Kuu lõpuks on apteeker Brasche valmis kolleege võõrustama

• Muuseum-apteegi sisustamiseks ja kujundamiseks on aega kolm nädalat
• Uude majja kolimine lisab apteegile värskeid eksponaate
• Lisaks müügiletile ja rohusegamise töötoale näeb apteekri kabinetti ja salongi

Teisipäeval sõitis vahasse valatud sajanditagune Paide linnapea ja apteeker Oskar Brasche koos oma apteegi sisustusega vanast muuseumimajast uude tegevuskeskusse, et 23. veebruaril olla valmis kolleege vastu võtma.

«Viletsate teeolude kiuste õnnestus kogu sisustus ilma ühegi killuta kohale tuua,» ütles Järvamaa muuseumi teadusjuht Ründo Mülts rõõmsalt kilomeetrise kolgatatee järel.

Nimetatud päeva õhtupoolikul pakkis muuseumi rahvas Tallinna tänava keskuses lahti kaste ja nügis kappe ühest toaservast teise, et esimesele korrusele kavandatud muuseumapteegile anda külastajale soovitud väljanägemine.

Ajakirjaniku saabudes seisis seltskond parasjagu kahe kapiga keset tuba ja Ründo Mültsil oli dilemma, kuhu mööbel paigutada. «Praegu on veel aega mõelda, kuidas me muuseumi kõige kallima vara, Eestis vanima nii terviklikult säilinud apteegikogu paigutame ja kogu saali kujundame. 23. veebruariks peab apteegiosa olema valmis, sest siis tulevad eesti apteekrid meile siia külla,» selgitas Mülts, märkides, et nõukaaja ümber kohandatud riiulid vajavad kõpitsemist.

«Täna saime Paide apteekri Kai Kimmeli vahendusel unikaalse museaali. 1945. aastast apteegis töötanud Helmi Eessalu loovutas oma valduses olnud Paide apteegi retseptuuripuldi, samasuguse, nagu oli Braschel, kui ta retsepte välja kirjutas,» lausus Mülts.

Tol ajal asus apteek Tallinna tänava alguses kiriku kõrval ja kui vana sisustus uue vastu vahetati, tõsteti vana pööningule. «Aeg-ajalt käidi pööningul vanu asju vaatamas ning praeguseks 90aastane Helmi küsis siis nööpide ja niitide hoidmiseks sobiliku puldi endale,» selgitas Mülts. Tema teada andis linnapeaametit pidanud Oskar Brasche ­apteegi vana sisustuse 1912. aastal muuseumile, kus see rändas koos muuseumiga Tallinna tänava otsa Hoffmanni villasse, kohtumajja, ja 1950ndatel Lembitu parki.

Mülts näitas veel vana ladinakeelsete kirjadega rohukappi, mis leiti üles samuti Kai Kimmeli juhendusel. «Siia paneme kurioosad, musta ronga rohu ja muu sellise,» märkis Mülts.

Keskuse kujundanud sisearhitekt Annes Arro upitas parasjagu sama kapi otsa klaasist apteegianumaid ja uuris, kas kapp ikka jääb sama koha peale. Jääb.

Apteekri vahakuju juures osundas Mülts suurele ühe seieriga 17. sajandist pärit kappkellale, mille päeval oli toonud jalgrattamuuseumi peremees Valdo Praost. «Rootsist pärit kella ostsime muuseumi selle pärast, et sõdade ajal ei jäänud sellest ajast siin suurt midagi alles, aga Rootsis, kus sõdu pole sajandeid peetud, on palju ajastukohast erakätes säilinud,» selgitas ta. «Meil on siin neli kella. Ühte tuleb üles keerata iga päev, teist kolme päeva tagant, seda siin nädalas korra. Tuleb vist uus töökoht juurde teha. Kellakeeraja oma.»

Sisearhitekt Arro pidas apteegiosa sisseseade laiali paigutamist keeruliseks, sest mööbel pärineb eri ajastutest ja külastaja silma tarvis tuleb need harmoneeruvalt kokku sobitada. «Osa vanu kappe tuleb teha vitriinideks,» märkis ta.

Ühest Tartu ülikoolist toodud rohukapil on tagasein maha võetud ja ongi riiul valmis. «Mööblit on meil Kirna mõisast ja palju ka Roosna-Allikult. Mõisnik Stackelberg andis 1918. aastal ära minnes palju muuseumile hoiule seniks, kuni ta tagasi tuleb, kuid seni pole tulnud,» ütles Mülts muiates.

Roosna-Alliku mõisahärralt on pärit ka pirakas kilpkonn, mis alles otsib apteegis oma kohta. «Kilpkonn näitab, et apteegis oli midagi müstilist. Madu ja peekrit teatakse apteegi sümbolina, aga ka krokodill oli apteekrite sümbol. Apteegis olid veel sajand tagasi esindatud paljud kummalised loomad. Inimesed ei mõistnud, mismoodi rohtu segatakse. Tänapäeva inimeste jaoks on see müstilisus ja salapära apteegist kadunud,» arutles Mülts.

«Seal on müüginurk, siin kabinet. See on tagatuba,» tutvustas arhitekt Arro.

Tema meelest oli üks kahest keskpõrandal saatust ootavast kapist kindlasti üle.

«Teeme jah veel loomulikumaks, viime selle ka ära,» toetas Mülts mõtet ja kapp lohistati suurema vaidluseta koridori.

«Inimene tuleb siit ja tal peab olema avar vaade,» ütles Arro, kes sammus Tallinna tänavale viiva ukse poole ruumile pilku heitma ja järgmise kapi saatuse üle mõlgutama.

Juhiabi-koguhoidja Aile Kaasik näitas käega vastassuunda. «Inimene siseneb ja ostab pileti ikka teiselt poolt,» ütles ta.

«No las ta jääb,» sõnas Arro käega rehmates.

Väiksem riiul keerati vastu seina. «Noh, kas nii sobib?» päris Mülts.

«Ma pole veel midagi öelnud,» vastas kipras kulmuga Arro.

Mülts selgitas, et äsja kabineti ja salongi vahele paika saanud klaasustega kappi on hea panna Paide linnapeade ametirahad. «Brasche oli ju ka linnapea. Sinna kõrvale paneks seinale Paide kaardi ja vapi, siis oleks giidil hea lugusid rääkida,» arutles ta.

«Aga need pildid? Pildid tuleb seina panna! Ma ei tea küll, kes see härra seal peal on. Eks muuseum ongi selleks, et peab välja uurima,» ütles Arro raamitud vanu pilte uurides ja nuputas ringi kõndides, millisesse seina need ruumis sobituvad.

Keset saali on rivi puidust prusse toestamas laepalke. «Siia taladele saab ka midagi paigutada või riputada. Kui tolm peale vajub, siis ärge ära pühkige, nii sobib veel paremini,» pakkus Arro. «Nagu Ivan Oraval oli. Kus saaks veel kuskilt seda eestiaegset vana tolmu. Kasvõi kalli raha eest. Vaat see oleks äge!»

Kuigi tööpäev oli juba tunni aja eest läbi saanud, ei paistnud muuseumi rahval kojuminekuga kiiret olevat. «Ega meil keegi kipu kella pealt koju. Praegu on nii vahva aeg. Muuseumis on tore töötada ka, kogudest tuleb pidevalt midagi uut välja,» ei varjanud Mülts elevust.

«Kohe tuleb Peep Pedmanson,» teatas Mülts tähtsal ilmel.

Peep on see mees, kes mõtles välja ajakeskuse ekspositsiooni tutvustavad tekstid ja võtab sama töö käsile ka tegevusmuuseumis.