Mitmeid nõukogude aja võimukriitilise kontseptuaalkunsti tuntumaid näiteid Ilja Kabakovilt, Viktor Pivovarovilt, Erik Bulatovilt ja Irina Nahhovalt eksponeeritakse Eestis esimest korda. Nii mõnigi näitusel väljas olevatest suurejoonelistest sarjadest on Ameerika ja Euroopa kunstikogude vahele laiali pillutatud ning kohtuvadki uuesti Kumu näitusel. Sel viisil saavad kokku näiteks läti kunstniku Miervaldis Polise silmapaistvad sarjad „Polis Venise (Polis Veneetsias)“ ja „Kolosside saar“, mille osad kuuluvad praegu Zimmerli Kunstimuuseumile New Jerseys ja Zuzānsite kunstikogule Lätis. Leonhard Lapini 1970. aastate lõpu efektne maalisari „Märgid“ on aga Eestis terviklikuna eksponeeritud esmakordselt, sest Norton Dodge omandas sarja nõukogude perioodil ning see sattus Ameerika Ühendriikidesse.
Kumu suures saalis esialgu sõjavastase protestina ilma teosteta avatud näitus hakkas alates aprilli teisest poolest töödega täituma. Igasse teemaruumi on lisandunud paarinädalase intervalliga üks teos või sari, mis avab seda teemat või astub dialoogi varasemate töödega. Teoseid lisandub ekspositsiooni iga kahe nädala tagant kuni augusti alguseni. Muutunud kontseptsiooni ja lahendusega soovib muuseum esitada küsimusi kaasaja sündmuste kohta ning panustada arutellu kultuuri rolli üle kriisiolukorras.
„Tegime seda näitust hoopis teistsuguses maailmas, kui algselt planeeritud ning kus Moskva ja Baltimaade dialoogist kõnelemine omandas täiesti teise tähenduse. Tühi saal osutas selle dialoogi võimatusele uues geopoliitilises olukorras. Samas on näitusel esinevad Moskva kunstnikud väga mitmekesise etnilise ja kultuurilise taustaga, elavad juba aastakümneid Lääne kunstikeskustes ning ei esinda mingil viisil tänapäeva Venemaad. Tühja näitusesaali täitmisel oleme jätnud seetõttu kõrvale riiklikud või rahvuslikud kategooriad ning lähtunud üksikutest teostest, nende ajaloolisest ja nüüdisaegsest tähendusest. Ühtlasi soovime dissidentliku kunsti eksponeerimisega toetada Venemaa demokraatlikku arengut, mis on taas vajunud totalitarismi rüppe ning vajab hädasti muutust ka selleks, et sõda saaks lõppeda,“ tutvustavad kuraatorid Liisa Kaljula ja Anu Allas protsessiks kujunenud näituse taustamõtteid.