Puusaproteesid ja südamestimulaatorid meid ei takista

Paide teatri tantsulavastus «Esimene tants. Viimast korda» Foto: Paide Teater

Reedel jõuab Paide teatris publiku ette tantsulavastus «Esimene tants. Viimast korda», kus tantsijate keskmine vanus on 70 aastat. Seda loovad autor-lavastaja Henri Hütt, lavastus­dramaturg Jan Teevet, kunstnik Nele Sooväli, helikunstnik Roland Karlson, valguskunstnik Kermo Pajula, produtsendid Harri Ausmaa ja Mariliis Peterson ning muidugi etendajad Marju Raja, Urve Ristmägi, Eevi Raudmets, Silva Järve, Virve Norma, Elgi Burk, Eha Kaibiainen, Krista Pääsik, Reet Tammsaar, Pilvi Kriisa ja Anu Vaarma.

Tuleb tunnistada, et ega me õigupoolest tea, kas see pealkiri päriselt tõele vastab või on see selle pressiteate algusse pandud lihtsalt tähelepanu püüdmiseks. Miks? Sest me pole kogu prooviprotsessi jooksul kordagi kuulnud, et ükski meie üheteistkümnest tantsijast, kelle vanus jääb kuue- ja kaheksakümne vahele, oleks oma tervise üle kurtnud ja pausi palunud. Otse vastupidi! Henri Hütt ja Jan Teevet on need, kes peavad hingetõmbepause paluma, sest lavale astuvate tantsijate energia on lihtsalt sedavõrd pöörane.

«Esimene tants. Viimast korda» on Paide teatri ja Kanuti Gildi SAALi koostöös sündiv teos, mis küsib tantsu rolli kohta meie elus ja ajas, uurib kaht otsatu tähendusväljaga sõna: esimene ja viimane. Esmakordsuse tunnistamise unikaalsus on unustamatu ning millegi viimast korda tegemisel väga tähenduslik koht meie isiklikes ajalugudes. Viimane on otsus, sest mis saakski tulla pärast viimast?