E, 3.10.2022

Vabatahtlik seltsiline muutis kahe inimese elu

Maire Aunaste
Vabatahtlik seltsiline muutis kahe inimese elu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Üle veerandsaja aasta Koeru hooldekeskuses elanud Kristeli ja Reinu elu muutus palju rõõmsamaks, kui Kersti Saarmets asus vabatahtlikuna nende seltsiliseks.
Üle veerandsaja aasta Koeru hooldekeskuses elanud Kristeli ja Reinu elu muutus palju rõõmsamaks, kui Kersti Saarmets asus vabatahtlikuna nende seltsiliseks. Foto: Jan Vutt

Kristel ja Rein on mõlemad tulnud siia ilma koos sünnitraumaga. Sellele vaatamata elas Kristel 17 aastat Tallinnas koos ema, vanaema ja tädiga. Hakkas neljaaastasena lugema, pealegi oli ta ema õpetaja. Kuni päevani, kui Kristeli kõige lähedasemad inimesed – ema, vanaema ja vanaisa – autoavariis hukkusid. Kristel jäi elama koos tädiga, kes järgneva aasta jooksul leidis tüdrukule elamiseks hooldekodu. Reinul pole oma kodu olnudki. Ema loobus lapsest, kuna kartis arvatavasti, et ei saa liitpuudega sündinud pojaga hakkama.

18aastasena hakkas Kristel Koeru hooldekodus elama ühes toas 77aastase memmega. Noori selles majas tookord ei olnudki. Üks ajaleht tegi seega tollase ainsa noore hooldekodu-asukaga intervjuu, mille pealkirjaks oli «Jalutu». Muidugi oli see ilmne liialdus, sest jalad Kristelil ju on, aga kasutada ta neid oma sünniga kaasnenud puude tõttu ei saa. Kristel istub ratastoolis, kuhu teda on Koeru hooldekeskuses juba 27 aastat aidatud.

Kui intervjuu ajalehes ilmunud oli, loeti see Eivere hooldekodus elavale Reinule ette. «Mulle jäi see jutt hinge kripeldama, kuna tundus, et Kristel arvab end maailmas ja oma situatsioonis olevat täiesti üksi,» ütleb Rein Objartel samuti ratastoolis istudes.

Märksõnad
Tagasi üles