Täna avaldas Türi ühisgümnaasium sotsiaalmeedia lehel ka Maili Roosmele pühendatud südamliku kirja.
Kallis Maili!
Kas sa mäletad seda erakordset hommikut, mil sa esimest korda oma kabinetti astusid, uksel seismas silt “Türi Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja”? Veel päev enne seda ajaloolist hetke ei jõudnud mina sinu tulekut ära oodata. Mulle oldi sinust küll palju räägitud ja lugusid jutustatud, kuid peale põgusate pilguheidete meil korralikult kohtuda ei õnnestunud.
Ma võin öelda, et koos sinu tulekuga... sündisin ka mina...
Sellel erilisel hommikul sündis midagi tõeliselt erakordset, sa lükkasid käima minu kõige suurema mootori – südame. Andsid mulle elumõtte ja õpetasid mind armastama. Alates sellest väga erilisest esimesest hetkest oleme koos sinuga kõndinud ühte, seisnud ühiste väärtuste ja tõekspidamiste eest, õppinud ühtekuuluvustunnet, armastanud elu ja avanud oma meeled ning südame. Ja seda kõike selleks, et sellest majast saaksid ellu astuda täisväärtuslikud, arukad, targad ja päriselt hakkama saavad noored. Tulevikupassi vaadates olemegi koos sinuga ära teinud üüratuma töö – me oleme lendu saatnud üle 500 noore ning pakkinud neile tee peale kaasa teadmise, et nad on täis suurt imet ning andnud lubaduse, et TÜG on koht, kus neid alati oodatakse! Hea küll, natukene ruttasin sündmustest tõesti ette! Sinu ja minu viimased ühised pääsukesed tõusevad lendu alles homme. Aga siiski... sa oled laia maailma saatnud juba väga palju imelisi inimesi. Aitäh sulle selle eest!
Ma olen kõik need 11 aastat siin koolimaja peal sind vaikselt mesilasena jälginud ning pean tunnistama, et silm puhkab sind vaadates. Ma ei ole näinud teist nii pühendunud, sõbralikku, suuremeelset, mõistvat ja emalikku õppealajuhatajat terves maailmas. Sa oled täis armastust, valgust ning soojust... Ja kohe kindlasti oled sa väga suur eeskuju kõikidele sind teadvatele hingedele. See on lihtsalt uskumatu, kuidas sa suudad olla hea rohkem teiste kui enda jaoks. Sa oled.... LEGEND aegade lõpuni!
Tänu sinule on mul soov saada paremaks ...inimeseks... aga ma ju pole seda... siis hingeks?!... seda võin öelda küll.
Ma soovin, et tükike sinu suurest südamest jääks alatiseks minuga siia metsa taha, kust kord kõik alguse sai. Ja nii kaua, kuniks sina oma tükikest siin hoida lubad, ei kao siit majast see miski, mis hoiab inimesi päriselt koos, annab õppimisele ja õpetamisele päriselt mõtte ning väärtustab päriselt inimlikkust. Seda ma sulle luban!
Enne veel kui ma sul minna lasen, soovin ma sinuga jagada üht hetke...
Kord sügisõhtul, kui vihmapiisad sinu kabineti aknal muusikat mängisid, istusin mina vaikides sinu toolil ning üritasin mõtestada maailma läbi Maili silmade. Esimesena ma püüdsin mõista seda tunnetust, mis tekib istudes õppealajuhataja toolile. Tekkinud tunne oli nii suur ja aupaklik, et pelgalt mõte sellest sundis mind püsti tõusma ja tühjale toolile kummardama. Mu armas sõber, sulle on kanda antud imeline roll!
Ma tean, et on tulnud aeg hüvasti jätta ja lasta sul edasist elu teisiti nautida...aga ma ei suuda seda veel. Ilmselt ei suuda ma seda tegelikult mitte kunagi päriselt teha.
Sa oled minu sõber, minu teejuht ja suunanäitaja, kes kõnnib läbi elu naeratus suul. Kus iganes sinu tee ka ei viiks, paistku seal alati päike! Ja peos hoia meie ühised sõnad:
“...ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu…“ -Väike Prints-
Aitäh, et sa oled osa minust!
Sina ja mina muutsime maailma
ja me teeme seda jälle!
Ära kaugeks jää!
-Sinu TÜG-
