Malevasuvi erineb piirkonniti nagu öö ja päev

Malevlased korrastavadJärva-Jaani kalmistu kivimüüri. Foto: Dmitri Kotjuh

Palaval suvepäeval nokitsevad noored töömalevlased vaikselt Järva-Jaani surnuaia kivimüüri kallal. Mõni istub müüri peal ja mõtliskleb elu üle, teised kougivad kivide vahelt sammalt ja viskavad omavahel nalja. Ainult paar päeva on veel jäänud vahetuse lõpuni. Kui malevlaste juhendaja surnuaeda saabub, hakkavad noored oma käsi natukene kärmemalt liigutama.

Võitlus umbrohuga näib neile olevat vastukarva, aga paraku noorena muud tööd leida on peaaegu võimatu. Järva-Jaani malevarühma juhendaja Janika Nukke ütlust mööda alla 17aastastel peale maleva eriti muid valikuid suveks tööle saada pole. Seda põhjusel, et nad ei tohi ohutuse mõttes väga mitmeid töid teha. «Üle viie kilo ei tohi tõsta. Ainult kaks redelipulka üle põlve tohib ronida. Värvimistöödel peavad olema kõik biovärvid, öko või vee alusel. Trimmerdada ei tohi, niita ei tohi,» loetleb ta.

Juhendajana on Nukke noortega püsti hädas. «Töö on neil nii võõras. Nad ei tee labidal ja kühvlil ka vahet,» imestab ta. Selleks et midagi saaks ilusaks või tehtud, peab ta kogu aeg malevlasi tagant utsitama.