Riigikontroll: kiire interneti inimesteni viimine nõuab selgemat prioriteetide seadmist ja paremat ülevaadet nõudlusest

Internetikaabel. Foto on illustreeriv. Foto: Christian Ohde / imago/Christian Ohde

Kiire interneti viimine Eesti inimesteni hõredama asustusega turutõrkepiirkondades nõuab selgemaid valikuid, kelleni see esmajoones viia, ja paremat teavet selle kohta, kes ühendust ootavad ja millal ühendus nendeni võiks jõuda. 

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi senine poliitika ehitada sooviavaldusi arvestamata võimalikult odavalt võimalikult palju juurdepääsu­ühendusi ei ole raha tõhus kasutus, leiab Riigikontroll oma täna avaldatud auditiaruandes.

Vaatamata eraldatud 35 miljonile eurole ja lairibavõrgu arendamise erinevatele meetmetele on kiire interneti kättesaadavus turutõrkepiirkondades jäänud seatud eesmärkidest oluliselt maha. Siht viia kiire ehk vähemalt 30 Mbit/s kiirusega internet kõigi Eesti inimesteni on nihkunud 2015. aastalt esialgu 2020. aastale ja nüüdseks juba 2030. aastale. Samuti kavandati, et 2020. aastaks on ülikiire ehk 100 Mbit/s või suurema kiirusega kaabliga interneti kasutajalepinguid 60 protsenti kõigist kasutajalepingutest. Tegelikkuses on sellise kiirusega vaid veerand lepingutest.

„Tuleb välja, et riigi toetusega on juurdepääsuvõrku ehitatud muu hulgas sinna, kus on vähe nõudlust ja interneti juurdepääsuvõrguga liitujate osakaal väga väike,“ tõdes riigikontrolör Janar Holm. „Kaugeltki mitte igal pool, kus võimalus liituda on, seda ei kasutata, sest olemasoleva ühenduse kiirus on kasutajale piisav ja kiirema ühenduse saamiseks tuleks teha täiendavaid kulusid, milleks tarbija pole valmis.“ 2021. aasta novembri seisuga on juurdepääsuvõrgu ehituse esimeses etapis valmis ehitatud juurdepääs ligi 13 000 aadressiobjektile. Neist on juurdepääsuvõrguga liitunud üle 3500 kliendi (28%) ja internetiteenust on hakanud kasutama 2660 klienti (21%).

Holmi sõnul on samas näha, et need, kes võiksid olla kiirest internetiühendusest huvitatud ja kelle kodus on ühendus aeglane või poololematu, eriti ääremaadel, ei saa piisavat infot selle kohta, millal kiire lairibaühendus nendeni võiks jõuda, sest teave selle kohta on teada vaid ühe aasta jagu ette. „Need, kes soovivad, neile alati ei pakuta, ja need kellele pakutakse, alati ei soovi,“ iseloomustas olukorda riigikontrolör Janar Holm.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) on turutõrkepiirkondades määranud üle 200 000 aadressi­objekti, milleni tuleks ülikiire interneti juurdepääsuvõrgu ühendused valmis ehitada, ent pole selge, kuidas selleni jõuda. Lairibaühenduste arendamise esimeses etapis kasutatakse perioodil 2019–2023 toetusteks 20 miljonit eurot, mille abil peab Enefit Connect OÜ ehitama juurdepääsuühenduse enam kui 40 000 aadressiobjektini. Sellest plaanist on esimese kolme aastaga täidetud alla poole – juurdepääsuvõrk on jõudnud ligikaudu 15 000 aadressini. Seega eksisteerib risk, et võrgu ehitaja Enefit Connect OÜ ei jõua tähtajaks plaani täita. Lairibaühenduste arendamise teine etapp käivitus 2020. aastal, kui valitsus eraldas täiendavalt raha sideettevõtetele lairiba juurdepääsuvõrgu arendamiseks. Nn taristumeetme raames plaaniti valmis ehitada ühendus 7300 aadressiobjektile, kuid tegelikkuses ehitasid võrguehitajad valmis 5900 ühendust. Selleks kasutati toetust summas 7,4 miljonit eurot.

Lisaks esimeses ja teises etapis eraldatud rahale planeeritakse Euroopa Liidu toetuste alanud perioodil kasutada juurdepääsuvõrgu ühenduste ehitamiseks 69 miljonit eurot. Kui ehitamisel kasutada elektripostidel õhuliini lahendust, siis võiks MKMi hinnangul olla võimalik valmis ehitada ligikaudu 27 000 ühendust (13,5% kõigist turutõrkepiirkonna aadressidest). Juba kallinenud ehitushindade juures ei pruugi seegi olla võimalik. Maakaabliga juurdepääsuvõrgu rajamine on aga poole kallim ja rajatavate ühenduste arv veelgi väiksem. Kokkuvõttes ei jätku juba eraldatud rahast ega järgmisest Euroopa Liidu toetuste perioodi rahast selleks, et rajada juurdepääsuvõrk 200 000 turutõrkepiirkonnas asuva aadressobjektini.

Seetõttu tuleks Riigikontrolli hinnangul ministeeriumil koostada realistlik plaan. Selles peaks sätestama, kuidas jõuda riigieelarvest ja Euroopa Liidu toetusrahast lairiba juurdepääsu­võrgu ühenduste ehitust toetades MKMi määratud kiire interneti ühenduseta majapidamisteni ja arengukavas „Eesti digiühiskond 2030“ püstitatud eesmärkide täitmiseni. Selles plaanis peaks olema muu hulgas kirjeldatud toetusvajadused, sh see, milliste aadressiobjektideni on juurdepääsuvõrgu ehitust vaja toetada. Samuti peaks seal sisalduma tegevuskava, ehituse prioriteedid, ajaplaan, toetusmeetmed, finantsplaan, võimalikud tehnoloogilised lahendused. Ministeerium peaks jooksvalt analüüsima käimasolevaid ja lõppenud toetusmeetmeid, et neist saaks teha järeldusi parendusteks ja pikaajaliste plaanide muutmiseks. Samuti on vaja, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kaardistaks regulaarselt interneti püsiühenduse rajamise turutõrkepiirkonnad ja kannaks vastavad andmed netikaardile.

Riigikontroll leiab, et kiire interneti juurdepääsu­võrgu rajamisele tuleks seada selged prioriteedid ning ehitada ühendusi esmajärjekorras piirkondadesse, kust on laekunud enim sooviavaldusi. Auditi käigus selgus, et MKMil ega Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil ei ole teada, kui palju on selliseid majapidamisi, kus puudub kaabli kaudu interneti püsiühendus ja kus ka mobiilsidevõrgu levi ei ole või see on vilets. Sellise info olemasolu võimaldaks esmajärjekorras planeerida juurdepääsuühenduste ehitamist nendeni, kelle vajadus kiire interneti järele on suurim. Samas pole ministeeriumil ka infot kiire interneti sooviavalduste kohta. Seetõttu ei ole ministeeriumil võimalik juurdepääsu­ühenduste planeerimisel inimeste soovidega arvestada ja ehitada esmajärjekorras majapidamistesse, kus on avaldatud soovi kiire internetiga liituda. Olukorra parandamiseks ja juurdepääsuvõrkude tulemuslikumaks kavandamiseks ja ehitamiseks tuleb MKMil kokku koguda teave kiire interneti juurdepääsuühenduseks soovi avaldanud majapidamiste kohta. Majapidamiste tarbeks, kus kaabli kaudu interneti püsiühendus sootuks puudub ja kus ka mobiilsidevõrgu levi on vilets, tuleks välja töötada sobivad tehnoloogilised lahendused (nt püsi- ja raadioühenduse segalahendused) ja selliste ehituste rahastamiseks vajalikud toetusmeetmed.