P, 25.09.2022

Uuring: koolides peetakse kiusuennetust oluliseks, kuid napib aega sellega süsteemselt tegelemiseks

Järva Teataja
Uuring: koolides peetakse kiusuennetust oluliseks, kuid napib aega sellega süsteemselt tegelemiseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Koolikiusamine. Illustratiivne foto.
Koolikiusamine. Illustratiivne foto. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Eesti õpetajatel on kiusuennetust soosivad hoiakud ja kõrge valmidus koolikiusamisse sekkuda, kuid kiusuennetusprogramme tajutakse lisategevusena, milleks ei jagu piisavalt aega, ilmneb värskest uuringust.

Eesti koolides rakendatakse mitmeid kiusamisennetuse ja väärtuskasvatuse programme, näiteks KiVA, „Kiusamisest vabaks!“, VEPA, TORE, Vaikuseminutid, Hea kooli mudel ja Salliv kool. Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel uuris mõttekoda Praxis koolide kogemusi nende rakendamisel, sekkumiste tõhusust ning õpilaste ja õpetajate kiusuennetusega seotud hoiakuid.

Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg märkis, et uuringust ilmnes terve rida mitme valdkonnaga seotud teemasid, mis vajavad järjepidevat tegelemist. „Nii on kiusamisennetuse üheks osaks kindlasti konkreetsete metoodikate kättesaadavus, aga sama suurt tähelepanu nõuavad ka õpetajate taseme- ja täiendkoolitus, töökoormus, töökorraldus, vastutuse jaotus kooliturvalisuse tagamisel jne. Igal detailil on oma roll ning hea tulemus on võimalik saavutada vaid siis, kui kõik aspektid on saanud vajaliku tähelepanu,“ ütles Rakaselg ja lisas, et ministeeriumis jääb tegutsema seirerühm, et iga valdkonna puutumus ja tegevusareaal saaks vajaliku tähelepanu.

Uuringust selgus, et õpetajad, tugispetsialistid ja koolijuhid peavad kiusuennetusprogramme üldiselt tõhusaks, kuid sageli ei rakendata neid süsteemselt – ennetusprogrammide metoodikaid kasutavad koolides tihti vaid üksikud töötajad. Läbimõeldud kogu kooli hõlmava lähenemise puudumisel on aga keeruline ennetustegevuste järjepidevust tagada. Mõned koolitöötajad tajuvad, et turvalise koolikeskkonna loomine ja õpilaste sotsiaalsete pädevuste arendamine ongi oma olemuselt kiusamisennetus ning seda ei pea tingimata just kiusuennetusprogrammide raames tegema. Samuti ilmnes, et vastanutest umbes 30% ei kasuta mitte ühtegi ennetusprogrammi ning see, kas ja milline programm kooli täpselt valitakse, on mõneti juhuslik, sõltudes näiteks naaberkoolide eeskujust või parasjagu meedias rohkem kõlapinda saavast programmist. Tugispetsialistide seas oli kõige levinumaks programmiks Vaikuseminutid ning õpetajatest kõige suurem osakaal kasutab KiVa metoodikat. Programmide sujuvaks rakendamiseks on oluline koolides selleks aega ja ruumi luua - nii õppekavas, õpetajate töökorralduses kui õpilaste tunniplaanis.

Uuringu kohaselt võib ennetust ja kiusamisse sekkumist pärssida see, et koolitöötajad ei usu oma võimekusse midagi ette võtta. Vaid pooled vastanutest tajuvad, et nad suudavad õpilastevahelist kiusamist takistada, kusjuures juhtkonnaliikmete ja tugispetsialistidega võrreldes usuvad oma võimetesse ja oskustesse kõige vähem õpetajad, eriti vanemas eas õpetajad. Samas on koolitöötajate hoiakud juba edukat kiusuennetust soosivad, viidates väga kõrgele sekkumisvalmidusele, kaastundele ohvri suhtes, kiusamisolukordade õigesti äratundmisele ning tõsisena tajumisele. Teadlikkust kiusuennetuse võimalikkusest ja koolitöötajate olulisest rollist selles saab tõsta, kui tagada esma- ja täiendkoolituses kõigile koolitöötajatele kiusamisennetuse alane baastase. Tõhusate meetodite paremat lõimimist õppetöösse aitab toetada ka huvitegevuse ja noorsootöö senisest suurem sidusus formaalõppega.

Uuring näitab, et mida tugevam on koolis üldiselt kiusamisvastane sotsiaalne norm – ehk kuivõrd tajutakse, et kaasõpilased mõistavad kiusamise hukka – seda vähem on koolis kiusamist. Kõige nõrgemalt tajuvad kiusamisvastast sotsiaalset normi 7.-9. klassi õpilased. Samas napib vanematele kooliastmetele eakohaseid ennetusprogramme ning olemasolevate kohandamise võimalusi ei pea koolitöötajad piisavaks. Seega võiksid kiusuennetusprogrammid otsida võimalusi vanematesse kooliastmetesse laienemiseks ning õpetajatele tuleks pakkuda koolitusi, kus käsitletaks, kuidas vanemate õpilaste puhul eakohaselt kiusamisest rääkida ja õpilastevahelist kuuluvustunnet arendada.

Praxise järeldused tuginevad erialakirjanduse analüüsile, riiklike rahulolu- ja koolikeskkonna küsitluste andmetele, intervjuudele õpetajate, koolijuhtide ja tugispetsialistidega ning koolipersonali ja õpilaste seas läbi viidud küsitlustele. Andmeid koguti 2021. veebruarrist detsembrini. Uuringu autorid on Elisabeth Kendrali, Marleen Allemann, Meeli Murasov, Sandra Haugas ja Eve Mägi.

Märksõnad
Tagasi üles