T, 4.10.2022

Eksperimenti rattaga tööle ja tagasi jääb ilmestama väljaheitesaaga

Hedi Aimsalu
, suvereporter
Eksperimenti rattaga tööle ja tagasi jääb ilmestama väljaheitesaaga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paidesse kohale jõudes on mul tuju hea ja energiat arvatust rohkem.
Paidesse kohale jõudes on mul tuju hea ja energiat arvatust rohkem. Foto: Dmitri Kotjuh

Panen neli numbrit suuremad kroksid jalga ja jooksen õue. Tolmukihi all ootab mind maasikapunane jalgratas, mille kodarate vahele on endale mitu kodu pununud ämblikud. Kougin mitme ratta vahelt välja endale sobiva, mille homseks retkeks ette valmistan. Nimelt plaanin homme toimetusse auto asemel sõita jalgrattaga. Autoga sõites kulub mul Koerust Paidesse jõudmiseks pool tundi, rattaga ilmselt nii kiiresti ei vänta, aga kui varem teele asuda, võiks hommikul kell pool kümme algavaks koosolekuks kohale jõuda.

Et auto on üks suuremaid kuluallikaid, kõlab selline plaan väga hea rahalise kokkuhoiuna. Sõites tavalise bensiiniautoga, kulub ühes kuus puhtalt sõidule sadu eurosid ja iga kord tankides tahab vaikselt nutt peale tulla. Tudengina seda asja nii jätta ei saa ja millegi arvelt tuleb kulusid kokku hoida. Sööma peab inimene nagunii, seepärast tasub seda energiat mõistlikult ära kasutada ja auto asemel eelistada hoopis kondimootorit.

Kui arvestada, et äsja lõppenud Ironmanil sõideti rattaga 180 kilomeetrit ja sinna juurde veel ujuti ja joosti ka, tunduvad minu hädised 33 kilomeetrit Koerust Paidesse lapsemänguna. Juurde ei arvestanud ma seda väikest asjaolu, et erinevalt Ironmanil osalejatest ei ole mina selle suve jooksul kordagi veel ratta selga istunud ja mingisugust eelnevat treeningut teinud. «Sa pead õhtul pastat sööma, sportlased vist söövad pastat,» soovitab peatoimetaja, seega ainus treening, mis ma teen, on õhtusöögiks pastaroog.

Märksõnad
Tagasi üles