Usundiloolane Ülo Valk mütoloogiast

Ülo Valk Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Reedel kell 18 algab Wabakohvikus loeng "Jumal ja saatan Eestis ja Indias". Esineb rahvaluule- ja usunditeadlane Ülo Valk.

1980 või 1981 olin Sinu juures külas. Sina olid Ülikoolis üsna äsja õpinguid alustanud. Samavõrdselt oma eriala rahvaluulega huvitas Sind orientalistika. Sinuga vestlemine oli alati kohutavalt rahustav ja tuge andev. Otsisin ennast tol ajal minagi. Küsisin, mida huvitavat oled vahepeal leidnud. Ütlesid, et tahaksid lähemalt uurida sellist usundit või nähtust, nagu bön. Loomulikult polnud ma sellest kolmetähelisest sõnast varem midagi kuulnud. Seepärast palusin selgitada. Kommentaaride põhjal kirjutasin luuletuse BÖN.

Tundub, et India pole Sulle kauge ka tänases ajas. Küll aga näed sealset mütoloogiat jne. hoopis laiemas kontekstis. Mis tähendus on Sinu jaoks mõistepaaril India ja Eesti?

Eestit ei saa kuidagi Euroopast välja võtta ega ära lõigata. Mõelda eesti keeles tähendab Euroopa mõistmist seestpoolt. India on oma suuruselt võrreldav Euroopaga, aga seda seestpoolt mõista on meile vaevaline või lausa lootusetu. India avaneb ikka osaliselt, mingite fragmentide kaudu ja terviku taju kipub seal jääma illusoorseks. Kõige paremini tunnen Kirde-India Assami hinduistlikku kultuuri, aga ei saa öelda, et ma end selles päris koduselt tunneksin. Kokkuvõttes ongi Eesti oma ja India jääb kaugeks, kuigi ta on avastamist väärt.

Sinu esimene raamat kandis peakirja „Kurat Euroopa usundiloos : sissejuhatus demonoloogiasse“. Kui kaugele Sa tänaseks oled sellest raamatust läinud? Mida käsitled viimase aja teadustöödes?

Seda raamatut kirjutades jõudsin eesti rahvausundi kuradi juurde, kellest hiljem valmis mu väitekiri. Kurat on läbi ja lõhki kristlik tegelane, kes seob suurt osa eesti pärimusest kuni 20. sajandi alguseni välja. Seejuures on omapärane, kui kiiresti kurat rahvausundist välja pudenes ajal, mil meie mõtlemises võttis võimust teaduslik ja ebateaduslik materialism. Deemonlikku kuradit asendas leninlik-stalinlik režiim oma jõhkruses, mis puudutas igaüht palju isiklikumalt kui mütoloogiline põrguvürst. Kui mu varased tööd olid eelkõige filoloogilised, siis hiljem olen üha rohkem näinud usundit elu osana. Võiks öelda, et kurat, kummitused, haldjad jt teevad ühiskondlikult kasulikku tööd. Teiseks on mind hakanud aina rohkem huvitama nende väljendusvormide rohkus, milles rahvausund elab, ja mille kaudu usundilist teadmist edasi antakse.

Mulle on meeldinud, et Sinu kui õppejõu ja ürituste korraldaja eesmärk tundub olevat mitte niivõrd teadmiste teistele pähe valamine, kuivõrd keskkonna loomine, millises õppida tahtjal on võimalikult hõlbus uusi teadmisi ja ideid omandada. Keda ja miks Sa teaduse/teadmiste juurde juhatad? Pean silmas mitte üksnes Su üliõpilasi Eestist, vaid teatavasti tullakse ka Aasia riikidest Tartu Ülikooli rahvaluulet õppima paljuski Sinu vahendusel.

Teadmist ei saa kellegi pähe kopeerida. Parimal juhul on võimalik üliõpilasi nende teadmisjanus toetada ja pakkuda neile sobilikke tööriistu analüütiliseks mõtlemiseks. Kaugeid maid ja rahvaid saab näha ka doktorantide silmade läbi, kes tunnevad oma kultuuri seestpoolt ja valdavad kohalikke keeli. Rahvausund on kõikjal suuresti uurimata ala, sest pigem on eelistatud tegelda „kõrgkultuuriga“, kuigi selles on avastamisvõimalusi alati vähem.

Kas suudad meenutada, millega on üks või teine Aasia kultuur Sind üllatanud?

Aegajalt on mind tõesti üllatanud maagilise mõtlemise kergus ja enesestmõistetavus ning üleloomuliku tegelikkuse argisus. Mis meie jaoks on fiktsioon, võib mujal olla silmaga nähtav tõde – olgu see näiteks jumala või deemoni kohalolu seestunud inimese kehas. Ei saa öelda, et jumal on vaid müüditegelane või väljamõeldis, kui ta meediumi suu kaudu kõneleb ja annab korraldusi, mida edaspidi püüdlikult täidetakse. Ükskord uurisin ühe Assami teadmamehe käest, kas neilgi on räägitud lugusid tarkadest, kes suudavad mao tema peidupaigast välja kutsuda, et ta salvata saanud inimese haava lakuks ja haige terveks teeks. Eestis on palju räägitud sellistest ussisõnu teadnud tarkadest, kes madusid valitsevad. Mees vastas, et ta tunneb seda kunsti väga hästi, aga ise ei kasuta. Palju lihtsam kui maoga mässata on ravida salvatud patsienti maagilise mantra abil. See aitab alati.

Mida peaksime tegema või tegemata jätma, kui tahame Indiast pärit inimesi mitte ärritada? Loomulikult sõltub see kontekstist ehk Õhtumaal pole neil vast mõtet ehmuda ega nina kirtsutada, kui süüakse veiseliha. Kindlasti on aga seiku, mis aitaksid meil sõbruneda.

Pigem on lääne inimesele omane kärsitus ja rahutus. Kannatlikkust ja leplikkust saab hästi õppida Indias. See, mis meie jaoks on molutamine, on Indias rahulik toimetamine. Kui hindud tõesti veiseliha ei söö ja paljud braahmanid eelistavad taimetoitu, siis on Indias miljoneid inimesi, kes toidu pärast nina ei kirtsuta. Kui jahil käies ei õnnestu tabada mõnd suuremat neljajalgset või tiivulist, võib praadida ka hiiri või rotte. Tõsi, toidukultuurid India põlisrahvaste ja hindude seas on väga erinevad.

Mil moel on folkloori ja näiteks India kultuuri uurimine kujundanud Sinu maailmavaadet.

Kindlasti on see õpetanud mind hindama euroopaliku valgustuse ja kriitilise mõtlemise sisukust. Palju turvalisem on mõelda analüütiliselt kui karta needust ja nõidumist. Samas pole mõtet heita kellelegi ette ebausklikkust, sest ühel või teisel moel oleme uskujad kõik. Miks ja kuidas kultuuriti erinevaid uskumusi luuakse, on aga uurimist väärt küsimus, millele sageli pole lihtsat vastust.

Milline on folkloori roll kaasaegse inimese elus? Kas mütoloogiline mõtlemine võib anda nö meetodina maailma teise tajumise võimaluse või on pigem tegemist takistusega maailma tajumisel sellisena nagu see on?

Mütoloogiline ja maagiline mõtlemine on väga sarnane poeetilise mõtlemisega. Usun, et iga luuletaja ja kunstnik valdab seda kunsti, mis aitab igaühel inimeseks olemist rikastada. Kui tänapäeval räägitakse palju sellest, kuidas folkloor levib sotsiaalmeedias ja kuidas see meid kõikjal ümbritseb, siis pigem soovitan süveneda sellesse, mis on unustatud, aga on siiski tallel Eesti Rahvaluule Arhiivis. Näiteks tasub lugeda Risto Järve ja tema töörühma välja antud eesti muinasjuttude raamatuid; niisamuti „Vana kandle“ sarjas avaldatud regivärsside köiteid, millest viimane esindabki Järvamaad – Peetri kihelkonna lauluvara.

Kas kogu Sinu energia kulub õpetamisele ja teadusele või jääb mahti ka muusika, kunsti, kirjanduse jms jaoks?

Töö ülikoolis järgib oma rütmi. Kui semestrid kipuvad olema intensiivsed, siis vahepeal läheb suur kiire mööda ja saab süveneda muusse. Näiteks tuleval reedel ootab mind ees taaskohtumine Põrgupõhja uue Vanapaganaga, seekord Ardo Ran Varrese uue ooperi kehastuses, mis lavastub Vanemuises.

Millised on siiani enda jaoks olnud huvitavamad juhendatud või oponeeritud väitekirjad, millest midagi isiklikku mõistmisse kaasa sai võtta?

Iga väitekiri pakub midagi uut. Näiteks meie endine külalisdoktorant Dagrún Ósk Jónsdóttir uuris islandi ajaloolisi ja usundilisi muistendeid, mille peategelased on naised. Ta kaitseb oma tööd 7. juunil Reykjavikis Islandi ülikoolis ja kaasjuhendajana peaksin seal osalema. 21. juunil tuleb TÜs Baburam Saikia doktorikaitsmine. Baburami väitekiri käsitleb Assami hinduistlike kloostrite pärimust, kus valitseb patriarhaalne kord. Mingis mõttes on need kaks lausa vastandlikud teemad. Varem sel aastal kaitses TÜs folkloristika-alase doktoritöö Kikee Doma Bhutia, kes uuris Sikkimi usundilisi jutte ja müütilist ajalugu. Kõik need väitekirjad on mu teadmisi avardanud valdkondades, millest muidu teaksin vähe.

India religioossed pärimused on ajalooliselt üsna konservatiivsed nii rituaalide kui ka tekstide hoidmise mõttes. Üks huvitavamaid näiteid on siiani Lõuna-Indias, Keralas teostatav paarituhande aasta vanune tulerituaal ati-rātra agni-cayana , milles kõlavate häälitsuste seas võib väidetavalt leida pigem lindude laulu kui inimeste kõnega sarnanevaid häälitsusi. Kas elav India külade religioosne pärimus loob endiselt uusi rituaalide vorme ning kui jah, siis milles seisneb nende mõte?

Frits Staal ongi India loitsuliste vormelite ehk mantrate algupära leidnud linnulaulus. Muidugi luuakse ja taasluuakse Indias praegugi rituaale ja maagilisi tavandeid. Igaühel on ikka oma mõte, sest kui oleks olemas üks universaalne rituaal, mis inimesi ja jumalaid igati rahuldab, poleks teisi vajagi. Selles on ka rituaalide salapära, et nende mõte ei ole lihtsalt inimkeelde tõlgitav. Kui rituaali mõtet saaks sõnades väljendada, poleks toimingut vist vajagi. Sama lugu on ehk visuaalse kunsti, muusika, tantsu, meditatsiooni ja muuga, kus sõna on tagaplaanil.

Kas oled nõus mitmete ajaloolaste nagu näiteks S. R. Goyal'i väitega, et vahetult Buddha elule eelneval ajal toimus India religioosses mõtlemises murrang välist maailma mõjutada püüdvast rituaalidekesksusest, mida esindab vanim India sakraalkirjanduse kihistus, nö pigem sisevaatlusele suunatud maailmavaate poole, mille esindajad jäid domineeriva religioonivormi suhtes siiski perifeerseteks tegelasteks?

Jah, see on võimalik, vist isegi tõenäoline. Kahjuks teame Buddha-eelsest ajast vaid nende allikate kaudu, mis on säilinud. Suulises kultuuris kuulub säilitamisele ainult valikuline osa olemasolevast, kõik muu kipub kaduma. Nii on raske hinnata, kas rituaalide asendamine sisekaemusega Muinas-Indias ainult paistab meile sellisena 21. sajandi kaugusest või tajuti seda ka omal ajal. Maagiline, mütoloogiline ja folkloorne element on religioonidele igiomane ja budism pole selles mõttes erand. Kui sissepoole suunatud eneserefleksioon ei vii väljenduseni, ei saa keegi teine sellest midagi teada. Sedasorti mõtte-erakuid on ka tänapäeva Indias ja kui nad kuskil mägedes, koopas või džunglis kaduma lähevad, ei jää neist kestvaid mälestusi.

Küsimused esitasid Jaan Malin ja Leho Rubis