„Kahjuks kipub juhtuma, et kui poliitikutele esitatakse ühtne strateegia, rakendavad nad sellest ainult endale meeldiva osa, mistõttu ei toimi see hästi. Eesti-sugusel väikesel ja sidusal riigil on suurepärane võimalus käsitleda kõrghariduse rahastamist terviklikult, parandada süsteemi kvaliteeti, tagada kõrghariduse ligipääsetavus igasuguse taustaga õppijatele ning saada sel moel eeskujuks teistele riikidele,“ sõnas professor Barr. „Üliõpilastel on õigustatult suured ootused kõrghariduse kvaliteedi ja selle suhtes, milliseid eeliseid see võib neile tulevikus anda – need asjad on noorte jaoks tõesti olulised.“
Analüüsis on eri riikide näitel kirjeldatud, millised tegurid mõjutavad ligipääsu kõrgharidusele. Ülikooli uks võib jääda suletuks näiteks juhul, kui õppimine on üliõpilasele tasuta, aga tal puudub raha üüri, toidu ja õppematerjalide soetamiseks ning sõidukulude katmiseks. Aga ligipääs on piiratud näiteks ka siis, kui õppija pole varasematel haridustasemetel saanud kehvema sotsiaal-majandusliku tausta tõttu ülikooli astumiseks vajalikku ettevalmistust ja ta ei ole teadlik kõrgharidusest saadavast kasust. Seetõttu on ligipääsetavuse seisukohast tähtsal kohal mitmesugused toetusmeetmed. Heade näidetena on analüüsis esile tõstetud Soomet (tasuta kõrgharidus) ja Madalmaid (mõõdukad õppemaksud), kus kõrgharidus on eri sotsiaal-majandusliku taustaga õppijatele hästi ligipääsetav.
Analüüsis leitakse, et võrreldes Euroopa 32 haridussüsteemiga vähenes aastatel 2008–2017 kõrghariduse avalik rahastus inflatsiooni arvestades enim Eestis, kus see näitaja oli 23,3%, kuid SKP samal ajal kasvas. Fakti, et SKP suurenemise ajal on rahastust kõrgharidusse vähendatud, peetakse märgiks ohust, et riik kaotab võimaluse tugevdada teadmistepõhist ühiskonda.