Uuring: õpilaste koolivahetusi tuleb süsteemselt toetada

Klassiruumid ootavad taas õpilasi. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Koolivahetus nõuab lastelt ja noortelt kohanemist uue kooli keskkonna, kaasõpilaste ja teistsuguste akadeemiliste ootustega. Samas ei valmistata enamikes koolides õpilasi teadlikult üleminekuks ette ega toetata alati süsteemselt nende vastuvõtmist, selgub värskest Tartu Ülikooli teadlaste uuringust.

Haridus- ja Teadusministeeriumi koolivõrgu nõunik Piret Sapi sõnul on ministeeriumi tellitud uuringu tulemused väärtuslikuks sisendiks kohalikele omavalitsustele haridusvõrgu ümberkorraldamise otsuste kavandamisel. „Õpilaste arvu vähenemise tõttu tuleb mitmetes omavalitsustes hakata koondama põhikooli ülemise astme õpilasi suurematesse keskustesse. Igale sellisele muutusele peab aga eelnema põhjalik analüüs, muuhulgas tuleb läbi mõelda, millisest klassist alates üleminek korraldada ning millised peavad olema tugiteenused ja transpordivõrk. Kõige tähtsam on tagada, et kvaliteetne haridus oleks igale lapsele ja noorele kättesaadav ja ligipääsetav.“

Uuringust selgus, et koolivahetuse toetamisega seotud tegevused ja õpilaste ning lapsevanemate toetamine on jäänud suuresti koolide kanda ja enamikes koolides ei rakendata süsteemseid viise õpilaste koolivahetuse toetamiseks. Õpilaste kohanemisprobleemide ennetamiseks tuleb haridusvõrgu muutmisel koolipidajatel, koolidel ja lapsevanematel leppida kokku süsteemsed üleminekukavad, mis erinevate tegevuste kaudu toetavad nii õpilasi, lapsevanemaid kui ka lähte- ja siirdekoole koolivahetuse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Piirkondades, kus kooli vahetavad üksikud õpilased, tuleb kokku leppida õpilase ülemineku individuaalse toetamise põhimõtted.

Uuringust ilmnes ka, et õppijate vanus ei ole peamine tegur, mis koolivahetuse tõhusust mõjutab ning õpilaste arengust lähtudes kaasnevad koolivahetusega omad võimalused ja ohud igas vanuses üleminekute puhul. Näiteks ühest koolist teise ülemineku kasuks pärast 3. või 4. klassi räägib õpilaste paindlikkus uute sõprussuhete loomisel, kuid selles vanuses lapsed ei pruugi olla piisavalt küpsed, et kodust kaugemal koolis käia. Pärast 6. klassi on õpilastel välja kujunenud piisav iseseisva toimetuleku oskus, kuid koolivahetust mõjutab negatiivselt alanud puberteediiga, kus kohanemine uues keskkonnas võib olla keerulisem. Siiski on keskkonnateguritel ülemineku õnnestumises suurem mõju kui lapse arengulistel omadustel ja uuringus osalenud koolide esindajad ei toonud esile lahendamatuid probleeme seoses õpilaste toimetuleku ja õppeedukusega.

Olulise teemana tõstatus uuringus ühistranspordi korraldus kohalikes omavalitsustes ning sellest tulenevalt nii lastele turvalise koolitee tagamise võimalused kui ka koolide jätkusuutlikkuse mõjutamine. Näiteks selgus lapsevanematega tehtud intervjuudest, et koolivalikut tehes otsustatakse koolide kasuks, mis on transpordivõimalusi arvestades kättesaadavamad. Lisaks mõjutavad koolivalikut huviringide asukohad, pere teiste laste koolivõimalused, lapsevanemate töökohtade asukoht ja tugivõrgustiku olemasolu.

Uuringu „Õpilaste arengu ja koolivahetuse toetamine erinevat tüüpi põhikoolides“ tellis Haridus- ja Teadusministeerium Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike uuringute keskuselt RAKE ja selle autorid on Helen Urmann, Marvi Remmik, Liana Roos ja Siim Espenberg. Uuringu valimisse kuulusid koolipidajad, koolide juhtkondade esindajad, õpetajad ja tugispetsialistid ning lapsevanemad kaheksast kahaneva rahvastikuga ja erineva koolivõrguga kohalikust omavalitsusest.

Uuringuraportit saab lugeda siin.