E, 28.11.2022

Palgalõhe on struktuurne probleem, mida ei vähenda heatahtlikud soovitused naistele palka juurde küsida

Järva Teataja
Palgalõhe on struktuurne probleem, mida ei vähenda heatahtlikud soovitused naistele palka juurde küsida
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Margus Ansu

Sooline palgalõhe ei sõltu vaid tööturul toimuvast, vaid on seotud teiste eluvaldkondade ja sotsiaalsete probleemidega.

Sooline palgalõhe on nii tööturul kui ühiskonnas laiemalt valitseva soolise ebavõrdsuse üks olulisemaid indikaatoreid. 2021. aastal oli sooline palgalõhe Eestis 14,9%, st sama töötundide arvu korral teenisid naised meestest keskmiselt ligi viiendiku võrra väiksemat töötasu. See peegeldab soolist ebavõrdsust ühiskonna eri valdkondades nii avalikus kui ka erasfääris.

Soolise palgalõhe värske interdistsiplinaarse uuringu eesmärk oli parandada teadmisi palgalõhe kujunemisest, vähendada selle statistiliselt selgitamata osa laiapõhjalise kvantitatiivse uuringuga ning pakkuda välja tõenduspõhised lahendused, kuidas pikemas perspektiivis vähendada soolist palgalõhet Eestis.

Projekti juhi, Tallinna ülikooli teadlase Kadri Tähe sõnul õnnestus töötasu struktuuri uuringu ja registritest pärit lisaandmete najal ära selgitada ligikaudu 40% palgalõhest, mida on palju enam kui varasemates uuringutes. „Palgalõhe selgitamine tähendab seda, et saame paremini aru, millest see tuleneb, kuid samas ei muuda see lõhet ennast väiksemaks ega „õiglasemaks,““ selgitas Täht. „Individuaalsed tegurid nagu haridus ja vanus, aga ka hiljutine töötus selgitasid palgalõhet pigem tagasihoidlikult, suurimad põhjused on ametid ja tegevusalad ehk meie endiselt tugevalt segregeeritud tööturg, kus naised ja mehed töötavad sageli erinevates ametites, millel on erinevad palgatasemed.“

Tööotsijate palgasoovi analüüs näitas, et palgalõhet võib täheldada juba palgaootustes: mehed küsisid keskmiselt 22% kõrgemat palka, mis oli lähedal tegelikule palgalõhele (23%). Sama analüüsi tulemused näitasid mõnevõrra väiksemat palgalõhet riigiasutustes töötanud inimeste hulgas, mis võib olla viiteks sellele, et avalikud palgad ja läbipaistev palgakujundus aitavad kaasa palgalõhe vähendamisele muu hulgas väärtuste tasandil. Niisamuti kaldusid soovitud töötasud olenemata soost üsna täpselt peegeldama tööpakkumistes sisalduvat töötasu, kui see oli avalik, mis annab veel kord lisaargumente palkade avalikustamise ja läbipaistvuse suurendamise kasuks.

Lõppenud projekti raames analüüsiti ka emaduslõivu olemasolu Eestis. Emaduslõivuks nimetatakse olukorda, kus lastega naised teenivad vähem kui lasteta. Selgus, et emaduslõiv on Eestis suurem kui Põhjamaades, samas suurusjärgus liberaalsete tööturgudega Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, kuid väiksem kui Saksamaal. Hinnates laste mõju palgale Eestis üle elukaare, võib nentida, et emaduslõiv Eestis on märkimisväärne: emade keskmine töine tulu on ka veel seitse aastat pärast lapse sündi keskmiselt kolmandiku võrra väiksem kui enne lapse sündi.

„Sooline palgalõhe on üks olulisemaid soolise ebavõrdsuse indikaatoreid ühiskonnas. See peegeldab sugude vahel ebaõiglaselt jagunenud kohustusi ja hüvesid ning seda naiste kahjuks,“ selgitas Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent Kadri Aavik.

Projektis leiti, et oluline on suurendada nii poliitikakujundajate kui ka laiema avalikkuse teadlikkust soolisest palgalõhest, seda kujundavatest mehhanismidest ja võimalustest seda oma tegevusega mõjutada, aga ka arusaama, kuidas palgad konkreetsetes organisatsioonides praktiliselt kujunevad.

Alampalga tõusu ja soolise palgalõhe vähenemise seose tõid projektis selgelt välja Tallinna Ülikooli teadlased Marge Unt ja TTÜ magistrant Kristiine Leetberg. Riiklikes strateegiadokumentides on antud soovitus, et Eesti sooline palgalõhe peaks jõudma tasemelt 14,9% aastal 2021. tasemele 5% aastaks 2035. Õigete otsuste korral saab soolise palgalõhe vähendamine kujuneda Eesti edulooks ja tööandja edukuse mõõdikuks, näiteks vastutustundliku, peresõbraliku või mitmekesisust toetava tööandja märgise kaudu.

Teadusprojekti „Soolise palgalõhe vähendamine“ (REGE) kutsus 2019. aastal ellu Sotsiaalministeerium koostöös Kultuuriministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigikantseleiga. Uuringu tellis ja uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetava programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevuse 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ kaudu. Projekti teostas Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskus (RASI) koostöös TLÜ Demograafia keskuse (EDI), TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) ning TLÜ Digiteaduste instituudiga (DI). Projekti koostööpartneriks oli ka Tallinna Tehnikaülikooli Tarkvaraarenduste instituut (TTÜ) ja lepinguliseks partneriks Statistikaamet.

Märksõnad
Tagasi üles