New Yorgi noored räppisid Valgmal koos Nubluga

Ameerika ja Eesti laste rõõmuks tuli neile Uue-Kullile külla räppar Nublu, kes andis akustilise kontserdi. Foto: Kristo Kivisoo

• Laager aitab Ameerika eestlaste kogukonda liita
• Omavaheliseks keeleks kujunes rohkem inglise keel
• Lapsi ühendavaks lüliks on Eesti kool

Ameerika noored ei vali suvise reisi sihtriigiks Eestit just sageli, aga need, kelle soontes voolab kas või kübegi eestlase verd, tahtsid sel suvel oma juurte kohta rohkem teada ning tulid Järvamaale Valgmale keelekümbluslaagrisse. Laagri korraldajad rabasid neid ägedate ja meeldejäävate ettevõtmistega ning kutsusid esinema isegi popräppari Nublu.

Laagri peakorraldaja Merike Barborak märkis, et New Yorgist ja selle lähiümbrusest sõitis Eestisse laagrisse 11 last, kel vanust 10–17 aastat. «Neid kõiki ühendab New Yorgi eesti kool, kus nad on mingil ajahetkel õppinud ning suurem osa neist selle ka lõpetanud,» täpsustas ta.

Seega on Barboraki sõnul kõik lapsed eesti keelega varasemalt kokku puutunud ja kuna nad on ühel või teisel moel eestlaste järeltulijad, on neil ka side Eestiga vähem või rohkem olemas. «Aga ei maksa unustada, et nende kodune keel on siiski inglise keel,» märkis ta. Seetõttu sobiski laste toomine eestikeelsesse keskkonda väga hästi, et nad saaks koolis õpitut meelde tuletada ja kasutada.

Tänavakunst pakkus Ameerika lastele suurt huvi, sest see on asi, mida ei tohi teha, kuid ometi tehakse. Foto: Merike Barborak

Lisaks Ameerika lastele oli laagris ka viis Eesti last, kellega väliseestlased said oma keeleoskust proovile panna. «Valdavalt kuulsime lapsi siiski inglise keeles rääkimas, sest Eesti lastel tulevad ingliskeelsed sõnad lihtsamalt ja kiiremini üle huulte kui ameerika lastel eestikeelsed,» täheldas Barborak. Sellest polnud aga midagi, sest nii oli tegu ju kahepoolse keelekümblusega.

Eriti tore oli Barboraki sõnul kuulata, kuidas Ameerika lapsed rääkisid inglise keeles ja Eesti lapsed eesti keeles ning kõik said kõigist aru. «Eks nii olegi, et aru saada on lihtsam kui sõnu ritta panna,» märkis ta.

Laagri eesmärk oli Barboraki sõnul siduda oma juurtest kaugel elavaid lapsi Eestiga, luua neile sidemed ja head emotsioonid selle riigiga. «Nad on ju teist või kolmandat põlve ameeriklased, kellest mõni polnudki veel Eestis käinud. Enamik siiski oli Eestiga kokku puutunud ja külastanud siinseid sugulasi. Näiteks mu oma lapsed Ella Audrey (11) ja Alexander James (14) käivad peaaegu igal suvel Eestis ning tunnevad end siin üsna koduselt,» märkis ta.

Barborak näeb laagri tulemina ka Ameerika eestlaste kogukonna tugevamat kokkuhoidmist. Laagris osalenud laste peredel on nüüd ühine kogemus ning lastel tekkinud omavaheline side, mille pinnalt on hea edaspidi suhelda. «Nii saame New Yorgis elavaid eestlasi kokku viia ja teha sealset kogukonda ühtsemaks,» sõnas ta.

Merike Barborak on ise New Yorgi eesti kooli juhataja ning unistas laagri korraldamisest Eestis juba ammu. Ta selgitas, et Eesti koolis õpivad lapsed kuni 12. eluaastani ja liituvad sellega endale sobivas vanuses. «Möödunud õppeaastal käis koolis 33 last, rekordaastatel on õppureid olnud aga saja ringis,» täpsustas ta. «Meie kogukond on hakanud kahanema ja seda enam peame pingutama, et eestlasi seal kokku tuua.»

Vanemuise kostüümilaos nägid lapsed erinevate lavastuste tarvis õmmeldud kostüüme. Foto: Meriek Barborak

Eesti koolis käivad Ameerikas elavad Eesti sidemetega lapsed iga kuu kahel laupäeval. See on täiendõpe tavakoolile. Õppekavas on eesti keeles lugemine, sõnavara täiendamine, grammatika, kodulugu, ajalugu, rahvatants ning laulmine.

Eesti laager on Merike Barboraki hinnangul keele- ja kultuuriõpingutele sobiv jätk. Eelmisel suvel Eestis käies ja kunagise kooliõe Annela Ojastega kohtudes leidis ta Valgma külast Uue-Kulli loometalust ka sobiva koha, kuhu lapsed laagrisse tuua. «Nii kirjutasingi laagrikava ja eelarve kokku ning otsisin sellele Ameerika eestlaste seas rahastust. Leidus üks tore proua, kes oli nõus katma lastele pakutavate tegevuste kulud, laagriliste toidu ja öömaja eest tasuvad lastevanemad ise,» selgitas Barborak.

Ta rõhutas, et tegu oli pilootprojektiga, mille õnnestumise korral on lootust, et laagrid hakkavad toimuma ka edaspidi. «Tõsiselt suhtusime ka laste tagasisidesse, et saada teada, mis neile meeldis ja mis mitte ning mida tuleks nende meelest teisiti teha,» selgitas ta.

Tänavune laager kestis neli päeva. Esimene oli Paide päev, kus lapsed külastasid Wittensteini tegevusmuuseumit, osalesid töötoas ning tutvusid Vallitorniga. Barborak rääkis, et eriti elevile ajas lapsed Eesti toitude maitsmine. «Nad sõid kaalikat, karaskit, soolapekki, soolaube ja muid vanaaja roogasid. Selgus, et kõige vähem maitses neile karask, kõik muu oli nende meelest söödav,» lausus ta.

Teise laagripäeva veetsid nad Tartus, kus uudistasid Vanemuise teatri tagatubasid. Nad said piiluda kostüümilattu ja rekvisiitorite tuppa, kuulata sümfooniaorkestri proovi ning harjutada, kuidas näidelda suitsetamist, konjaki joomist ja haavata saamist. «Lõuna ajal sõime pitsat Tartu ülikooli raamatukogu juures ja rääkisime sellest, kui head haridust Eestist saab,» märkis Barborak. «Panime neile südamele, et Eestisse õppima tulla oleks auasi.»

Sealt edasi osalesid laagrilised tänavakunsti töötoas, mis üllatas noori. Barboraki selgitust mööda on tänavakunst ehk grafiti New Yorgis keelatud ja värvi pihustamine selleks mitte mõeldud kohtadesse karistatav. Sellele vaatamata on tänavakunst Ameerikas laialt levinud ja popp. «Nüüd said noored proovida, kuidas seintele tegelikult joonistatakse ning milliseid tehnikaid kasutatakse,» sõnas ta. Hiljem jalutasid nad koos mööda Emajõe kallast ning tegid tähelepanekuid nähtud tänavakunsti ilmingute kohta.

Sellises looduslikus padrikus polnud Ameerika lapsed kunagi varem matkanud. Foto: Merike Barborak

Kolmanda päeva veetsid lapsed laagripaiga läheduses. «Viisime nad matkama Mündi rabasse. Matkamas käiakse ka Ameerikas, kuid seal on see mugavaks ja lihtsaks tehtud. Meie rassisime lastega rägastikus, ronisime üle murdunud puude, ületasime kraave ja tegime asju, mida nad oma sünnimaal naljalt ei tee,» kirjeldas Barborak. Selline katsumus pani lapsed proovile. Nii mõnigi oli pahur ja tujukas ega soovinud edasi kõndida. Aga pääsu polnud kellelgi.

Merike Barborak ütles, et lohutuseks päevaste katsumuste eest oli õhtuks Uue-Kullile kutsutud üllatusesineja. Suur oli laste rõõm, kui valge mersuga sõitis hoovi räppar Nublu. «Kui Ameerika lapsed siinsest poppmuusikast midagi teavad, siis kindlasti on see just Nublu,» põhjendas ta artisti valikut. Pealegi olid mõned laagris olnutest Nubluga paari aasta eest kohtunud, kui räppar käis esinemas Eesti kultuuripäevadel Ameerikas.

Nublut saatsid Valgmal akustilisel kitarril Raul Ojamaa ja basskitarril Silver Haugas. Tema laulud kõlasid küll raadios kuuldutest erinevalt, kuid Nublu enda meelest sobisid need selliselt esitatuna looduskaunisse kohta kõige paremini. Pärast väikest akustilist kontserti rääkis ta lastega elust ja koolist veel tükk aega ja jagas autogramme.

New Yorgi Eesti laste laager lõppes päevaga Tallinnas. Pealinnas külastati riigikogu ning peeti Hirvepargis piknikku. Seejärel tulid vanemad lastele järele ning igaüks suundus oma teed. «Loodetavasti hindavad nad uusi sõpru ning hoiavad sooje suhteid ka edaspidi,» lausus Barborak.

Uue-Kulli loometalu perenaine Annela Ojaste täheldas, et Eesti ja Ameerika lapsed sõbrunesid kenasti. «Kasutasime keelekümbluses oma tuttavate lapsi, kes ei peljanud olla Ameerikast tulnud eakaaslastele teejuhtideks ning selgitajateks. Tõlkima nad ei pidanud, sest tahtsime, et laagris kõlaks võimalikult palju eesti keelt. Nii oli lastel hea võimalus täiendada oma sõnavara, kohaneda keele kõla ja rääkimismaneeriga,» sõnas ta.

Lisaks eesti keelele tuli lastel Ojaste sõnul kohaneda ka Eesti toitudega. «Eestlased ei söö küll kuigi eriliselt, kuid kartul on seal maal ikkagi üsna võõras ja vähe kasutatav. Üllataval moel õppisid nad seda sööma ning tundsid rõõmu enam-vähem kõigest, mis neile pakuti,» lausus ta.

Tagasisidelehtedelt said laagri korraldajad Ojaste sõnul aga teada, et laste meelest oli eestikeelset juttu laagris liiga palju. «Selgus et suur osa täiskasvanute räägitust jäi ikkagi arusaamatuks. Seega tegid nad ettepaneku korraldada laagri tegevused nii, et räägitaks vähem, aga tehtaks rohkem. Töö käigus ja personaalselt suheldes oleks keelepraktika neile tõhusam,» edastas ta laste mõtteid.

Edaspidi saab seda siis Ojaste ütlust mööda arvesse võtta. «Loodame, et saame Ameerika lapsi võõrustada ka järgnevatel aastatel ning hoida noorte sidet nende vanemate või vanavanemate sünnimaa ja rahvaga tugevana,» märkis ta.