1) Rool pole isegi näiliselt tööandja käes
Kui tööturu rool on olnud enamasti tööandja käes, mõnikord küll näiliselt, siis praegu ei kahtle enam keegi selles, et tööandja tingimusi ei dikteeri. Kui mõni inimene ütleb täna, et tööd pole, siis on tegu kas spetsiifilise valdkonna või asukoha, ebamõistlikult kõrgete soovidega või lihtsalt soovimatusega tööd teha. Tööjõupuudus on terav, see puudutab nii õppinud spetsialiste kui lihttöö tegijaid. Töötajate valikuvõimalust on vaid vähestel tööandjatel, mis omakorda tähendab, et üha enam tuleb värvata suhtumist ja isiksuseomadusi ning õpetada inimene nullist ise välja. Paljudes ettevõtetes keerlebki kogu elu värbamise ümber, alustades värbajate värbamisest ning lõpetades sellega, et kandidaadi uksest sisse astudes muu elu sisuliselt seiskub. Üha enam kandidaate teab seda ja on hakanud olukorda osavalt ära kasutama. Näiteks pole enam üldse haruldane, et tööle kandideerimisel nõutava essee või projekti kirjutamise eest küsib kandidaat tüki- või tunnitasu.
