Imaveres pääsesid piimajõed valla

«Kirikumaks on makstud ja hea rahulik olla,» ütles Imaveres asuva Eesti piimandusmuuseumi juht Anneli Siimussaar neljapäeva hommikul muuseumi õuealal inimeste kogunemist ja telkide püstitamist jälgides, vahepeal kellegi kiireloomulistele küsimustele vastates ja neid, keda pikemat aega trehvanud polnud, rõõmsalt kallistades. Piimapäeva alanuks kuulutamiseni oli veel pooltunni jagu aega.

Mis kirikumaksu puutub, siis vähemalt suurem osa sellest oli tõepoolest asja ette läinud ja pool ööd sadanud vihmasadu andis neljapäeva hommikuks järele ning päeva esimeses pooles säras piimandusmuuseumi kohal päike. Ühel hetkel pani ilmataat piimapäevaliste kannatuse siiski proovile, ent sajuhoog ei suutnud kohaletulnute tuju rikkuda.

«Kui eelmisel aastal oli piimapäeva ajal ka muuseumi 45. sünnipäev, renoveeritud kõrvalhoone-näituseruumi avamine ja raamatu esitlus ning sahmimist oli eriti palju, siis täna olen ma täitsa rahulik – tegemist on, aga aega jääb ka,» märkis Siimussaar rõõmsalt ja pakkus siis, et päeva jooksul saab oma 12 000 sammu ikka tehtud, nii et päris rahulikult aega kulgeda siiski pole. Siimussaarele oli piimapäeva korraldada neljas kord, ja ütlusel, et aastad pole vennad, on tõepõhi all, sest kõik korrad on olnud erinäolised. Kõige suurem väljakutse oli piimapäeva korraldada koroona-aastal, mil kehtisid mitmed piirangud ja seetõttu ei saanudki külastajad ja koostööpartnerid kokku muuseumiõuel, vaid piimapäev kolis internetti. Eelmisel suvel oli kõigil taas võimalus näost näkku kohtuda, nii ka sel korral.