Vihma kallab ojadena. Võtan nöörijupi ning tõmban koormakatte ajutise katusena pingule. On ka viimane hetk, sest maja äsjavärvitud katuseharjal valendab jälle puit ning räästalaudadele tehtud pintslitõmmetest pole samuti suurt midagi järel.

«Kurat! Peab see kõik nii raske olema,» leian end mõtlemas, kangeks jäänud põlvi ja selga sirutamas ning kehale tekkinud sääsekuppe sügamas.

Aga ise ma seda tahtsin. Tahtsin ehitada olematu eelarvega maja. Mängumaja kui täpne olla.

Kommentaarid
Copy