Teisipäevase Järva Teataja tutvustus

Foto: Järva Teataja

Teisipäevane Järva Teataja kirjutab:

* Eile kell 8.30, kui Järvamaa haiglas algas esmaspäevane töötajate koosolek, astus kolleegide ette esimest päeva haigla juhatuse liige ja peaarst Külvar Mand. Mand selgitas, et kuna ta on haiglas töötanud aastaid, siis pikalt ennast tutvustama ei pea, kuid lisas, et haiglaga on ta seotud olnud alates 1965. aastast, kui ta just selles majas ilmavalgust nägi. Mand sisendas kolleegidele kindlust, et Järvamaa haigla tegutseb edasi ja mingist kärpimisest ei saa juttugi olla.

* Eelmisel reedel Wittensteini tegevusmuuseumis peetud iga-aastasel väikeste kodu-uurijate konverentsil pälvis 15 tublima seas kiidukirja ka Tarbja kooli neljanda klassi poiss Joosep Talviste. Tänavune uurimisteema oli «Terves kehas terve vaim». Joosep kirjutas uurimise oma emast pealkirjaga «Minu ema Moonika spordiarmastus». Joosep ütles, et tööd teha polnud lihtne, see tuli esitada käsitsi kirjutatult ja järgida vormistus­nõudeid. Uurimuse nimikangelane ja kaasjuhendaja Moonika Talviste sõnas, et teeb hea meelega sporti ja liigub ning veab terve pere igale poole kaasa. «Rattaga sõidame, käisime perega koos GPS-kunsti tegemas – kõndisime Paide linnas kujundeid,» lausus ta. «Emal on ikka uhke tunne, et näe, ka minust tahab keegi kirjutada. Oma lapsega koos ikka võtan töö ette ja analüüsin oma tegevusi.»

* Möödunud nädalavahetus oli neil, kellel oli plaan veeta päev vabas õhus ja võimaluse korral väisata mõnd laata või väliüritust, valikut teha üsna keeruline. Ilm oli ilus, aga laatu Eesti eri nurkades mitukümmend. Ometi jagus hulgaliselt laadalisi ka Türil peetud õunafestivalile ja sügislaadale. Kahtlemata oli põhjust rõõmu tunda neil, kes olid ekstra õunaostusooviga kohale tulnud. Õunasaak on tänavu troopilisest suvest hoolimata korralik ja ubinaid rändas ostukottidesse kilode kaupa. Vastavalt õunasordile varieerusid müügilettide juures ka hinnad. Odavaim kilohind oli 50 senti ja kallimate õunte kilo eest küsiti kolm eurot.

* Kirjastus Tänapäev andis välja raamatu «Hunditund», mis räägib Ukraina sõja puhkemisest ja sündmustest nähtuna tavaliste inimeste ja põgenike silmadega. Raamatu kaanekujunduses on kasutatud Järva Teataja fotograafi Dmitri Kotjuhi Kiievis tehtud ülesvõtet Ohmatditi suurima lastehaigla pommivarjendist, kus voodis lebab tüdruk.

* Paide muusika- ja teatrimaja korraldab avaliku konkursi, et leida idee ja vorm Paides kutselise teatritegevuse jätkuks pärast 31. detsembrit, mil praegune trupp kollektiivselt töö lõpetab. Eesmärk on saada teatri tuleviku suhtes selgust oktoobri jooksul. Paide muusika- ja teatrimaja direktori Martha-Beryl Graubergi ütlust mööda on avaliku konkursi eelduseks kindlustunne, et linn ka teatri tegevust rahastab. «Pean oluliseks, et Paide linn teatri asutajana tagaks raha teatri uue koosseisu töötasudeks ja esimeste loominguliste töödega alustamiseks,» lausus Grauberg.

* Kristel ja Rein on mõlemad tulnud siia ilma koos sünnitraumaga. Sellele vaatamata elas Kristel 17 aastat Tallinnas koos ema, vanaema ja tädiga. Hakkas neljaaastasena lugema, pealegi oli ta ema õpetaja. Kuni päevani, kui Kristeli kõige lähedasemad inimesed – ema, vanaema ja vanaisa – autoavariis hukkusid. Kristel jäi elama koos tädiga, kes järgneva aasta jooksul leidis tüdrukule elamiseks hooldekodu. Reinul pole oma kodu olnudki. Ema loobus lapsest, kuna kartis arvatavasti, et ei saa liitpuudega sündinud pojaga hakkama. 18aastasena hakkas Kristel Koeru hooldekodus elama ühes toas 77aastase memmega. Noori selles majas tookord ei olnudki. Üks ajaleht tegi seega tollase ainsa noore hooldekodu-asukaga intervjuu, mille pealkirjaks oli «Jalutu». Muidugi oli see ilmne liialdus, sest jalad Kristelil ju on, aga kasutada ta neid oma sünniga kaasnenud puude tõttu ei saa. Kristel istub ratastoolis, kuhu teda on Koeru hooldekeskuses juba 27 aastat aidatud.

* Venemaa veresaun Ukrainas jõuab paratamatult ka inimkonna kõige õrnemate ja väiksemateni – lasteni. Ometi ei näe pere pisemad sõjapilte ja -videoid mitte ainult viimasel ajal teleekraanil vilkuvas uudiskanalis ega kuule selle kohta koolist-lasteaiast, vaid sõda ja vägivald kui narratiiv on lapsi juba kaua saatnud mängude kaudu. Nii oksast tehtud mõõkadega koduhoovilahingus kui mitmesugustes videomängudes.