minna USAsse aga otsustas hoopis Eesti kasuks
• Viinist pärit tüdrukut ahvatles Eestis proovile end panema siinse keele raskus
• Süda jäi Eestisse ja üheksa aastat hiljem tuli neiu Eestisse praktikale

Septembris Koeru kogukonna orienteerumismängus lõi südikalt kaasa võistkond Kaks ja Pool Eestlast, milles poolt eestlast etendas aastaid tagasi Koerus vahetusõpilasena ületalve elanud ja koolis käinud austerlanna Petra Enzfelder (25).

Nüüd on austerlanna Eestis tagasi ja tegutseb Tallinnas rahvusvahelise õpilasvahetusprogrammi YFU Eesti kontoris praktikandina.

Üheksa aasta eest tahtis Austria pealinnas Viinis elav Petra kogeda midagi uut ja võttis sihiks minna vahetusõpilasena aastaks kodumaalt maailma avastama. Neiu esimene mõte oli võtta suund üle ookeani Ameerika Ühendriikidesse, kuid hakkas kahtlema, kas soovibki minna paljude teiste jälgedes.

Petra kinnitusel paelus teda aina rohkem soov valida vahetusaastaks riik, millest väga palju teada polnud ja nii langeski ta valik hoopis Eestile. Neiu saabus Koeru 2012. aasta augustis ja sõitis tagasi kodumaale järgmise aasta juuni lõpus.

«Eestist ma väga palju muud ei teadnud kui seda, et keel olevat raske. See aga oligi väljakutse teada saada, kas kuuldu vastab tõele. Alguses oli tõesti raske, sest eesti keel on saksa keelest nii palju erinev – keeled ei kuulu ühte keelerühma ja eesti keele grammatika on raskem. Keele loogikast aru saades enam nii raske polnud. Kui ma ei teadnud õiget eestikeelset sõna, proovisin õnne saksakeelsega, sest paljud sõnad on eesti keelde tulnud saksa keelest,» rääkis Petra esimesest suuremast katsumusest eesti keelega kokkupuutel.

Petra kogus eesti keeles rääkima hakkamiseks julgust mitu kuud, kuid uued sõbrad Koeru keskkoolis ei andnud armu. Ka võõrustajapere lapsed, seitsme- ja üheksa-aastane, sundisid tagant ja Petra hakkas nendega peagi eesti keeles suhtlema.

«Alles pärast jõule hakkas mul eesti keel paremini välja tulema. Suhtlemise tegi raskemaks see, et eestlased rääkisid minu jaoks liiga kiiresti,» tunnistas Petra.

Ta kiitis Koeru õpetajaid, kes toetasid teda palju, eriti alguses, kui keel oli veel võõras. «Kool oli toetav ja sõbralik. Ma tundsin suurt tuge. Kui ma ei saanud teistega keele tõttu tunnis veel kaasa teha, andsid õpetajad mulle eraldi ülesandeid. Mulle meeldis matemaatika ja selles aines andis õpetaja jällegi individuaalselt raskemaid ülesandeid lahendada. Minu kool Austrias oli suurem ja anonüümsem. Koeru kool on piirkonnas ainus, inimesed tunnevad üksteist ja märkavad rohkem,» võrdles Petra kahte kooli.

Petra polnud Koerus esimene vahetusõpilane ega jäänud ka viimaseks. Kaks aastat varem oli Koerus Andrea ja praegu veedab seal vahetusõpilase aastat Darius. Mõlemad nad on Saksamaalt. Petra mäletamist mööda on Koerus vahetusõpilasi olnud veelgi.

Viinist pärit tüdrukule oli sattumine Koeru kandi maaellu korralik kontrast. Tema lemmikkohaks kujunes Väinjärv, kus ta suvel iga päev ujumas käis. Ta armus Mesikäpa maiustustesse ja kohukestesse, mida proovis ka ise teha.

«Verivorstid maitsesid ka, aga neid ma enam ei söö, sest olen nüüd taimetoitlane,» märkis Petra.

«Maal elasin lehmade vahel, lähim naaber oli kahe kilomeetri kaugusel. Vahel igatsesin ka linnaelu ja teatriskäike, aga vahetusaasta mõte ongi saada teistsugust kogemust, ja mida kontrastsemat, seda parem. Et olen ise pere ainus laps, pidin vastuvõtvas peres õppima olema ka suurem õde. Eriline tunne oli kogeda maaelu, näha lumerohket talve ja õppida talumaja ahju kütma. Seda tuli teha iga päev. Lumi tuli sel aastal maha novembris ja püsis aprillini,» meenutas praegugi lumist talve igatsev Petra märkides, et Viinis ahikütet enam ei kasutata.

Eestlaste keskel elades on vältimatu õppida tundma kohalikku kultuuri ja rahvuslikke traditsioone. Ta on veendunud, et vahetusõpilasena Tallinnas või Tartus olles poleks ta nii palju Eesti elu tundma õppinud kui Koerus. Samuti kahtleb ta, kas mujal saanuks eesti keele nii hästi selgeks, sest suuremates linnades räägitakse välismaalastega rohkem inglise keeles.

Petra kinnitusel peetakse Eestis jõule ja munadepühi samamoodi nagu Austrias, aga siinsetes koolides populaarset rebaste ristimist ei tunta tema kodumaal üldse.

«Vabariigi aastapäeval oli koolis kontsert, pidupäeva tähistati ka kultuurimajas. Mulle meeldib eestlaste patriotism ja suhtumine oma rahvuskultuuri – käiakse tantsimas ja laulmas ning inimesed elavad sellele kaasa. Minust sai suur fänn. Käisin kooli grupiga Tallinnas ka tantsupidu vaatamas. Austrias sellist patriotismi ei ole,» tõdes Petra.

Koeru kogukonnamängu võistkonnanimesse torgatud pool eestlast ei olnud niisama sõnakõlks. Petrale Eesti meeldib ja vahetusõpilase aasta järel on ta järjekindlalt kaks korda aastas talvisel ja suvisel koolivaheajal Eestis sõpradel külas käinud.

Juba vahetusaastale järgnenud suvel tuli Petra vanematega Koeru tagasi ja tegi nad vahetusperega omavahel tuttavaks. «Ka vanematele meeldis siin väga. Eestis on midagi, mis tõmbab tagasi. Tunnet, mis siin olles tuleb, ei oska sõnadega kirjeldada, aga see toob hinge rahulolu.»

«Eestis käies peatusin nii vahetusperes kui paari päeva kaupa ka klassiõe Mari-Liis Kutti juures. Nüüd on enamik kooliaegseid sõpru Koerust ära läinud. Mul oli plaan jääda ükskord ka pikemaks ja sel suvel avaneski võimalus tulla YFU Eesti organisatsiooni praktikandiks. Ma täidan siin mitmesuguseid ülesandeid, näiteks korraldan perekoolitusi ja räägin, kuidas olla Eestis vahetusõpilane või kuidas õppida keelt,» rääkis Petra oma tööst.

Tema teada on Eestis praegu umbes poolsada vahetusõpilast, kes pigem eelistavad Tallinna ja Tartut. Harvemini soovib mõni õpilane minna väiksematesse kohtadesse. Eestist on aastaks välja läinud umbes 60–70 õpilast.

Kodus lõpetas Petra ülikooli bakalaureuseõppe biotehnoloogina ja soovib erialaseid õpinguid jätkata magistriõppes.

«Ma ei ole kindel, et õpin edasi Austrias. Võib-olla lähen Saksamaale. Ei välista ka Tartu ülikooli või Tallinna õppima tulekut. 1. detsembril saab mul praktika Eestis läbi ja kas tulen siia tagasi õppima, otsustan siis, kui aeg on sealmaal. Koroona ajal suuri plaane teha ei saa,» tunnistas Petra ja tõdes, et ega ta Eestist lahkuma kipugi.

Eesti kõrval unistab Petra ka Jaapanist. Lapsena meeldisid talle Jaapani multifilmid ning soov eksootilise keelega tutvust teha, hieroglüüfe kirjutada ja saareriiki tundma õppida pole aastatega kadunud.

Neiu sõnul ei tea austerlased Eestist ülemäära palju ja kodus ei anna CV-sse lisatud eesti keele oskus erilist lisakaalu.

«Nad ütlevad selle peale, et ahah, väga lahe, ja vahetavad teemat. Austrias pole mul eesti keelega eriti midagi peale hakata. Kui aga siin eesti keelt räägin, on paljud üllatunud, et kuidas ma oskan,» kirjeldas ta eestlaste ja austerlaste reaktsioonide erinevust.

Petra loetleb, et lisaks kodusele saksa keelele ja vahetusaastal omandatud eesti keelele on ta koolist saanud suhu inglise ja prantsuse keele ning on pisut õppinud ka rootsi keelt.

Ülikooli viimasel aastal asus Petra õppima soome keelt. «Kui kuulsin räägitavat soome keelt, arvasin algul tihti, et see on eesti keel. Tahtsin aru saada, kui erinevad need keeled päriselt on. Grammatika järgi nad väga erinevad polegi, küll aga on kahes keeles palju eksitavaid sõnu, mis kõlavad sarnaselt, kuid tähistavad eri mõisteid.»