Ema ja isa kaotanud mees jäi surmakutsar Joosep Laiksoole võlgu

Joosep ja Riho Laiksoo. Foto: Tiit Reinberg

Tunnustatud korvpallikohtunik Hillar Koitla kogus sõprade abil kokku ligi 7000 eurot ja maksis selle kurikuulsale Joosep Laiksoole, kes oli sõitnud surnuks tema ema Laine ja isa Heinari. On see võimalik!? Nagu ETV saatest "Pealtnägija" selgub, siis on küll.

17aastane Joosep Laiksoo sõitis viimaste aastate ühes traagilisemas õnnetuses korraga surnuks Koitla ema ja isa. Nagu sellest veel vähe oleks, jäi Koitla ise surmakutsarile võlgu. Nädal tagasi kogus Koitla sõpradelt kokku vanas rahas üle 100 000 krooni ja maksis Laiksoodele raha ära, sest vastasel juhul ähvardas meest varade arestimine.

Kuidas on see kõik võimalik? Väga lihtsustatult öeldes, Koitla julges küsida vanemad tapnud Laiksoolt moraalse kahju hüvitamist, ent jäi kohtus  kaotajaks. Katse murda senist kohtupraktikat läks Koitlale kalliks maksma. Lisaks sellele, et mees kaotas vanemad, käskis kohus tal Laiksoole kinni maksta kõik tolle kohtukulud.

Kuidas see kõik käib kokku põhimõttega - õiguse mõistmine ei pea üksnes olema õiglane, vaid ka näima õiglane? Mis läks valesti? "Pealtnägija" palus mõistusevasasena näiva loo selgitamiseks appi vahemehed, Eesti õigusala profid.
Õnnetus, mis lõppes tunnustatud korvpallikohtunikule Koitlale ootamatu topelttragöödiaga, juhtus 8. detsembril 2007 Mäo lähedal Tallinna-Tartu maanteel. Miks toona alaealine Joosep Laiksoo oma isa Volvoga vastassuunda kaldus, ei suutnudki uurimine tuvastada. Juhtimisõiguseta rallifanaatiku põhjustatud laupkokkupõrkes Žiguliga hukkusid Heinar ja Laine Koitla. Surma sai ka Žigulile otsa sõitnud Seati juhti, seitsme lapse isa Tarmo Vardja.

Kui Paide kohus mõistis 2008. aasta suvel Laiksoole lühimenetluses vaid tingimisi vangistuse, siis  ainsana kaebas selle edasi vaid Hillar Koitla. Koitla protesti järel karmistas Tallinna ringkonnakohus novembris karistust ja saatis poisi kolmeks kuuks ka reaalselt vangi. Ehkki lisaks võeti noorukilt kolmeks aastaks ära juhtimisõigus, põhjustas Laiksoo kuu aega hiljem Tallinnas juba uue õnnetuse.
Otsuse järel saatis Koitla ise advokaadi vahendusel Laiksoodele ettepaneku ühiselt maha istuda ja leida kohtuväline kompromiss, kuidas hüvitada ka moraalne kahju, mille ema ja isa kaotus tekitas. "Esindajate jutust sain aru, et Laiksood sellest keeldusid. Soovisid head hagemist ja sellega oli nagu jutt lõppenud," rääkis Koitla.

Detsembris 2009 esitas Koitla kohtule moraalse kahju nõude, mida põhjendas väitega, et Laiksoo süüline käitumine põhjustas korraga ta mõlema vanema surma eriti brutaalsel viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimuse. Õõvastava vaatepildi nägemine ja mällu sööbimine põhjustas Koitlale nii kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid, mistõttu näeb ta seniajani sündmust unes ja kannatab depressiooni all.

Seejuures ei nõudnud Koitla ja ta advokaadid Laiksoodelt konkreetset summat, vaid palusid kohtul endal hinnata ja välja mõista moraalse kahju õiglane hüvitis. Laiksood protestisid kahjunõude, sest pidasid seda lisakaristuseks traagilise õnnetuse eest, mida nooruk ei põhjustanud tahtlikult. Samuti väitsid nad, et Koitla tervisekahjustuste ja õnnetuse seos ei ole objektiivselt tõendatud ning tegu on keskealise mehega, kes ei sõltunud vanematest igapäevases elus.

Koitla jäi kaotajaks kõikides kohtuastmes. Kui ringkonnakohtu negatiivne otsus avalikustati, sai Tallinnas administraatorina töötav Koitla tööpostil infarkti.
Miks Koitla kaotas? Ehkki kohtunikud möönsid, et vanemate kaotus põhjustas Koitlale psüühiliselt raske ja depressiivse seisundi, ei ole need seaduse mõistes sellised tervisekahjustused, mille eest on talle põhjust hüvitist maksta. Kohus heitis Koitlale isegi ette, et ta on endale ise hingelisi kannatusi põhjustanud, kui ta uuris liiklusõnnetuse toimikut, kus olid fotod õnnetusest ning tema moondunud vanematest.

Koitla selgitas, et teda huvitasid selle toimiku juures kõige rohkem ekspertiisiaktid, mis puudutasid nii Laiksood kui ka tema isa. "Kuna need toimikud olid nii suured, ei tea ju, kus kohal need on, siis neid lehitsedes tahes-tahtmatult tulid ette ka fotod."

Olulisem moment on aga kohtu väide, et Koitla emotsionaalseid pingeid, leina ja kaotusvalu ei saa pidada "erandlikeks asjaoludeks", nagu ütleb seadus. Lihtsustatult öeldes selgitas kohus, et hüvitise maksmine olnuks põhjendatud ainult juhul - ja nüüd tähelepanu - kui Koitla oleks õnnetuses osalenud, vanematega ühes autos istunud, ema-isa hukkumist pealt näinud või pärast juhtunut otse verise auto kõrval seisnud.
Et Koitla tragöödias ei osalenud, õnnetust ja oma vanemate surnukehi vahetult ei näinud ning isegi matustel kirste ei avatu, oli keskealise poja moraalse kahju nõue kohtu arvates alusetu.

"See on ikka siiamaani uskumatu, et niisugune asi toimub. Ma olen saanud kindlasti kahju, aga seda ei aktsepteerita," ütles ta."Ma sain aru et, kui ma oleksin pidanud ise viibima tol hetkel selles samas autos oma vanematega koos, siis mul oleks olnud moraalne õigus /.../ või ma oleksin pidanud sellel õnnetul kilomeetril ootama, seisma ja nägema seda kõike pealt. Mingi muu variant ei ole inimesele... moraalne kahju," nentis ta kurvalt.

Vandeadvokaat Leon Glikman ütles, et kuigi talle käib närvidele pidev seaduste muutmine, on antud juhul tegemist olukorraga, mis näitab, et seadust oleks vaja muuta. Eesti üks tuntuim advokaat võttis maadevahetusprotsessi tipptunnil spetsiaalselt aja maha, et neutraalse eksperdina selgitada, miks Koitla lugu kannatanule kohtus krahhiga lõppes.

"Kui lähtuda puhtalt kaasuse seisukohast, siis, kui mina oleksin kohtunik, oleksin ma teinud lahendi Koitla kasuks ja väga lihtsal põhjusel: kahe vanema kaotamine korraga on minu arvates erandlik asajaolu ka praegu kehtiva küllaltki nadi seaduse pinnalt," leiab Glikman.

Koitla kasuks oleks otsustanud ka Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter. Nii Glikman kui Ginter kritiseerisid tänast vastuolulist seadusandlust. Nimelt ütleb kõigi seaduste isa põhiseadus otse, et igaühel on õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseadus lisab aga kitsenduse, et hukkunu lähedasel on õigus hüvitisele üksnes eraldlikel asjaoludel. Kurikuulsad "erandlikud asjaolud" pani aga 2008. aastal raamidesse riigikohus ise, kui jättis hüvitiseta naise, kelle mehe sõitis Pärnumaal surunuks üks bussijuht.
Miks siis ikkagi riigikohus hoiab nii jäigalt kinni raamidest, mida ringkonnakohtunikud peavad õiglustunnet riivavaks? Vastus on lihtne ja ühtpidi isegi mõistetav: nad ei taha avada ameerikalikku liberaalset pandora laegast, mis ummistaks kohtud kahjunõuetega. Kuid mis oleks lahendus?
Glikman ütles, et tema võtaks üldse need erilised asjaolud seadusest välja. Tema arvates on siin küllaltki tugev põhiseaduslik alus selleks, sest põhiseaduse paragrahv 25 räägib moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisest ükskõik kelle poolt.

Professor Ginter läheb aga veel kaugemale ja leiab, et Eesti peaks valima euroopaliku kesktee ehk Belgia versiooni moraalse kahju hüvitamisel, kus on paika pandud täpsed tariifid – vanema kaotus 75 000 eurot, lapse kaotus 100 000.
Ehkki Ginteri hinnangul oli Koitla loo lõpplahendus kurb ja õiglustunnet riivav, arvab professor, et moraalse kahju hindamise tänaste aluste põhjal oli vanemateta jäänud mees hagi juba ette kaotanud. Paraku.

Hillar Koitla ei uskunud, et asi võib niimoodi lõppeda. "See oligi kõige šokeerivam selle asja juures, et ei ole võimalik Eesti riigis õiglust jalule seada. See on šokeeriv," on mees nördinud.