Vastab Piret Kaljula, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Üldpõhimõtte kohaselt ei ole tööandjal õigust keelata töötajal teis(t)e tööandja(te) juures töötamist. Selline säte lisandus selgesõnaliselt töölepingu seadusesse alates 1. augustist. Täpsemalt ütleb seadus (TLS § 23 lg 1), et tööandja ei tohi keelata töötajal töötada teise tööandja juures välja arvatud juhul, kui pooled on sõlminud konkurentsipiirangu kokkuleppe. Konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal.
Lisaks töölepingu seadusele tuleb arvestada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuete ning eesmärgiga. Kirjeldatud olukorras lasub vastutus töötajal - ta peab mõistma, et mitme tööandja juures töötades või võlaõigusliku lepingu alusel teenuseid osutades peab ta ise tagama, et ta oma tegevusega (sh üleväsimus) ei ohustaks enda või teiste inimeste elu ja tervist.
Tööandja ei saa mitmesse ettevõttesse panustava töötaja kogu töö– ja puhkeaega reguleerida ega kontrollida. Nii peab töötaja ise hea seisma selle eest, et tal oleks piisavalt puhkeaega. Sellisele olukorrale ei saa rakendada töö- ja puhkeaja nõudeid, kuid neid võib võtta aluseks – on need piirangud ju seatud selleks, et vältida ületöötamist, tööstressi, läbipõlemist ja muid võimalikke tervisehäireid, sh kutsehaiguste kujunemist ja tööõnnetustesse sattumist.
Mõistame inimeste soovi ja vajadust teha lisatööd, sest ühel töökohal töötamine ei pruugi paraku tagada vajalikku sissetulekut. Siiski tasub sügavalt järele mõelda, kas selline töötamine on pikema aja jooksul võimalik. Hiljem ületöötamisest tekkinud tervisekahjustusega tegelemine võib olla väga vaevarikas ning pahatihti ka kulukas.