Õhtu, mida ma ei unusta kunagi

Üleeile õhtul see juhtus. Paide linnameeskond sai konverentsiliiga esimeses eelvoorus jagu Gruusia meeskonnast Tbilisi Dinamost. Tuhanded fännid kogunesid nii staadionile kui ka telerite ette ning mängu kulg oli kui Ameerika mägedel. Paide võitis pärast lisaaega penaltiseerias 6 : 5.

Jõudsime fotograaf Dmitri Kotjuhhiga staadionile umbes kell 18.10. Rannastaadioni sissepääsu ees mängis orkester, kes puhus läbi tromboonide ja trompetite jõudu kõikidesse fännidesse. Suundusin pärast lühikest olukorra nautimist VIP-laua juurde, kust sain endale meediakaardi, mille nimel olin juba nädal aega pikka kirjavahetust pidanud. Seejärel suundusin läbi väravate VIP-alale. Oli täiesti enneolematu kogemus olla ühel suurel mängul seal, kuhu igaüks ei pääse.

VIP-ala kujutas endast ruumi, kuhu oli kaetud rikkalik laud ning kus asusid külmkapid õlle- ja veinipudelitega. Tuba ise oli kahest seinast kaetud klaasiga ning ülejäänud kahte seina kattis lumivalge värv. Toiduvalik laual oli meeletu: serrano singist kebabivarrasteni välja. Selline näeb pilt tavaliselt välja siis, kui vanaema tähisab 90. sünnipäeva ja kohale on kutsutud pool linna.