SEB: energeetika uuel geopoliitilisel maastikul

Tankur. Pilt on illustratiivne. Foto: SYSPEO

Ajal, kui Ukraina peale langevad pommid, tundub kohatu kurta kalli elektrihinna üle. Ent ei saa mööda vaadata sellest, et sõda on lahti ka energiaturul, kirjutab SEB ettevõtete panganduse valdkonnajuht Artjom Sokolov.

Lääneriikide poolt lendavad teele erineva raskusega sanktsioonid, millele Venemaa vastab ähvardusega kraanid kõigi jaoks sootuks kinni keerata. Pideva verbaalse kuulirahe varjus hinnad aga aina kasvavad. Selle loo kirjutamise hetkel kaupleb Brenti naftabarrel näiteks 115 dollari juures barrelist, samas kui mai maagaasitarneid müüakse Euroopas hinnaga 145 eurot megavatt-tunnist (MWh). Tõsi, eriti just kõrge maagaasi hind valmistas tarbijatele muret ammu enne Venemaa sõjalist rünnakut Ukraina vastu. Kui ajalooliselt on maagaas kaubelnud Euroopas 10-20 euro juures MWh, siis 2021. aasta IV kvartalis juba 70-80 euro juures, tõustes jõulude eel korraks lausa 185 euroni. Ent ka see tundub täna köömes võrreldes kohati enam kui 300 euroni MWh küündiva hinnaga.

Kui seda mingiks lohutuseks saab pidada, siis analüütikute arvates praegusesse rekordhinda juba võimalikud olulised tõrked nö „sisse hinnastatud“. Täiesti realistlikuks stsenaariumiks peetakse, et 27% Vene maagaasist Lääne-Euroopasse toovast maagaasist kandev Bratstsvo toruühendus läbi Ukraina sõjategevuse tõttu katkeb ja Euroopa Liit ei suuda järgmiseks talveks seetõttu piisavalt varusid koguda. Juhul kui mingil põhjusel peaks Euroopa varustamine Vene gaasiga täielikult katkema, siis võib hind mõistagi veelgi kõrgemale tõusta. Teisalt ei saa välistada, et tegelikult jääb Vene gaas edasi Euroopasse voolama ning hind seetõttu ka langeb.

Kallis gaas, kallis elekter

Et maagaas on Euroopa elektritootmise A ja O, siis on viimase kahe nädalaga sirgjoones ülespoole sööstnud ka elektri hind. Nii küündis Nordpool börsil näiteks 9. märtsil Eestis korraks isegi 580 euroni. Viimastel päevadel kipub isegi ööpäeva keskmine hind ületama 200 eurot, mis veel mõni aeg tagasi oleks olnud täielik anomaalia ka ühe tunni vältel. Et kallite elektrihindade juures kipub minevik meelest minema, siis meeldetuletusena on siinmail varem normaalseks peetud umbes 40 euro maksmist MWh eest. Kui see kedagi lohutab, siis samasugune olukord valitseb muidugi ka mujal Euroopas. Ootamatult on siin Eesti trumbiks osutunud põlevkivist elektri tootmise võimekus, mis odavnenud CO2 kvoodi ja maagaasi rekordhindade tõttu taas kasumlikuks on muutunud.

Kallis energia paneb löögi alla tööstuse

Teisalt on selge ka see, et energiahinnad ei saa lihtsalt jätkata püstloodis kasvamist. Kuskil eksisteerib tarbijate taluvuslävi, kust edasi hakatakse lihtsalt tarbimist piirama, mis omakorda seab loomuliku lae ka hinnale. Mis puudutab inimeste toimetulekut, siis on usutav, et praeguse hinnataseme püsimisel hakkab aina suurem osa Euroopa valitsustest hinnatõusu tavatarbijate jaoks kompenseerima. Nii võime ilmselt olla üsna kindlad, et Eestis kehtestatud toetusmehhanismid jäävad kehtima ka pärast märtsikuud. Märksa suurem probleem on kõrge energia hind aga ettevõtetele, eriti töötlevas tööstuses, kus valitsuste motivatsioon abikätt ulatada on enamasti väiksem. Ka Eestis on maagaasi peamine tarbija tööstus, kus kulutatakse sellest umbes kolmandik. Röögatult energiaintensiivset tööstust, nagu on näiteks alumiiniumi või väetiste tootmine, esineb Eestis küll vähe. Ent ilmselt paneb praegune energiahind proovile ka siinse puidu- ja metallitööstuse, keda niigi on tabanud Venemaaga kaubandussuhete katkemisest tingitud toormehindade tõus.

Euroopa Komisjon soovib sõltuvust Vene gaasist vähendada

Euroopa poliitikute diskussioonides tundub kõlama jäävat seisukoht, et päris ilma Vene gaasita siinmail hakkama ei saada. Samal ajal on Euroopa Komisjon tulnud omalt poolt välja ettepanekuga vähendada Venemaalt imporditavaid gaasikoguseid juba tänavu kahe kolmandiku võrra. Ülla idee negatiivsemaks pooleks on see, et pole päriselt selge, kuidas see saavutatakse. Ametlikus kommunikatsioonis rõhutatakse eelkõige vajadust hakata ruttu täitma Euroopa gaasihoidlaid eelolevaks talveks, olgu hinnatase milline tahes. Kohustuslikuks muudetakse vähemalt 90% täituvuse saavutamine 1. oktoobriks. Venemaa osakaalu vähendamiseks imporditavast gaasist, tuleks Komisjoni hinnangul olulist suurendada veeldatud maagaasi LNG oste teistest tootjariikidest. Euroopa LNG import on viimastel kuudel oluliselt tõusnud, kuid on küsimus, kas praegune taristu ja globaalne LNG laevastiku hulk võimaldab seda sisse tuua veelgi rohkem. Ka on eksperdid kahelnud, kui ladusalt võimaldavad olemasolevad toruühendused gaasi LNG sadamatest üle Euroopa edasi kanda. Seda eriti gaasi saatmisel Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse, sealhulgas Ukrainasse. Eesti tarnekindlust võiks õnneks parandada mai alguses tööd alustav gaasiühendus Poolaga ja lauale toodud ujuva LNG terminali rajamine Paldiskisse.

Väiksem gaasiimport ei pruugi vähendada Venemaa tulusid

Paradoksaalne on aga see, et Venemaa survestamiseks võib Vene gaasi impordi piiramine olla ootamatult ebatõhus meede. Nimelt tähendab maailmaturult LNG kokku ahnitsemine ja pidev ebakindlus Euroopa gaasivarustuse piisavuse osas seda, et ilmselt jääb maagaasi hind rekordkõrgeks terve aasta vältel. Ülikõrge hind tähendab aga, et Venemaa jaoks ei pruugi tegelik tulu maagaasi müügist langeda ka oluliselt väiksemate mahtude juures. Mõttekoja Bruegel arvutuste kohaselt maksab Euroopa täna Venemaale gaasitarnete eest ainuüksi ühes päevas juba umbes 700 miljonit eurot ehk kolm korda rohkem kui aasta alguses. Seetõttu on mõned analüütikud arvamusel, et kui juba gaasitarnete kallale minna, tuleks neist täielikult loobuda. Ent ka lõputu maksevalmidus LNG kokku ostmisel, ja eeldusel, et on taristu, ja hea õnn viivad meid olukorrani, kus Euroopa peaks oma gaasitarbimist vähemalt 10-15% vähendama.

 

Keerulised ajad, parem tulevik?

Kokkuvõttes on nii Euroopat kui Eestit ootamas segased ajad. Peamine stsenaarium tundub täna olevat energiahindade püsimine kõrgel tasemel pikema aja vältel. Ent kui Vene gaasi impordi piiramise eesmärk on mõjutada tõepoolest Venemaa käitumist mõjutada, siis saab selleks olla nö all-in minek ehk Vene gaasi täielik impordikeeld. Vastasel korral maksame Venemaale välja sama raha nagu varem, kuid seda oluliselt väiksemate gaasitarnete pealt. Muus osas ei jää eurooplastel üle palju muud, kui loota, et Ukraina Venemaa agressioonile kiire stopi panevad. Samas on ka selge, et Euroopa valitsustel on endiselt ülileebe rahapoliitika tingimustes võimalik kallitest energiahindadest tingitud negatiivset mõju majandusele siluda. Kui toimuvast midagi positiivset otsida, siis pikemas plaanis aitab praegune šokk kaasa mitte ehk vaid Euroopa kaitsevõime, vaid ka energiakindluse paranemisele ja roheinvesteeringute tegemise kiirendamisele. Tee energiavabaduseni saab olema aga kallis. Aga vabaduse hind ongi ajaloos sageli väga kõrge olnud.